Kui selle teema leidsin, tundus esialgu, nagu keegi on minu eest kirjutanud! Nimelt siin räägib üks inimene, kellel on täpselt samasugune treeningu juurde jõudmise alguslugu, ainult vanust tsiba enam Olen samuti mõelnud, et mine sa tea, et mis need noored küll mõtlevad, et vanamees "lõhub" niiviisi... Nimelt olin 38 kui hakkasin pea iga päev pärast tööd jõusaalis käima. Sellel oli toona palju erinevaid põhjusi, millest ehk enam turgatab kohe pähe suitsetamisest loobumine...25 aastat sellist pakk-päevas-suitsetaja staazhi oli oma jälje jätnud ja see hakkas tervisele tunda andma. Loobumine kukkus parimal viisil välja end füüsiliselt koormates, lisaks tekkis hirm kasvanud söögiisu ja muutunud ainevahetuse ees. Nüüdseks on siis jõusaali enese jaoks leidmisest möödunud 2 aastat (ja eneselegi üllatuseks!!! oli see 6.september 2010 !!! ) ja 40-aastane mina on paremas vormis, kui kunagi varem! Muigan vahel, et olen nagu vein...vanus muudab seda üksnes paremaks! Kas on see areng nüüd olnud just maksimaalselt võimalik või mitte, seda on raske öelda, (ilmselt saaks tulemus alati olla parem!) kuid muutused on olnud märgatavad, esimesed avastused nö teemal "oi ma ei teadnudki, et siin on mingi lihas!"-teemal olid omamoodi lahedad! Nö anatoomia õppimine onlainis! Eks trennis käimine ning motivatsioon on selle aja jooksul aegajalt ikka muutunud ning toimunud pidev sellealane eneseharimine jne kuid esimene mõte mis pähe tuleb, et kas saab tehtud äkki liiga vähe või liiga palju või valesti või valede raskustega ja kõik-kõik muud küsimused mis siitki läbi jooksevad on see, et kõige vähem kasu on sellest, kui üldse mitte trenni minna! Igatahes rõõm on kuulda, et on ka teisi keskealisi, kes jõusaalinakkusesse nakatunud! Edu igatahes!
