crasher

http://www.spordiportaal.ee/?m2=22&c=-...130&id=2485 Link siis pildile

Pole küll kulturist vaid jooksja aga Eesti üks "kuivemaid" naisi Kaja Vals Ei ole teab, mis hea pilt, aga kes tema kõrval jooksnud on see teab. Lööb paljudele kulturistidele silmad ette.

Usun täiesti sprinterite lihasmassi ja lisamassides olvate isikute sprintimisvõimetesse. Aga kui vaja joosta üle tunni aja, siis jääb suur mass ikka hirmasti jalgu. Eks ma proovin siis jõusaalis hakata pikkade kordustega treenima. Jalgu eriti ja eks järgmine aasta saab võrrelda. Oamaoodi igav, sest kui tegemist on tõesti väikse kaaluga lihastega, siis on raske progressi jälgida. Vana stiil "kiirelt suureks" jääb siis ära. Veel üks mõte. Vastupidavus treeningul kasutatakse ka nö. ringtreeningut, kus liigutakse masinalt masinale väikeste puhke pausidega. Kas keegi on seda proovinud?

Annab tunda jah. Selle suvel olen eriti tõsiselt jooksmisega tegelema hakkanud, mistõttu on ligi 5 kg lihast kadunud. Talvel tuleb see siis kõik tagasi treenida ja samas ka aeroobset vormi hoida, et kevadel jälle jooksurajal võistlusvõimeline oleks. Tegelikult peaks 100% pühenduma jooksu (vastupidavus) treeningule aga jõusaal on nii veres, et ei tahaks nagu loobuda. Seega üritan jätkuvalt olla nii uriversaalne kui võimalik.

Tekkis huvi pikkade korduste suhtes ehk 12 ja rohkem. Kas see on niisama vehkimine või arendab see just vastupidavuslihast, mis hiljem jooksmisel kasuks tuleb.

Vaevalt ma kunagi kulturismis lavalaudadele ronin või rinnalt võistlustelt suruma hakkan. Aga joosta saab võistlustel alati. Iga nädal on kusagil keskmaa jooks, kus saab osa võtta igaüks. Jõualad on ikkagi pikaajalise treeningu tulemus, pikamaajooksjaks võib end aasta-paariga treenida. Kuna ma medaleid ei korja kumbaltki aladelt siis peabki selliseks kesktasemeliseks jääma. Ei ole häbi jõusaalis raskusi kiskudes ja teed vähemalt pooltele jooksjatele ära. Selline oleks vast perfekte füüsiline vorm.

Tooks vana teema taas esile. Mõte tekkis sellest, et paljud on samasugused tervisesportlased kui mina ehk kõik spordialad on teretulnud. Erilist huvi pakkus mõnda aega jõusaal, kus tulemus olid märgatavad, kuid nüüd on sama suure huvi tekitanud pikamaajooks. Tean et jõusaalis tõstmisega tegeledes peab tugev süda olema. Seda on Kalmus suht tihti ja kõva häälega teada andnud, et enne treenige südant siis lihast. Aga nagu budybuildingus nii ka pikamaa jooksus on tulemused silmnähtavad ja mitte kehvad. Nii peab siis kusagile tõmbama piiri, kust maalt olen suuteline lihaseid kasvatama kui ka pikamaajooksul tulemusi parandama. Põhiliseks raskuseks ongi just liigne mass, mis mõjub kehvasti liigestele. Järelikult peab kusagilt hakkama alla andma. Panin jõusaali eesmärgiks hoida 90 kg ja pikamaajooksul pidevalt ja püsivalt aegasid paradada. Loodetavasti saan sellega hakkama, kuigi 90 kg pole teab mis mass, kujutaks tõesti ette mõnda 120 kg vägimeest poolmaratoni läbima. Aga tundub mulle et 90 kg on üle 190cm. juures piisav kogus lihasmassi et näha rannas hea välja ja samas lipata mööda kõikidest väikeinimsetest pikamaajooksul.

Seda ma küll nüüd ei usu et selle jamaga ajame inimesi jõusaalidest eemale. Vähesed käivad jõusaalis mingi iidoli tõttu. Enamus käivad selle tõttu, et ise füüsiliselt areneda. Suured tegijad on vaid 10% motivatsiooni vast. Kui sedagi Huvitav jälgida mis profid teevad aga nende edu minu arengut ei kõiguta. Mis mulle aga meeldib on see et selle lärmiga on vast tulevased võistlused täis maja rahvast täis. Igatahes mulle meeldiks küll kahte hiidu laval kogu seda jura võistlusega mano - i mano paika panemas. Kui palju muidugi kohtunikud erapoolsust välja näitavad aga see selleks.

Selles mõttes on see petmine/varastamine tõesti hea. kui pole kedagi, kes turvaks viimast tõstet aga kohe esimesega nii alustada...? Kui mul meeletut võistlemise soovi ei ole ja rõhk ikkagi lihase korralikule väljajoonestamisele siis on vist korrektne tõstmine kõige tähtsam. Põhieesmärk on ju lihas maksmiaalse põhjalikkusega välja treenida, kas ma kasutan selleks 70, 80 või 100 kilo on igaühe enda asi. aga mulle tundub et jägmine päev on lihas kõige korralikumalt läbi kui tõstan 5-8 korda 80 kg. Sellised ühe-kahe kordsed pool petetud tõsted ei anna mulle küll midagi.

Olen jälginud lamades surumise tehnikat. Paljud kipuvad tehnika arvelt meeletult petma, et saada raskemaid raskusi üles. Kang põrkub rinnalt nagu pall, mõned viskavad lausa silda pingi peal. Kas on sellel tõesti mingi mõte? Ma leian et teha vähema raskusega aga korralikumalt on kasulikum. Aga kui tõesti suudab selle petmisega tõsta nii 10-20 kg rohkem kui stiilipuhtalt, siis ehk suudab ka lihase sellevõrra rohkem "lõhkuda". Või on see eestlasele omane kõvatamine, kui löön üle 100 kg peale.

Tohho, mis probleemid painavad inimesi kell 3 öösel!!!

Ma ei väidagi et sitt aga nagu eelmistest postisustest eeldada oli on 2m ja lihases inimesed palju aukartustäratavamad kui lühemad.

Respect Kalmus ja muud pikad tegijad. Ise olen ka üle 196 ja näen kui raske on tegelikult pikkadel see metalli tõstmine. Ei tule kergelt. Enamus suured raskused jäävad siiski lühematele inimestele. Aga ega alla ei tohi anda. Pikk ja lihases on palju muljet avaldavam