Jump to content

Risto Uuk

Kasutajad
  • Sisu loend

    276
  • Liitus

  • Viimati külastanud

  • Päevavõidud

    1

Koik Risto Uuk postitused

  1. Täpselt nii! Need on kõik head materjalid, mida soovitaks ka teistel lugeda. Ise teen ka enda treeningutes praegu "L-istet" ja "Kang ühes käes jalutamist". Väljarullimine ja "renegade row" on ka ikka superharjutused, kui treenija neid teha jaksab. Rõõm näha, et ka teised siin nii treenivad.
  2. Kuidas mõelda efektiivsemalt?

    See oli ka üks faktoreid, mis mulle eriti meelepärane polnud. Muidugi see on enamik inimestele kasuks, kuna kui sul pole ettevõtlikkust, siis ongi lihtsam, et keegi määrab, mida sa tegema pead. Kui sa iseseisvalt õpid, pead sa ise endale n-ö õppekava tegema, mentorid leidma, õppimiseks strateegiad looma ja prioritiseerima, mis on olulisem kui muu. Seda aga teadki ju ainult sina, ükski õppejõud ei oska öelda, mis on sulle oluline ja vajalik. Leidsin EPL-st huvitava lõigu just: Kesk-Aasia postsovetlikes ja autoritaarsetes riikides ei õpetata üliõpilasi analüütiliselt ja kriitiliselt mõtlema. Valitseb nõukogudeaegne pärand, kus õppejõud peab loengut, üliõpilane märgib faktid üles ja õpib need pähe. Eksamil küsitakse fakte, ei nõuta argumenteerimist, analüüsi ega hinnanguid. USA-s või ka Leedus, kus ma praegu töötan, öeldakse tudengeile, et nad peavad olema skeptilised, mitte ainult küsima allikalt arvamust, vaid ka allikaga vaidlema. Ma ei arva samuti, et kool oleks halb. Ainult kurb on see, et inimestele taotakse juba noorelt pähe, et ilma ülikoolita ei saa, et kui sa selle pooleli jätad, siis saab sinust heidik. Siis tekib inimestel hirm olla ettevõtlik. Aga koolis käimise eelis on muidugi see, et sul on mentorid ja kontaktid kohe ühte kohta kokku toodud. Tavaliselt ka lootusega, et seal leidub palju inimesi, keda antud eriala huvitab. Elu aga näitab, et enamikul pole absoluutselt aimu ka, mis neid huvitab. Ja jällegi olen ma rohkem kvaliteetseid inimesi leidnud väljaspool kooli. Aga selliseid inimesi ma respekteeringi üle kõige. Õnneks on mul au suhelda selliste personaaltreeneritega, kes ütlevad nii: "Aastaid tagasi ma ei teadnudki, et treenida saab teistmoodi; ma ei teadnudki, et jõutreening ei pea olema poolteist tundi masinatega treenimist." Nad teavad, et nad on teinud vigu ja neil ei ole häbi seda tunnistada. Vaata näiteks, kui lihtsalt John Berardi (http://www.precisionnutrition.com/) on saanud üle oma tihedalt söömise mõtteviisist. Varem oli ta üks suurimaid tihedalt toitumise propageerijaid, kuid nüüd äkki on ta hakanud hindama perioodilist paastumist. Lihtsalt igaüks teeb vigu ja õpib uusi asju. Lihtsalt need, kes ei saa sellest aru ning ülehindavad enda võimeid, jäävad samasse punkti.
  3. Kuidas mõelda efektiivsemalt?

    Minu puhul kasutatakse tagataskust kohe seda trikki, et ma pole ülikoolis käinud. "Sul pole formaalset haridust, järelikult su informatsiooni ei maksa uskuda." Huvitav on aga see, et aruteludes kõrgelt haritud inimestega (või nii nad väidavad), jäävad just nemad hätta ühe või teise asjaga. Näiteks usuvad nad vanu teooriaid, millel on leitud mitmeid vigu; otsivad allikaid, mis juba kinnitavad nende arvamusi ning ei loe neid läbi kriitlise pilguga (keegi teine, kes ei oma sama arvamust, võib lihtsamini näha vigu allikas); väidavad, et enamik professoreid on nendega ühisel meelel, seega ega ma ometi ei arva, et ma olen targem kui need professorid. Ja kusjuures ma näen tihti selliseid mõtlemisvigu just neil, kes võtavad formaalset haridust kui "end-all, be-all" ehk midagi ülima väärtusega. Nad kasutavad seda informatsiooni ilma igasugu kriitilisuseta. "Ta on kogenud ja tunnustatud professor, järelikult peab tal õigus olema." Minu eelis on see, et ma ei pea kedagi eksperdiks. Ma pean paljusid targemaks kui teisi, aga ka nemad teevad vigu. Siinkohal tuleb mainida, et ma olen 2 erinevas ülikoolis käinud ühe aasta ning kuna ma pettusin meeletult mõlemas, siis otsustasin ma teha pausi ning see on olnud meeletult hariv. Eluülikoolis olen õppinud 1 kuuga rohkem kui ülikoolis terve aastaga. Ja nende 2 aasta jooksul õpitud informatsiooniga ülikoolidest pole ma oma elus absoluutselt midagi teha saanud. Seega, ärge tehke kedagi maha siis, kui ta ei õpi ülikoolis, tehke teda maha siis, kui ta ei õpi üldse. Väga paljud inimesed ülikoolis tegelikult ei õpi midagi. Ega ülikooli lõpetamisega/poolelijätmisega ei tohiks õppimine lõppeda. See on ikka protsess, mis kestab terve elu. Täpselt nii. Kuigi on võimalik, et kui keegi teeb sagedasti vigu või näitab välja, et teda ei huvita õppimine, kaob sul huvi üldse tema väidete kuulamise vastu. Esimest korda oled nõus leppima, et ta tegi mingi imelikku vea arutelus, aga kui ta edaspidi näitab üles täpselt samu omadusi, siis kaob küll igasugune huvi ära. Ma räägin eelkõige just esitlemisviisist ja sellest, kuidas inimene teise arutlejasse suhtub. Ma julgen väita, et ma olen selles osas varasemaga ikka palju edusamme teinud. Alles eile tegin miniarutelus mitu eelpool mainitud mõtlemisviga, aga ma olin koheselt nõus neid tunnistama ning sellest ei juhtunud midagi. Tõenäoliselt teised just respekteerisid mind selle eest. Mu pahameel ühes probleemis oli igati õigustatud, mis pani mind väitma, et "meditsiin" üleüldises pildis vajab palju muutusi. Lihtsalt enda ja mõne teise inimese negatiivsete kogemuste põhjal seda ma muidugi väita ei saanud ning poleks tohtinud lihtsalt üldistada. Ma usun, et see vigade tunnistamine ja enda ego kaitsmine on harjumuste küsimus. Miks mitte panna kuhugi väike meeldetuletus, mida kogu aeg vaadata? Näiteks midagi sellist: "Kui sa teed vea, tunnista seda kohe."
  4. Kuidas mõelda efektiivsemalt?

    Head materjalid, Jorks! See on väga hea ülevaade: All-or-nothing thinking (splitting) – Conception in absolute terms, like "always", "every", "never", and "there is no alternative". (See also "false dilemma" or "false dichotomy".) Overgeneralization – Extrapolating limited experiences and evidence to broad generalizations. (See also faulty generalization and misleading vividness.) Magical thinking - Expectation of certain outcomes based on performance of unrelated acts or utterances. (See also wishful thinking.) Mental filter – Inability to view positive or negative features of an experience, for example, noticing only tiny imperfection in a piece of otherwise useful clothing. Disqualifying the positive – Discounting positive experiences for arbitrary, ad hoc reasons. Jumping to conclusions – Reaching conclusions (usually negative) from little (if any) evidence. Two specific subtypes are also identified: Mind reading – Sense of access to special knowledge of the intentions or thoughts of others. Fortune telling – Inflexible expectations for how things will turn out before they happen. [*]Magnification and minimization – Magnifying or minimizing a memory or situation such that they no longer correspond to objective reality. This is common enough in the normal population to popularize idioms such as "make a mountain out of a molehill." In depressed clients, often the positive characteristics of other people are exaggerated and negative characteristics are understated. There is one subtype of magnification: Catastrophizing – Inability to foresee anything other than the worst possible outcome, however unlikely, or experiencing a situation as unbearable or impossible when it is just uncomfortable. [*]Emotional reasoning – Experiencing reality as a reflection of emotions, e.g. "I feel it, therefore it must be true." [*]Should statements – Patterns of thought which imply the way things "should" or "ought" to be rather than the actual situation the person is faced with, or having rigid rules which the person believes will "always apply" no matter what the circumstances are. Albert Ellis termed this "Musturbation". [*]Labeling and mislabeling – Limited thinking about behaviors or events due to reliance on names; related to overgeneralization. Rather than describing the specific behavior, the person assigns a label to someone or himself that implies absolute and unalterable terms. Mislabeling involves describing an event with language that is highly colored and emotionally loaded. [*]Personalization – Attribution of personal responsibility (or causal role or blame) for events over which a person has no control.
  5. Minu meelest levib paljude inimeste seas ikka veel arusaama, et kaalulangetamine on seotud eelkõige sellega, et inimene peaks liikuma rohkem ja sööma vähem, aga ma ütleks, et tähtsam on liikuda targemini ja süüa kvaliteetsemalt. Ma kirjutasin väga lihtsalt ja lühidalt sellest enda uues blogipostituses: http://ristouuk.wordpress.com/2012/01/23/kuidas-naha-alasti-hea-valja/
  6. Ma postitasin enda blogis uue artikli, mille pealkiri on "Esimest korda jõusaalis: mida teha?" Loe seda siit: http://ristouuk.word...alis-mida-teha/ Milliseid nõuandeid annaksid kogenenumad treenijad veel algajatele?
  7. Jõutreener ja toitumisnõustaja Fred Antson vastas mõnele mu küsimusele seoses toitumise ja kaalulangetamisega. Seda saab lugeda siit: http://ristouuk.wordpress.com/2012/01/18/tervislik-toitumine-ja-kaalulangetamine-intervjuu-joutreener-ja-toitumisnoustaja-fred-antsoniga/ Mida sa intervjuust arvad?
  8. Kuidas kasvatada lihasmassi?

    Ma olen hiljuti päris mitu enda tehtud blogipostitust siin jaganud ja need on üsna lahedaid arutelusid suutnud tekitada. Viimane kord, kui ma neile, kes esimest korda jõusaali plaanivad minna, nõuandeid andsin, läks küll veidi vihaseks vestlus. Konstruktiivne kriitika on alati teretulnud, aga kedagi sõimama ei pea hakkama, kui tema arvamus sinu omaga ei ühti. Mis sa mu uuest postitusest arvad? Ma kirjutasin põhimõtetest, mida lihasmassi kasvatamise eesmärgil võiks jälgida. Loe seda siit: http://ristouuk.word...ada-lihasmassi/
  9. Kuidas kasvatada lihasmassi?

    Ivar, tänud, et andsid mulle suurepärase "aha!" momendi! Kui sa oled fitness valdkonnas tükk aega tegutsenud, siis unustad ära, et see mis on sulle tavaarusaam, ei pruugi seda teistele olla. Ma pakun, et nii mõnigi inimene võib seda pealkirja "Kuidas kasvatada lihasmassi?" lugedes mõista hoopis "Kuidas saada kulturistiks?" Aga see ei olnud mu eesmärk. Seega ma tõenäoliselt ebaõnnestusin enda postitusega märkimisväärselt.
  10. Kuidas kasvatada lihasmassi?

    Ma arvan, et siin tuleb lihtsalt paremini selgitada, mida ma täpselt mõtlen. Ma mõtlen seda, et inimene on pühendunud -- käib regulaarselt trennis ja pingutab korralikult. Ühesõnaga loob endale harjumused, mis tema eesmärkide elluviimist toetavad. Lihtsalt ta elu ei pöörle ainult treenimise ümber. Ta ei mõtle 24/7 treeningust, ta ei treeni mitu korda päevas ja järjest mitu tundi, ta ei söö iga tunni või mõne tagant, tal ei ole ka kinnisideed toidulisandite osas. Ta teeb seda mis annab talle kõige paremaid tulemusi kulutatud aja eest. Ja siinkohal olen ma täiesti veendunud, et 30-60 minutit jõutreeningut on palju parem kui teha pikalt isoleerivaid harjutusi või treenida masinatel. Ma arvan küll, et tavainimene tahab mõõdukalt lihasmassi kasvatada ja enamjaolt rasvamassi vähendada. Muidugi naised ütlevad, et nad ei taha muutuda suureks ja olla "musklis" nagu mehed, aga siinkohal nad ei saa lihtsalt aru, et veidi rohkem lihasmassi ja vähem rasvamassi annaks neile parema figuuri, mida nad tahavad. Muidugi siin täiesti oleneb, mida inimene ikkagi tahab, kuna ma ei saa ju teiste eest otsustada, mida nad tahavad. Lihtsalt paljud kindlasti ei teagi, mida nad tahavad või ei ole neil teadmisi selleks, mida on vaja teha, et nad saavutaksid seda, mida nad tahavad.
  11. Kuidas kasvatada lihasmassi?

    Huvitav oleks kuulda põhjendust selle kohta. Hea keskendumine ja tehnika on suhtelised ja nende üle võiks pikemalt arutleda. Ja minu oma kogemus ütleb, et tavainimesed ei taha enam pärast 1,5 tundi jõutreeningut veel trenni teha. Ja tavainimese puhul mõtlesin inimest, kellel on treening prioriteetide nimekirjas pigem allpool ja kellel on palju muid huvisid ning stressiallikaid. Mina ja paljud teised defineerivad intensiivsust niimoodi. Kui me paneme intensiivsusele mitu erinevat nimetust, siis on keeruline inimestel aru saada mis see on. Kuidas sina intensiivsust defineerid?
  12. Kuidas kasvatada lihasmassi?

    Ma viitasin allikale artikli lõpus. Artikli autor on Brad Schoenfield, kes praegu tegeleb enda doktoritööga Exercise Science'is, kui ma õigesti mäletan, On sul midagi konkreetset silmas, mis täpselt sinu arusaamadega ei ühti? Aga sarkoplasmaatilise hüpertroofia kohta on selles uuringus ka juttu. Miks ma selle välja jätsin, ei oskagi praegu öelda; võib-olla tahtsin mõnda kulturismiteemalist arutelu vältida. Vskan sulle pisikese lõigu selle kohta artiklist: "It is hypothesized that hypertrophy may be augmented by an increase in various noncontractile elements and fluid (108,205). This has been termed ‘‘sarcoplasmic hypertrophy,’’ and may result in greater muscle bulk without concomitant increases in strength (154). Increases in sarcoplasmic hypertrophy are thought to be training specific, a belief perpetuated by studies showing that muscle hypertrophy is different in bodybuilders than in powerlifters (179). Specifically, bodybuilders tend to display a greater proliferation of fibrous endomysial connective tissue and a greater glycogen content compared to powerlifters (109,177), presumably because of differences in training methodology. Although sarcoplasmic hypertrophy is often described as nonfunctional, it is plausible that chronic adaptations associated with its effects on cell swelling may mediate subsequent increases in protein synthesis that lead to greater contractile growth."
  13. Nõuanded neile, kes tahavad jõusaalis käima hakata

    See on klassikaline näide sellest, miks raamatutarkusest üksi ei piisa, oluline on ka loogiline mõtlemine ja kogemus. Võttes arvesse su vanust, eeldan ma, et sul on palju rohkem kogemust kui mul. Õnneks aga on võimalik ka teiste kogemusest õppida ning seda ma püüan alati teha. Kui 1-2 üldfüüsilist treeningut nädalas kasutu oleks, poleks paljudel sportlastel seda üldse teha mõtet, kuna neil läheb enamik aega niigi eriala treeninguteks. Miks aga üldfüüsilist treeningut vigastuste vähendamise eesmärgil väga hinnatakse? Lisaks sellele on meeletult palju näiteid inimestest, kes teevad 1-2 korda nädalas jõutreeningut ja saavutavad neile väga häid tulemusi. "Lihaste taastumine kestab 24 - 48 tundi, kui nüüd uut koormust neile ei anna, siis alustad jälle nullist, sest jääb kasutamata superkombinatsiooni tulemusena saadud näitajate kõrgem tase." Kui see oleks tõde, siis oleks ju isegi 4 korda nädalas näiteks alakeha/ülakeha jaotust kasutades keeruline sooritusvõimet parandada. Pealegi, see superkompensatsiooni idee on teooria, millega ei ole kõik päris nõus. Näiteks üldfüüsilise treeningu pioneerteadlane Mel Siff räägib sellest lähemalt enda raamatus Supertraining, mida ma soovitaks sul lugeda. Üks suurepärane lõik Supertrainingust: "Research and experience in sport indicate that the GAS model has to be training (i-e. planned exposure to specific stressors) can allow one to adapt to increasingly higher due to various structural and functional changes. This is what is referred to as progressive overload is inappropriate to apply this principle literally, since research has revealed that optimal progress increased loading phases are alternated periodically with decreased loading phases." Seega ka Dr. Siff arvas, et selline lineaarne ülekoormuse idee ei ole suurepärane. Kohanemine toimub väga kaootiliselt ning periooditi on just hea, kui sa saad rohkem puhkust. Millega sa veel võib-olla ei arvesta on see, et inimesed ei ela selleks, et treenida vaid treenivad selleks, et paremini elada. Seega treening ei ole neil kõige esimene asi mõttes, tegelikult on see ilmselt 10. asi alles. Neil on veel palju teisi stressiallikaid, mis kõik taastumist mõjutavad. Ma kahtlustan, et 24-48 tundi võib olla vabalt enamik inimeste võimeid üle hindav. Muide: miks siin foorumis inimesed nii vaenulikud on? Väga hea, et kõiges ühisel arvamusel ei olda, aga sõimama ei pea ju hakkama. Kasutaks õige viisakat kõneviisi ja argumenteeriks, mitte vaidleks?
  14. Nõuanded neile, kes tahavad jõusaalis käima hakata

    Sa unustasid vist ära, mis teemas me oleme: "Nõuanded neile, kes tahavad jõusaalis käima hakata". See postitus oli suunatud algajatele.
  15. Nõuanded neile, kes tahavad jõusaalis käima hakata

    Ole hea põhjenda miks 1-2 korda nädalas trenni teha on sama mis 0 korda nädalas trenni teha. See kõlab täiesti ajuvaba, kui aus olla.
  16. Nõuanded neile, kes tahavad jõusaalis käima hakata

    Aitäh konstruktiivse kriitika eest -- see on alati kasulik, et asju paremini teha! Miks täpsemalt üldmulje seosetuks jäi? Ma tahtsingi rõhutada, et algul võib personaaltreeneriga treenimine olla väga tähtis, aga samas anda ka veidi mõtteainet, kui inimene peaks ikkagi iseseisvalt treenima hakkama.
  17. Nõuanded neile, kes tahavad jõusaalis käima hakata

    Tänud, mees. Mõiste on ikka motoorika, aga põhimõtteliselt võiks mootorile ka jutumärgid panna.
  18. Jõutreeningu kasulikkus

    Ma tegin lühikese blogipostituse jõutreeningu kasulikkusest: http://ristouuk.word...ngu-kasulikkus/ Kui sul on sõpru ja tuttavaid, kes veel jõutreeninguga regulaarselt ei tegele, siis kindlasti jaga seda postitust nendega. Kindlasti ei sisalda mu postitus kõiki jõutreeningu positiivseid mõjusid. Kuidas on jõutreening sinu elu paremaks muutnud?
  19. Jõutreeningu kasulikkus

    Võib-olla ma postitasin selle artikli valesse kohta foorumis? Mu eesmärk sellega oli ikkagi jõuda eelkõige nendeni, kes veel jõutreeninguga regulaarselt ei tegele. Nendele, kes tegelevad, pole sellest suurt kasu. Neile oleks ilmselt põnevam just see sama arutelu "Aeroobne treening vs jõutreening".
  20. Jõutreeningu kasulikkus

    Kui inimene ei tegele üldse mingit tüüpi treeninguga, siis kindlasti on jõutreening ta südamele väga hea. Aga hea, et sa täpsustad, kuna ma muidugi ei poolda ainult jõutreeningu tegemist. Kaugel sellest. Lihtsalt selle põhjal, mida ma jõusaalis ja üldse mujal näen, tundub, et jõutreening ei ole eriti populaarne näiteks naiste seas. Neile meeldib aeroobne treening palju rohkem (või nad arvavad, et see on efektiivsem enda eesmärkide elluviimiseks). Ma ei ole vähi kohta palju uurinud, aga näiteks põhjal on üks vähi riskifaktoritest füüsiliselt mitteaktiivne elu. Jõutreening on üks võimalus olla füüsiliselt aktiivsem. Et ainult jõutreeningul on selline vähitekke riski vähendamise omadus, seda ma ei arva.
  21. Jõutreeningu kasulikkus

    Mu artikkel oli ikka eelkõige jõutreeningu kohta, aga muidugi on oluline tasakaal.
  22. Lollid vead jõusaalis

    Ma arvan, et ka liikumine on ülikomplitseeritud. Võta arvesse ka seda, et liikumist hakkasid sa harjutama põhimõtteliselt kohe pärast sündi; muusikainstrument võetakse reeglina hiljem kätte. Ja raske on ka leida kokkulepet selles, mis on kummagi oskuse puhul kvaliteetsuse standard. Kindlasti pole olemas sellist asja nagu ideaalne sooritus, kuna alati saab paremini teha. Loomulikult olen nõus, et need oskused erinevad üksteisest, kuid mõlema puhul on mälul oluline roll.
  23. Ma kirjutasin artikli sellest, millele peaks treeningus minu meelest keskenduma. Loe seda siit: http://ristouuk.wordpress.com/2011/11/11/uldfuusiline-areng-eluks/ Mis on sinu meelest treeningus tähtis? Kuidas võiksid treeningeesmärgid tähtsuse järjekorras reastatud olla?
  24. Millised on su treeningeesmärgid?

    Nõus. Küll aga saab neid, kes tahavad, suunata. See, et ma enda arvamust jagan, ei tähenda, et keegi on sunnitud selle järgi tegutsema. Tegelikult ma väidan lihtsalt seda, et paljud inimesed ei tea, mida nad tahavad. Sellepärast tuleks korralikult selgeks teha, miks sa treenid.
  25. Ma tegin hiljuti Arctic Sport Club-i treeneri Kristjan Koikiga väikse intervjuu sellel teemal. Checki seda siin: http://ristouuk.wordpress.com/2011/09/22/p...istjan-koikiga/ Ma soovitan soojalt Kristjan Koiki käe all treenida, kui see võimalik on. Üks oluline asi treeneri juures on see, et ta peaks tundma inimkeha väga hästi. Teine asi, mis on ilmselt veel olulisem, on see, et ta hooliks enda kliendi tulemusest ja heaolust (ehk teisisõnu oleks sõber). Kristjani puhul saab kindlasti mõlemat. Tean seda omast kogemusest. Aga mis te arvate? Miks on personaaltreener vajalik? Oled sa varem personaaltreeneriga treeninud?
×