Jump to content

brebri

Kasutajad
  • Sisu loend

    0
  • Liitus

  • Viimati külastanud

  • Päevavõidud

    4

Postitused posted by brebri


  1. Nonii, mõtlesin vahepeal oma mõtteid ka siia koondada. Homsest olen ametlikult täisealine ehk täitub minu 18nes eluaasta. Paar päeva tagasi kepsutasin aga Salme Kultuurikeskuse laval, kus toimusid Eesti Karikavõistlused ning mis läksid minu arvates küll suurepäraselt korda. Kaloraazi prepi ajal eriti langetada ei jõudnudki, sest nii kui seda sutsukene tegin, oli peagi ka peegelpilt teravam. Alakehapäevadel oli selleks siis ligikaudu 2300 ning ülakehapäevadel vastavalt 2100. Eesmärgiks seadsingi omale rohkem jalgsi liikuda, aktiivsem olla ning vaadata, kuidas keha reageerib. Kaalunud ei ole ma ennast vast talvest saadik. Kui mõelda, kui madala kaloraazi peal mõned neiud tiksuvad, siis võiks öelda, et minu puhul on tegu lausa tervisespordiga, mida bikiinifitness kindlasti ei ole. :rolleyes:Kuna offseasonil seda kaalu väga lihtsalt juurde ei tulnud, siis polnud mul ka miskit eriti põletada. Kahjuks on kaalust juurde võtmine mulle ikka päris keeruliseks osutunud, sest toidukogused on üpris mehised. Samas süüa mulle meeldib ning tahakski näha, kui kõrgele mul seda kaloraazi siis võimalik nihutada oleks. Suvel oli see pea 2800, aga no siis ma olin ka ikka lahjemast lahjem. Ema on see eest tänu toidukottide tassimisele elu parimas vormis. :D Vahel mõtlen kohe, et kas ma tõesti pidin olema need 1,5 aastat oma vaimse puudega just sel põhjusel, et teha nüüd seda, mida ma olen alati soovinud ja seda ilma ekstreemsustesse laskumata. Samas prepi ajal oli stressi tegelikult ikka omajagu palju ning vahepeal ei olnudki muud kui pidi ainult ühest kohast teise jooksma. Õhtuti, poole üheteistkümne ajal, kui sõin voodis oma viimast toidukorda, jäingi põhimõtteliselt lusikas suus magama. Vahepeal olid ka päevad rasked just halva body image`i tõttu. Lihtsalt tundsingi, et pole mõtet sinna lavale ronida kui näen endiselt välja nagu anorektik ning teistele mingisugust konkurentsi pakkuda ei suuda. Varsti oli käes aga laupäev. Keetsin ämbritäie putru as usual ja lasin hea maitsta. Seejärel võtsin oma kodinad ning jooksingi juba bussile, et sõita Tallinna. Salmesse jõudes sai kärmelt registreeritud ning varsti oligi aeg panna peale esimene kiht grimmi, mille eest hoolitses seekord määrdemees Pavo. Juba esimese kihiga kiskus see aga õlgade ja käte juurest kahtlaselt laiguliseks, aga midagi väga hullu ei paistnud olevat. Peale meiki ja soengut saime panna teise kihi, millega läks asi ikka päris nihu. Ja mida aega edasi, seda hirmsamaks see läks. Kuigi olin end küll väga usinalt koorinud ja kreemitanud, reageeris nahk millegipärast teisiti kui sügisel. Tookord jäin grimmiga väga rahule. Aga noh mis seal ikka. Mõtlesin lihtsalt, et peaasi, et laval jälle miskit sinnasamusesse ei keera. Päeva jooksul sai veel hunnik riisigalette ja riisi koos oma kotletidega ära söödud. Vett tarbisin kõvasti vähem kui tavaliselt, sest muidu oleks pidevalt vetsu vahet jooksnud ja prilllaua kuju ilusti tagumikule jäänud. :)Kuna sel aasta tehti ka noorte klass (kuni 1998 sündinud), polnud ma sel korral juuniorite kategoorias. Küll sain aga koos 6 parema juunioriga lava jagada, kus tundsin end super hästi. Just poseerimise osas on see edasiminek ikka meeletu olnud. Või vähemalt ise tunnen end palju kindlamalt. Seekord ei lülitanud aju end välja ning sain täitsa aru mis asja ma seal teen, mitte ei seisnud jälle nagu juurvili. I-walk ja veerandpöörded tehtud, tulin lavalt ära ning emotsioonid olid ikka täiega laes. Siis saigi niisama ringi töllerdada ning varsti oligi aeg juba sammud lavale autasustamiseks seada. Ainsa noorte klassi võistlejana sain kätte ka oma uhke karika. Aitäh Õnnelale, Pavole ja ka kõikidele teistele, kes lava taga selle õhkkonna nii mõnusaks muutsid. Õhtu lõpetasin aga karbitäie LaMuu jäätise seltsis ning ausalt öeldes eelistan iga kell pigem Barebellsi või Puddixeid...:rolleyes:  Nüüd praeguseks aga lõpetan ning lähen naudin ilusat ilma. 

                                                    IMG_3373.thumb.JPG.2c772b92bab7c84a77500109c8c1319d.JPG

     

          59070bda08efd_FullSizeRender(5).thumb.jpg.6e80948ccb8aff319e653b9bcdb0302c.jpgIMG_3399.thumb.JPG.0139910fc592421c4fa7f0624a450b06.JPG

    59070cd541c8a_FullSizeRender(1).thumb.jpg.41d08c207391d04f4fbe04c31d2edee8.jpg

                                                        IMG_3365.thumb.JPG.31831e0e25eaec1b88c52b5974fe1882.JPG

     

    • Upvote 5

  2. Terekest!

     

    Pole päris pikalt oma nägu siia näidanud, mistõttu ongi tagumine aeg seda teha. Aeg tundub venivat, aga kui hakata mõtlema, mis vahepeal toimuda on jõudnud, siis ega see ikka nii ei ole küll. Peatselt on kätte jõudmas juba uus võistlushooaeg ning ettevalmistused on igatahes täies hoos. Või noh, võrreldes teistega pole mul mingisuguseid ettevalmistusi, sest kõik on ikka endistviisi. Kaloraaz põhimõtteliselt sama, toidukordi jätkuvalt 6 ning trenni teen samuti 6 korda nädalas. Kuna liigun päris palju jalgsi, siis eraldi aeroobset juurde ei tee. Kaalu üle ma ka ei põe, sest usun pigem peegelpilti. Vahepeal küll kahtlesin, et kas üldse võistlengi kevadel, aga tean, et kui ma seda ei tee, hakkab seest hirmsasti kripeldama. Lisaks tundub, et olen suutnud selle ajaga ka veidi liha luudele kasvatada. Samuti pidid vanad võistlusbikiinid omale uue omaniku leidma, sest püksid enam väga hästi üles tulla ei tahtnud. Hetkel olengi üpris meeleheitel, sest pean lähiajal kuidagi uued hankima...

    FullSizeRender.jpg.fcae4da0ed0c9b28dce771bacab7d38f.jpg

     

    Jõusaali tatsasin ma esimest korda 20.mail ehk siis umbes-täpselt 10 kuud tagasi. Trennid on selle ajaga ikka kardinaalselt muutunud. Kui esialgu lihtsalt vihtusingi teha hambad ristis nii suure raskusega kui võimalik ja täiesti olematu tehnikaga, siis hetkel see nii ei ole. Mitte, et ma seal neid instabeibede harjutusi tegemas käiks. Praegu panen lihtsalt eelkõige rõhku tunnetusele. Mida aega edasi, seda enam hakkan taipama, mis minu puhul töötab ja mis nii väga mitte. Trennides annan siiski endast parima ning vahel on raske silmigi lahti hoida, sest higi voolab nagu oavarrest.:D Kohati on ka päevi, kus tunnen, et kuskilt pidi nagu edasi ei liigukski. Siis üritan aga mõelda, et kuidas ja kust ma alustasin ning, et küll need tulemused ka ükskord tulevad. Oluline on osata seda teekonda nautida. Detsembris hakkasin jõutõmbes ja kükis suuremaid raskusi taga ajama. Sumo stiilis tõmbasin enda jaoks üllatuslikul kombel 8 kordust 70 kiloga, mille üle mul väga hea meel on. :) Kükis jõudsin 65 kiloni ja samuti 8 kordust, aga tookord oli küll selline tunne nagu oleksin maja turjale võtnud ja eks see tehnika oli ka ikka päris nigel. Üks asi mida olen veel püüdnud endale pähe taguda on see, et teistega ei tohi ennast võrrelda ja eriti veel sellisel alal. Mis aga puutub söögipoole peale, siis ei, kaks kausitäit putru päevas pole mind endiselt ära tüüdanud. Üldjuhul sööngi seda siis hommikul ja õhtul enne/pärast trenni. Samuti uhan igale poole peale maapähklivõid. Kooli jaoks ma midagi fancyt välja mõelda ei viitsi ja üldjuhul teengi omale kas kanakodujuustukotlette koos mingi süsivesikuallikaga või kaerasüdamega juustu-singi võileibu kaasa. Lihtne, maitsev ja toitev.  Kahju, et tavaarusaam tervislikust toitumisest ongi kana ja brokkoli. Tegelikult saab teha ikka väga erinevaid ja ülimaitsvaid roogi. Sõbrad-seltsimehed on uurinud, et kas tarbin seda imelist proteiini ka. No ma siis vastasin, et me ju kõik sööme igapäevaselt valku. Selle peale öeldi, ma ei saanud küsimusest aru, ei mõeldud valku, vaid proteiini...:rolleyes:

     

    58bc1847f1a2f_FullSizeRender(1)m.thumb.jpg.d34447a8d8b0ae5824182ac1fc4f5d17.jpg58bc18693e112_FullSizeRender(1)2.thumb.jpg.bfdffbf4a1b1aede0cf76855a28778d7.jpgIMG_3502.JPG.ec887ca227e058c8103efaf3e1fb94f5.JPG17160466_1308218402604217_1500138977_n.thumb.jpg.ef537837031e9e9a2903f3e9aa706b99.jpg

    IMG_3546.JPG.9f9e998b08890236a5d695b3f499a4b6.JPG

     

     

    Jätangi siinkohal pooleli. Üritan ikka siia aktiivsemalt postitada, hiljem on kunagi endal ka huvitav lugeda. 

     

    58bc1cd2e08dc_IMG_3544(1).JPG.225120e03b4b4ad67fa68760bd603718.JPG
     

    FullSizeRender (1)mmm.jpg

    • Upvote 1

  3. Hei! 

    Peale viimast postitust on mulle endast märku andnud mitmed neiud, kes ka ise mingil määral selle haigusega kokku on puutunud. Tegelikult tundub paljudele, et kogu see toitumishäirete maailm on rohkem välismaa teema, aga kahjuks mitte. Ka meie endi keskel on neid õnnetuid, kes paraku üldse haiglased välja ei näegi. Mina aga jätkan sealt, kuhu viimane kord pidama jäin. Niisiis oligi terve mu suvi möödunud põhiliselt koduseinte vahel. Suve alguses olin jõudnud selgusele, et samas koolis gümnaasiumi jätkata ei soovi. Tahtsin uut võimalust ning täiesti nullist alustada. Seega polnud muud valikut kui viia paberid teise kooli. Praegu järele mõeldes mõistan, et see oli kindlasti üks parimaid otsuseid, mida tol hetkel teha sain. Samas, kuna ma oma eesmärki (kooli alguseks normaalkaalu saada) saavutada ei suutnud, olin ma üsnagi mures, et ka seal põlatakse mind ära. Õnneks sattusin ühte klassi inimestega, kes minu paranemisel väga olulist rolli mängisid. Minusse suhtuti kui täiesti tavalisse inimesse, mitte ei nähtud ainult minu haigust. Tol sügisel käisin ka emaga Türgis. Kuna seal sai ikka palju bikiinides ja lühikestes riietes ringi liikuda, tundsin, kuidas mind päris palju jõllitati. Olin ju nagu lehekülg anatoomiaõpikust. Kuumuse käes polnud sugugi lust ja rõõm olla. Nii kui päike paistis, tungisid veresooned läbi naha nähtavale, mis oli väga valus. 

    Photo 30-09-15 15 57 48.jpgPhoto 21-06-15 20 49 26.jpg

     

    Samas ega nüüd seal Türgis väga soe tol ajal minu jaoks olnudki. :D 30 kraadiga pidin ikka õhtul kamsunje selga tõmbama. Võite vaid ette kujutada, mida ma veel Eestis tundsin. Mitte kunagi polnud palav ning mitte kunagi ma ka ei higistanud. Türgimaalt tagasitulles andis arst mulle mõista, et valida on haiglarežiimi vahel või siis see pull ära lõpetada ja end LÕPUKS käsile võtta. Valisin ilmselgelt viimase, sest haiglasse minekut kartsin ma nagu tuld. Kõige hirmsam ongi mu jaoks see, et kuidas üks inimene suudab endale ise haiguse külge mõelda ja põhimõtteliselt ühe jalaga kirstu astuda. Mind suunati psühhiaatri juurde, kes paraku oma tööd väga tõsiselt ei võtnud. Ütlen ausalt, et poemüüjast, kes mulle igal õhtul jäätist müüs, oli ka rohkem abi. Pidin hakkama ka igal nädalal kaalumas käima, mis oli ikka tõeline õudusunenägu. Sellest tekkis mul teine paranoia, et ma ei võta piisavalt palju juurde. Samas pani see mind oma süümekatest üle olema ja sööma. Siiani on nii hästi meeles see, kuidas ma endale peale sööki peas sisendasin, et varsti läheb paremaks. Et varsti ei karju keegi mul siin peas ega käsi mul ruttu kaloreid põletama hakata. Mida enam aega mööda läks, siis seda enam tekkis neid hetki, kus ma korraga tundsin, et olen oma anoreksiast üle. Nendel hetkedel sõingi nii palju kui suutsin. 2016. aastal muutus mu elu aga kardinaalselt. Jaanuari lõpus kolisime emaga kahekesi elama. Sellest teemast ma siin heietada ei taha. Mu haiguse tõttu kannatasid väga ka mu pereliikmed, mis omakorda viis perekonna lagunemiseni. Muidugi oli seal ka muid aspekte, aga süüdi tunnen ma end ikka. Vaikselt hakkas ka kaalu lisanduma. Muidugi mitte sellises tempos nagu oleksin lootnud. Peas oli asi kordades paranenud. Tekkis nagu tahtmine jälle tegutseda ja elada. Üritasin olla julgem, aktiivsem ning katsetada uusi asju. Nii me jõuamegi maikuusse, kus kõik mu jaoks alles algas ning avastasin enda jaoks fitnessimaailma. Paljud peavad minu harjumust toitu kaaluda ja makrotoitaineid jälgida haiglaseks, aga mina nii ei arva. Minu jaoks aitabki see asja kontrolli all hoida ning mu eesmärkidele aina lähemale jõuda. Olen lõpuks leidnud tasakaalu. Nüüd tõstangi iga nädalaga kaloraaži ning söön 6-7 korda päevas . Nendest kaks toidukorda on puder, mida võiksin ämbrite viisi omale sisse kühveldada!!! Kui kellelgi tekkis järsku soov  mulle kirjutada või miskit küsida, võib seda julgelt teha. :)

    Minu tegemisi saab jälgida ka instagrami kaudu: https://www.instagram.com/brendavetik/.


     

    15086940_1290563934318844_41702037_n.jpg

     

     

     

     

     

     

     

     

    • Upvote 2

  4. Tere taas!:D

     

    Nüüd ma pajataksingi teile täpsemalt ajast, mil olin omadega täitsa põhjas. No ikka nii põhjas, kui vähegi olla saab. Nagu ma eelnevalt mainisin, siis sai kõik minu jaoks alguse 2014. aasta sügisel. Kuna olin tollal ikka hirmus suur magusasõber, otsustasingi, et tõmban sellega veidi koomale. 300 grammine šokolaaditahvel omale korraga kerre keerata polnud minu jaoks mingi probleem. Kusjuures polnud ma sugugi ülekaaluline, vaid päris korralikus vormis. Aasta lõpuni ma oma toitumises ausalt öeldes suurt midagi ei muutnudki, vaid üritasin lihtsalt olla veidi tervislikum nagu tüüpilistel beibedel kombeks, kes tegelikult toitumisest mitte ööd ega mütsi ei jaga. 2015. aasta alguses aga otsustasin, et teen läbi challenge`i ning 21 päeva jooksul midagi magusat ei tarbi. No esimesed korrad läksid küll nihu, aga kuid natuke hiljem suutsin juba end ohjeldada. Samal ajal hakkasid aina väiksemaks jääma ka muud toidukogused. Tegin tublisti trenni ning ka tulemused ei lasknud end kaua oodata. Siin ei pea ma silmas aga tulemusi spordis, vaid muutusi kehas. Oli ju uhke tunne küll kui kõhulihas end iga päevaga aina rohkem ilmutas. Nii ma vaikselt tiksusungi ning kaal näitas tasapisi aina väiksemaid numbreid. Mida lahjemaks ma jäin, seda rohkem tundsid mu lähedasid mu kehakaalu pärast muret. See aga ajas ikka hirmus vihale, sest teadsin ju ilmselgelt väga täpselt mida teen. Kevadeks oli aga anoreksia minu sisse end kenasti sisse seadnud. Ma polnud jaanuarist saadik mitte midagi magusat söönud. Minu põhiline toidulaud koosnes kanafileest, kodujuustust, mõnest juurikast ning munast. Kõik muu oli mu jaoks patt. Seda kõike muud ma ei väärinud. Kui koju toodi magusat või midagi, mida tol hetkel kogu südamest ihkasin, toodi see kindlasti vaid selleks, et mind õrritada, sest süüa ma seda ju ei tohtinud. Hakkasin ka ise vaikselt mõistma, et mul on toitumishäire. Samas kulges mu elu endistviisi edasi. Inimesed, keda olin kunagi oma parimateks sõpradeks nimetanud, minust enam varsti välja ei teinud. Olin kui tühi koht. Isegi tänaval vastu lehvitamine oli piisavalt piinlik, rääkimata teretamisest. Kuid samas ei saa ma nuriseda, sest oli inimesi, kes mulle igati toeks olid ning mind mõista püüdsid. Kes võtsid mind endiselt sellise Brendana, kes ma olin alati olnud. :rolleyes:Ka trenni polnud ma enam suuteline kaasa tegema, rääkimata võistlemisest. Peale põhikooli lõpetamist leidsin end nullpunktist. Olin teinud haiget oma lähedastele ning rikkunud ära ka oma elu. Peeglist vaatas vastu midagi nii ilget, et süda läks pahaks. Kuid aina madalam kaalunumber pakkus mulle siiski kindlustunnet.

    ano.jpg

    Andsin emale lubaduse, et saan terveks. Et võtan end käsile. Et teen kõik uuesti heaks. Nii lihtsalt see paraku aga ei läinud. Suvevaheajaga kaasnev vabadus muutis asja hoopis hullemaks. Nüüd kus olin oma aja peremees, olin tihti oma haiglaste mõtetega omapead. Väljas ma käia ei julgenud, sest kartsin oma vanematele häbi teha. Mu toidulaud muutus küll mitmekesisemaks, lisasin oma igapäeva menüüsse lausa arbuusi ja jäätist. Viimane muutus mu jaoks niiöelda comfort food`iks ning sõin seda igal õhtul. Ja seda pidin ma sööma oma voodis, oma isikliku lusikaga ja mitte keegi ei tohtinud mind sel ajal segada. Samal ajal vaatasin oma lemmikut seriaali. Ja igal õhtul pidi nii olema. Ka arbuusi sõin ma väga palju. Nagu väga väga palju. Terve suure arbuusi võisin ma vabalt pintslisse pista. Need olid toidud, mille pärast ma süümekaid ei tundnud ning anoreksia mu peas ei kisendanud. Kui aga ema palus, et ma kartulit lihatükile kõrvale võtaks, läks asi siin üleval korrusel väga hulluks. Eriti paaniline hirm oli mul makaronide ees. Need olid nagu kõige suuremad kurjajuured siin maamunal, samas jäätis aga mitte. Kui isa tõi koju kohupiimapirukaid või näiteks mõned puuviljad, siis läksin ma taas endast täiesti välja. Sageli loopisin ma neid põrandale, sest süüa ma neid ei saanud. Sealjuures nuusutasin ma kõiki asju, aga kunagi omale suhu ei pannud. Igal õhtul jõudsin järelduseni, et homme hommikul alustan ja teen asjale lõpu. Aga nii paraku ei läinud. See on nagu surnud ring, kust välja saada on peaaegu, et võimatu. Minu hirm toidu vastu oli liiga suur. Kuna ma trennis enam käia ei tahtnud ega ka suutnud, tegin seda ise. Ja mis oleks suurepärasem idee kui joosta 10 km või vändata rattaga ligi 35 km, et õhtul ikka arbuusi ka omale lubada saaks. Ja, et anoreksia end siin peakolu sees veidikene paremini üleval peaks. Samas üritasin ma selliste distantsidega omale tõestada, et ma tegelikult ikkagi jaksan. Et ma pole nõrk. See on praegu mõeldes nii veider, nagu olekski mu sees elanud 2 inimest - üks neist olin mina ise, kes võitles ja tahtis juurde võtta ning teine see deemon, kes tegi kõik selle jaoks, et nii ei juhtuks. Hetkel aga tõmban otsad kokku ning jätkan oma romaaniga paranemisest siis kui jälle aega saan. :rolleyes:

    14924096_1273163182725586_1448687197_o.jpg
     

     

    • Upvote 1

  5. Tere kõigile! :rolleyes:

     

    Kuna sai siin suure suuga lubatud hakata blogi pidama, siis tuleb seda ka teha. Nimeks on mul Brenda, olen 17 aastat vana ning elan hetkel Rakveres. Lapsest saadik on mind mööda erinevaid spordiüritusi veetud ning 8-aastaselt tuli minu ellu kergejõustik. 2014. aasta lõpuks võttis aga asi hoopis teise pöörde. Nimelt hakkas tasapisi mu peas juurduma üks deemon, keda tuntakse anoreksiana. Kavatsen ka sellest eluetapist kohe eraldi postituse teha. Niisiis, liigume ajast veidi edasi ning jõuame selle aastakäigu maisse kui esimest korda jõusaali sammusin. Üle pika-pika aja, mil sport mu jaoks keelatud oli, tundus see paik mulle paradiisina. Tundsin ennast rauaga mütates nii vabana ning jõusaal oli mu jaoks kui koht, kus sain päeva lõpus ennast välja elada. Samas mäletan väga selgelt, et teiste külastajate pilgud olid üsna võõristavad, aga olin sellega juba ammu harjunud. Selleks ajaks polnud ma enam muidugi nii sügavas augus kui kunagi, aga olin siiski väga kleenuke. Veidi hiljem asusin suveks administraatorina tööle äsjaavatud jõusaali - HC Gymi. See oli minu jaoks suurepärane võimalus selle maailmaga veidi lähemalt tutvumiseks.

    Jõusaalis hakkas trenne andma ka Õnnela Raudsepp, kes parasjagu plaanis ka oma bikiinifitnessi team'i kokku panna. Pean tunnistama, et see ala on mind alati paelunud. Teadsin, et antud ala nõuab peaaegu 24 tundi sinu ööpäevast ning pole sugugi nii trilla-tralla kui pealtvaatajale näib. Järsku sain aru, et midagi sellist, mille nimel niivõrd pingutada, ma hetkel oma ellu vajangi. Ning nii see mõte juba sügisel lavale astuda mul tekkiski. 

    Oli väga palju neid, kes mu plaane paraku heaks ei kiitnud. Teadsin ise ka väga hästi, et kiirustan asjaga liialt, aga nii pea kui Õnnela ütles, et võin sügisel lavale tatsata küll, ei kahelnud ma enam hetkeski. Kaloraazi ja treeningkava panin omale ise paika, makrode kohapealt sain Õnnelalt nõu. Ka poseerimist õpetas mulle just tema. Plaan oli kindel - võistlen 29.oktoobril toimuvatel Eesti Meistrivõistlustel. Kuna ala on küllaltki kulukas, siis leidsingi koha, kuhu oma palk investeerida. 

    Võistluspäev lähenes meeletu kiirusega. Ootasin võistlust väga, teisalt ei teadnud ma tegelikult üldse mida oodata ja kuhu ma end nüüd kirja olen pannud. Ööl vastu laupäeva läksin magama mõttega, et kõik läheb nii nagu minema peab. Ja nii vist oligi. :) Järsku oli kella kuuest hommikul saanud kell viis õhtul ning ootasingi juba Salme Kultuurikeskuse lava taga koos imeliste naistega oma järjekorda. Püüdsin mõelda, et kui ma olen kord juba jagu saanud sellisest haigusest, siis kõik muu selle kõrval on käkitegu. Laval läks paraku nii mõndagi nihu. Üritasin küll kõigest väest naeratada, aga suu mu käsklustele alluda ei tahtnud ning välja tuli ainult üks nõme irve. Siis polnud midagi muud teha kui tuli kohtunikke põrnitseda. Ka poosid tegin suurest närvipingest nii nagu jumal juhatas. Aga lavalt ära tulles polnud ma sugugi õnnetu - vastupidi, tunne oli nii võimas. Ma tegingi selle ära.

    Hetkel aga naudin oma trenne, vitsutan nii kuis jaksan ja ootan juba põnevusega kevadet. Muide selle söögiga on mul väga vedanud, sest terve selle aja vältel olen söönud umbkaudu 2300-2600 cal. :D (Loodan, et miskit ära ei sõnunud nüüd!)

     

    Seniks aga olge vahvad! :rolleyes:

     

     

    14958043_1273163072725597_1277638717_o.jpg 

    Sügis 2015 vs sügis 2016

    • Upvote 1
×