Risto Uuk

Mulle ei meeldi püüda kellelegi ära panna. Juba korduvalt püüavad teatud kasutajat mind, mitte mu ideid, rünnata. Aga sellegi poolest jään ma professionaalseks ja püüan arutleda teemal, mitte muutuda isiklikuks. Paljud väited mitmelt kasutajalt on väga silmakirjalikud ja nõrgad -- nii nõrgad, et ma suudaks neid naeruvääristada, kui ma tahaks. Aga mind tõesti ei huvita, kes selles teemas võidab. Ma tahan lihtsalt teha seda, mis on mulle endale parim. Mu postitus räägib minu enda vigadest ja avastustest, kuid ma arvan, et paljudele inimestele aitaks mu mõtted kaasa mõelda ja enda elus otsusele jõuda. Lugege viimast kommentaari minu blogi all ja näete, et noor inimene on lihtsalt kohutavalt igavlenud tundides ja teinud seda lihtsalt sellepärast, et ta peab formaalset haridust taga ajama. Kas te ei suuda hetkekski mõelda, mida antud inimene tunneb, mitte mida teie tahaksite, et ta tunneks? Ma saan aru, et seda on raske teha. See nõuab sellist asja nagu EQ, mitte IQ. See on nii tavaline, et kui inimesed ei oska argumente tagasi lükata, siis rünnatakse inimese kogemust. "Kas sa tõesti arvad, et sa oled targem kui professorid?" Ei arva, aga ole hea ja põhjenda, miks mu argumendid väärad on. Ära ründa mu kogemust, vaid mu väiteid. Kogemus ei huvita kedagi, väidete õigsuse üle on arutelu. Imelik on öelda, et "Su väide ei saa olla õige sellepärast, et sul pole piisavalt kogemusi ja teadmisi." Kui me lähtuks põhimõttest, et kõigepealt tuleks kast omandada, et rääkima hakata, siis see foorum tuleks kinni panna. Siin pole ühelgiinimesel piisavalt teadmisi võrreldes teadlastega. Mitte ühelgi inimesel. Aga praktikutel ja inimestel, kellel justkui on vähem teadmisi, on üks eelis -- nad näevad üldpilti tihti paremini kui teadlased, sest nad ei vaata väga pisikesi detaile. Aga see on võimalik ainult siis, kui need inimesed mõtlevad, mitte ei hoia ennast kinni eelarvamustes. Mis nüüd puutub kooliõppesse, ei räägi me seal anatoomia ega füsioloogia teadmistest, vaid õpetamisest. Õpetamine on suurel määral hoopis psühholoogia. Ma ei ole kunagi väitnud, et mul on professoritest rohkem teadmisi anatoomias ja füsioloogias. Aga mõtle nüüd veidi, kes teab minust endast rohkem, kas mina või keegi teine? Minu õppimisstiilist, minu tähelepanuvõimest, minu huvidest ja minu eesmärkidest? Professorid, kes on õpetanud võib-olla aastakümneid, ei pruugi olla ajaga kaasas samamoodi nagu tänapäeva noored. Selles suhtes võivad tõesti minu teadmised olla paremad, kuna ma saan paremini aru, et maailm on muutuv, sest ma elan ise sellises ajastus ja pole seda väga raamides kinni ühiskonda näinud. Ma tõenäoliselt annaks alla, aga kuna ma näen, et mitmed inimesed arutlevad ideede üle, mitte ei ründa teisi (nagu näiteks Archangel, IVARK ja mitmed teised), siis ma püüan edasi. Kui sul pole uut materjali, siis ma kutsun sind üles enam mitte postitama. Tõsiselt, miks sa tahad mind või kedagi teist rünnata? Ma isegi ei tunne sind. Kas sa tõesti arvad, et see tuleb sulle kuidagi kasuks? Proovime lihtsalt kõik siit õppida ja vaatame, mis välja tuleb. Sa ei pea ühtegi ebatraditsioonilist ideed vastu võtma, kui sa usud, et see pole tõene. Lihtsalt tee oma asja ja naudi neid tulemusi. Mul on hea rõõm, kui sul meeldib ülikoolis käia ja sa saad sellest väga palju, aga mulle meeldib vabadus ja iseseisvus.

Tsitaat tuleb Archangelilt teemast "Toitainete kvaliteet ja mõju lihastele - Hesburger, mcdonalds vms". Ma loodan, et see, et ma sind, Archangel, tsiteerin, ei ärrita sind. See teema ei ole tehtud, et sind rünnata, vaid üleüldiselt sellise mõtteviisi üle arutleda. Ma ei tahtnud eelnevat teemat enam risustada, kuna seal läksid inimestel emotsioonid lakke ja enam ei olnud eesmärk õppida. Argument on, et ükski lubatud aine pole iseenesest halb, vaid selle üle söömine on halb. Selle põhjenduseks tuuakse alati termodünaamika seadus, mis ütleb, et kui sa sööd rohkem kui sa energiat kulutad, siis sa võtad kaalus juurde. Aeg-ajalt laskuvad inimesed, kes termodünaamika seadust (ma ütleks, et lausa ekstreemselt) järgivad, selleni, et ütlevad, et suhkrul ja salatil pole isegi erinevust, kuna kokkuvõttes lõpetavad nad ikkagi veres suhkruna. Ma tahaks selle ideele vastu seista ja loodan, et inimesed hakkavad mõtlema veidi ka muust kui ainult figuurist. Siin on üks huvitav (ma ei ütle, et see on ilmtingimata absoluutne tõde ja et see lõpetab arutelu) artikkel aspartaamist ja MSG-st: http://www.naturalnews.com/020550.html Üks lõik artiklist: A: "Well, glutamate appears naturally in other foods, like tomatoes and seaweed." What's your answer to that kind of defense? B: Sure, but you see, all of these types of glutamate are bound. They're in oligosaccharides, polysaccharides. They are bound in amino acids groupings. They're not free amino acids. If you have it as a complex protein, you absorb it in your GI tract. In the GI tract, there are almost no free amino acids if you eat foods such as tomatoes. The level of free amino acids is nil; it's almost all absorbed as combined amino acids, and then it's only broken down in the liver, where it's released in very low concentrations that the body can deal with. It was never meant to have free amino acids in such high concentrations. Well, when you hydrolyze them -- or you use yeast extract or enzymes to break down these various proteins into their free, released amino acids -- they're not natural any longer. What you've done is artificially release the amino acids in an unnatural way, and when they enter your GI tract, they are absorbed as free amino acids, then your blood level of that glutamic acid goes up significantly. As I said, it can go up as high as 20-fold, in some cases 40-fold. Your blood brain barrier is not constructed to handle such high levels of glutamate, because it doesn't naturally occur that way. It can handle the lower levels, but it can't handle these very high levels. So this argument, "Oh, it's natural," is just a lot of nonsense. Ma vaatan asja puhtalt loogika vaatenurgast. Kas tõesti ei ole erinevust, kuidas keha reageerib tõelisele toidule vs mingile ainele, mis on toidust "välja pigistatud"? See ei tundu lihtsalt loogiline. Inimkeha ja üldse loodus ei tööta isoleeritult. Me ei treeni ainult rinnalihast ja samamoodi ei saa me süüa ainult mingit spetsiifilist isoleeritud ainet ja loota, et keha funktsioneerib pärast seda suurepäraselt. Mõtle selle peale. Sinu sõbrad, pere, tulev põlvkond -- kõigi jaoks võiks olla ka tulevikus ju kvaliteetset toitu. Ärge toetage suurfirmasid, mis toodavad rämpsu; toetage parem neid, kes teevad kvaliteetset tööd ja proovivad tõesti maailma paremaks muuta või vähemalt hoida seda täielikust hävingust.

Teema püstitus on minu meelest väga kohane. Mis on formaalse hariduse eesmärk? Õpetada, et süsteemi paremaks muuta ja et inimeste elukvaliteeti tõsta ehk maailmale väärtust luua. Kui ülikool pärsib loovust, takistab inimeste tugevuste ja kirgede arenemist, vähendab motivatsiooni, et tahta maailma rohkem väärtust luua, siis sellisel juhul on ju ülikool inimesele kahjulik. Selle üle, kas ta selliseid negatiivseid omadusi tekitab, võib muidugi sügavalt arutleda.

Ma kirjutasin ühe sellise lõigu enda postitusse ka: Ma ütlen hoiatuseks, et ma ei soovita kellelgi ilmtingimata ülikoolist ära tulla või ülikooli minemata jätta. Ma ei ole ju tegelikult mingi edu näide, et minu sõna uskuda. Ja ma soovitangi skeptiline olla. Aga ma soovitan kindlasti ka rohkem mõtiskleda. Mõtle, miks sa ülikooli minna tahad või miks sa seal üldse käid. Sul on vaja palju informatsiooni, et teha üks korralik otsus. Minul oli väga vähe infot ja ma tegin selle otsuse lihtsalt kõhutunde järgi. See oli suur viga. Ja tõesti ei tasu kellegi infot/nõuandeid ilma mõtlemata kasutada.

Aitäh! Ma ei oodanudki ega tahtnudki, et terve hunnik inimesi järsult ülikooli minema jätavad või sealt ära tulevad. Ma tahtsin, et inimesed lihtsalt mõtleksid enda valikute üle pikemalt. Mina mingis punktis seda ei teinud ja see oli viga. Edu ülikoolis!

Sa teed ootamatuid järeldusi. Aga ole hea, kui järgmine kord minu materjalidele viitad, siis kasutada täpseid sõnu, mitte mõtle asju välja. 1) Kui keegi soovitab sulle midagi, siis kas sa tegutsed alati selle nõu järgi? Ja kas sa peaksid alati selle nõu järgi tegutsema? Kas tõesti teavad teised sinust rohkem kui sina ise? 2) Ma ei maininud, et mind huvitas treeneritöö, ma mainisin, et mind huvitas sport. Ja mind kindlasti huvitas mind ka majandus/ettevõtlus. 3) Ma ei öelnud ka, et teised on milleski süüdi, vaid lihtsalt arutlesin selle üle, miks ma vale valiku tegin. Näed erinevust? See on muidugi õige, et oleks pidanud pikemalt enda valiku üle mõtlema. Aga seda ma enda postituses ka kirjutasin, seega ei anna sa siin mingit uut infot. Ma ei pea ennast kellestki targemaks ega ei näe vajadust mingiks kiitlemiseks. Ma teen oma asja ja teen seda, mis mulle huvi pakub ja mis mulle kõige parem tundub. Elus pole mingeid garantiisid -- ei saa öelda, et üks tee on ilmtingimata õige ja ainus tee. Küll aga tean, et mulle see tee, mida traditsiooniliselt soovitatakse, ei sobi. Ma arvan, et ma jõudsin ligi 70-80 EAPd tehtud. Seega, ikka tean, mida 20 EAPd tähendab. Aga tee nüüd arvutus 20/180 ja siis saad aru, kui väike osa sellest personaaltreenerile oluline on. Mul on I taseme treeneritunnistus käes. Loe selliseid raamatuid nagu Supertraining, Strength&Conditioning:Biological Principles and Practical Application ja Science and Practice of Strength Training ja saad aru, mida ma mõtlen selle all, et Eestis pole eriti häid õppematerjale. Ütle, millised eestikeelsed raamatud on võrdväärsed vastased neile meistriteostele? Kuigi ma hindan konstruktiivset kriitikat, arvan ma, et sinu kommentaar on pigem destruktiivne. Sa justkui tahad mulle kohta kätte näidata, mitte anda näpunäiteid ja soovitusi. Milleks? Suur osa su kommentaaridest põhineb eeldustel ja hinnangutel, mitte faktidel. Vaata kui paljudele inimestele andis see artikkel positiivseid mõtteid. Ja sina tuled siia ja lihtsalt tambid selle täiesti maha. Vaata kommentaare minu blogi all ja näed, kuidas tuleb konstruktiivset kriitikat anda. Seal ei olnud inimeste eesmärke solvata, vaid panna mõtlema ka punktidele, mida ma võib-olla arvesse ei võta.

Ideaalsus pole võimalik, aga ideaalsuse poole pürgimine on. Igas asjas on standardid, millega sa oled nõus leppima. Kas selleks, et leida endale sobivat elukaaslast, proovid sa läbi kõik maailma naised? Kas on olemas ideaalset naist? Igaühel on mingid vead, aga kusagil on see piir, millega sa oled nõus leppima ja millega mitte. See, kust see piir jookseb, on igaühe enda otsustada. Ma tundsin ära enda piiri; mitmed teised on samamoodi näinud, et praegune olukord ei vasta nendele standarditele, mille nemad seadnud on või nendele väärtustele, millesse nemad usuvad. Kindlasti pole mõttetu süsteemi vigadest rääkida. See, et ma ei tea lahendusi või ei rakenda neid, ei tähenda, et ma ei või näha vigu. Üksi on niikuinii raske midagi teha. Selle pärast ongi hea jagada ideid, et ka teised mõtleksid ja neid edasi paremateks ideedeks arendaksid.

Iga su kommentaar näitab, et sa pole sõnagi minu blogipostitusest lugenud. Milleks kaasa rääkida nii, et sa ei tea üldse taustinfot?

Kui ma ei tea muud inimesest kui seda, et tal on kraad (olenemata kraadist, aga kõrgem tõstab neid tõenäosusi), võin ma aimata, et ta on üsna distsiplineeritud, kuulab hästi sõna, jälgib reegleid, on vähemalt keskmise IQga. Muidugi näitab see midagi. Tõsiselt, ma arvan, et enamik inimesi peaksid ikkagi ülikooli minema ja selle lõpetama, aga mitte kõik. Ma arvan, et mõnele inimesele on ülikool reaalselt kahjulik ja pärsib tema annet ning raiskab ta aega. Oli üks eksam, mis oli üsna tehniline ja milles ma no ausalt ei teadnud midagi. Need tunnid olid alati täpselt sellel ajal, kui ma tööl olin. Aga meeldiv oli üllatus, et läbi sain, mitte et see midagi muutis. Aga muidu ma ikka veidi mõtisklesin, et millised valikud ei sobiks. Samas, ma ei saa hästi aru, miks sellises stiilis teste koostada. Miks ei võiks olla sellised küsimused, kus sa pead mingit elulist probleemi lahendama? Neil, kellel on teadmised, oskavad ilmselt seda paremini lahendada. Neil, kellel pole, peavad kasutama loovust ja loogilisust. Vastuste hindamine on keerulisem ja nõuab õppejõu subjektiivsust, aga mis siis? Niikuinii tehakse paljusid otsuseid subjektiivselt.

Selleks, et väljaspool kasti mõelda, tuleks kõigepealt ilmselt kast omandada. Kõigepealt tunne reegleid, seejärel hakka neid rikkuma. Aga tegelikult just elu õpetab, kuidas mõelda väljaspool kasti. Kool/ülikool hoiab sind just võimalikult kasti sees. Aga su mõtted on täiesti õiged. Täpselt nii on!

Väga hästi öeldud!

Sa mainid enda postituses väga olulisi punkte: - Neile, kellele meeldib. - Neile, kellel on spetsiifiline valdkond, kus formaalse hariduseta lihtsalt ei saa. - Neile, kellel on väga keeruline mingeid oskusi iseseisvalt omandada. (Aga ega minu näite puhul treeneriks ka ei saa iseseisvalt treenides. Ikka on vaja teisi, keda treenida, ja juhendajaid. Lihtsalt need olen ma ise leidnud ja leian edaspidi.) Ma arvan, et see teine punkt on midagi sellist, mille üle tuleks arutleda ja seda selgemaks muuta, kuna mõnel juhul võiks isegi sellises valdkonnas saada edukalt töötada. Näiteks õpetaja ei peaks minu meelest ilmtingimata "kõrgelt haritud" olema.

Internetis ja personaalselt vesteldes tuleb aeg-ajalt ette see küsimus: mis on funktsionaalne treening? Päris kõik ei tea, mida see tähendab. Selle pärast kirjutasin ma enda blogis sellel teemal artikli: http://ristouuk.word...aalne-treening/ Mida tähendab funktsionaalne treening sinu jaoks? On seda filosoofiat oluline enda treeningutes rakendada?

Sellega olen ma nõus. Ma arvan, et see analoogia ei ole päris sobiv. Ühel puhul räägime me toitumisest, mis on üks suurimaid inimvajadusi. Lõhn ja reklaamid suurendavad kindlasti tõenäosust, et inimene tarbib regulaarselt rämpstoitu. Kuna toitumine on lihtsalt iga inimese elu suur osa, on paljusid lihtne n-ö ära kasutada. Kuigi "teadmatus" on osa sellest probleemist, on see siiski vaid üks osa. Ma ei tea, kas sa oled süübinud sisse sellesse, kuidas keha suhkrule reageerib ja mis reaktsioonid selle tulemusena ajus toimuvad. Tundub, et suhkur mõjub sarnaselt narkootikumidele, ainult väiksema toimega. Sellest vaatenurgast ei saaks vist täielikult inimest süüdistada, kui tal tekib suhkru tõttu sõltuvus ja ta ei suuda seda nii tarvitada, et see talle eluohtlikuks ei muutuks. Selles võiks süüdistada ka aine leiutajat ja levitajaid. Seda sellepärast, et iga inimene on erinev ja osadel on suurem soodumus midagi üle tarvitada. Ma mõtlesin ka varem, et kui sa oled ülekaaluline, siis on see küll täiesti sinu enda süü. Enam ma päris nii ei mõtle, kuna lihtsalt nii paljud muud faktorid õhutavad sind üle sööma ning valesid asju liiga palju tarbima. Kuigi rasvumine on eelkõige inimese enda süüa, on ka teistel selles roll. Näiteks ka sinul kellegi sõbrana. Aga mis on su eesmärk? Aidata neid, kellel on hästi arenenud mõtlemisvõime? Aidata kõiki, kes abi tahavad? Ma mõtleksin selle üle ja siis vastavalt sellele kujundaks ka kõneviisi. Muidugi kindel on see, et need, kes suudavad ennast kontrollida ja enda sõnumit nii modifitseerida, et see rohkematele kohale jõuaks, suudavad ka rohkem inimesi aidata. Näiteks, John Berardi sõnumid jõuavad kindlasti rohkematele kohale kui Lyle McDonaldi omad, sest ta ei ütle kunagi ühelegi kriitikule, et ta ###### läheks. Viimati ühe perioodilise paastumisega seotud artikli all oli tosinaid kriitilisi kommentaare -- osad neist olid lausa rämedad süüdistused. JB vastas ikkagi igaühele respekti ja professionaalsusega.

Ma pole kordagi kuulnud, et enda tekstides mainiksid kehakompositsiooni ja tervist eraldi. Iga kord, kui sa räägid toitumisest, siis sa ei maini neid sõnu. Sa ei tee nendel enda tekstides vahet. See on üldse esimene kord, kui mina näen, et sa eristad neid kahte asja teineteisest. See on ka põhjus, miks mulle on jäänud mulje, et sa ei teegi neil vahet. Saavuta parem figuur ja saavutad parema tervise... Kas suhkrut saab kunagi tervislikuks nimetada? Kuigi sul on õigus, et kontekst on oluline, ei ole meie ebatäpsus nii ränk kui me sellise üldistuse teeme. Minu meelest on palju hullem viga rõhutada inimestele, et toidukvaliteet on teisejärguline ja mitte korrigeerida informatsiooni võimalikult täpseks. Kas tõesti räägib peavoolu meedia sellest, et suhkrut tuleks paaniliselt vältida? Vaata toidupüramiidi: http://www.toitumine...ramid_large.jpg Maiustused on justkui kohustuslik püramiidi osa; inimestele tuleb ikka meelde tuletada, et natuke suhkrut tarbida. Aga muidugi olen nõus, et see paanitsemine ja süümepiinade tekitamine pole hea asi. Mul on tunne, et sa alahindad keskkonna rolli rasvumise põhjustamises. Kas inimene saab ise valida, et ta astub õue ja talle vaatab McDonaldsi reklaam kohe vastu? Kas inimene saab ise valida, et kui ta läheb poodi, siis 99% poest on täis värvilisi maiustusi? Ma arvan, et kindlasti tuleks keskkonda muuta, et inimestel oleks lihtsam teha häid otsuseid, eriti kuna see mõjutab nii paljusid. Kuigi enamjaolt on inimese enda teha, milline ta välja näeb, on suur roll muudel teguritel väljaspool teda ennast. Soovitan, et sa kasutaksid ikkagi vähem sõna "idioot" ja "loll" siin kontekstis, kuna paljud ei pruugi sinu jutust seda tarkust, mida sa edastada tahad, nii kätte saada. Ma näen, et sul on palju kirge ja sa tahad, et teised saavutaksid hea figuuri. Selle tõttu tuleks muuta sõnum võimalikult kvaliteetseks ja kättesaadavaks. Praegu jääb mulje, et sa pead ennast "targaks" ja enamikku "lollideks". Mis puutub su tulihingelisse fanaatilisusse korralike uuringute leidmises, ma arvan, et sa võiksid arvestada ka sellega, kuidas uuringute tegemine käib. Kas sa arvad, et ühel kvaliteetsel teadlasel on lihtne teha hea uuring, mis tõestaks aspartaami kahjulikkust? Kui meil poleks sellist kapitalistlikku süsteemi, oleks see tõenäoliselt palju lihtsam. Praegu aga enamik ei julgegi teisiti mõelda, kuna see tähendaks nende karjääri ohustamist.

Kellel on tegelikult need "oskused"? Kes tunneb keha nii hästi, et näeb, kus on vaja mingit lisandit, et üht spetsiifilist detaili paremaks muuta? Minu meelest arvame me tihti, et me oleme targemad kui me tegelikult oleme. Aga nagu sa ütled, on just neid pulbreid võimalik valesti tarvitada ja see ongi üks mu argument toidulisandite vastu. 99% inimestest, kes toidulisandeid soovitavad, ei jaga tegelikult ju matsu füsioloogiast. Ja peale selle, soovitatakse toidulisandeid nii vaba käega, nagu nende tarbimisega oleks võimatu endale liiga teha. Kui sul teadmisi pole, on alati kõige kindlam tee, et toitud tavatoiduainetest. Ja see, kas inimesel tegelikult on teadmisi, on suur küsimark. Võtame näiteks valgupulbrid ja aminohapped, mida väga intensiivselt propageeritakse. Justkui jääb mulje, et nende järele on vajadus ja et nende propageerijatel on vastavad teadmised, et neid promoda. Kui ma aga uurin, mida teadlased sellest arvavad, siis tuleb mitmes uuringute ülevaates välja, et teadlased ei ole nende vajalikkuse ja isegi ohutuse osas kindlad. Erilist materjali nende ohtlikkusest ei ole ja ma ei hakka seda teemat liiga dramaatiliseks sellega muutma, et midagi sellist väidaks, aga vajalikkuse küsimus on küll väga kaheldav. Samas teemat tehes ei mõelnud ma niivõrd selliseid toidulisandeid, mida sa ostad selleks, et enda tavatoitumise puudusi likvideerida, aga pigem rohkem suhkrut ja muid lisandeid, mida pakendatud toitudele lisatakse. Aga väga head mõtted. Tänud! Keda huvitab rohkem antud teema, vaadake ka seda loengut EXCITOTOXINS: The Taste That Kills: http://video.google.com/videoplay?docid=-2384105525501310962

Ma olen sageli keskendunud liiga palju elus ainult ühele asjale ja unustanud suure pildi. Tähtis on tasakaal. Elus on palju muudki kui ainult toitumine ja treening. Kui sa ei suuda enda figuuri või tervist paremaks muuta, vaata üle enda elu kusagilt kõrgemalt ja laiema pildiga. Kirstunael ei pruugi alati toitumises või treeningus olla. Loe minu uut blogipostitust siit: http://ristouuk.wordpress.com/2012/02/02/hea-tervis-ja-figuur-ei-soltu-ainult-toitumisest-ja-treeningust/ Millised faktorid võivad figuuri ja tervisega seotud eesmärke veel otseselt või kaudselt mõjutada?

Seda kindlasti. Ma arvan samamoodi, et maiustuste kasutamine kui emotsionaalse rahustajana ei ole pikas perspektiivis hea strateegia. Ajutiselt võib see okei olla, aga varem või hiljem tuleb enda suhe toiduga korda saada. See tähendab seda, et pole mingit kinnisideed süüa tervislikult ja inimesele hoopis meeldib tervislikult süüa. Tänud, et enda mõtteid jagasid! Aitas minu postitust selgitada. Maitse poolest ei jälesta ma ka šokolaadi, aga kui ma koostisosasid loen või meenutan, kuidas mul igal järgneval hommikul šokolaadist akne tekkis, kaob küll kohe isu ära.

Tänud, Ivar! Ma soovin sulle edu meelerahu saavutamisel! Nagu sa ütled, eesmärgid peavad mõistlikud olema.

Üks asi, millega sa üldse ei arvesta, on see, et kõik ülekaalulised ei ole haiged ja kõik saledad ei ole terved. Kui me räägime puhtalt kaalust, siis muutub sinu kirg kaitsta termodünaamika seadust, isegi mõeldavaks. Aga minu meelest ei ole tervisel ja figuuril võrdusmärki vahel. See on ka üks põhjus, miks kulturistide informatsioon pole kõige parem, kui sa tood arutelusse sisse tervise mõiste. Kulturistidel on kõige olulisem välimus, mille tõttu aeg-ajalt teevad nad asju, mis ei pruugi tegelikult tervisele kõige parem olla. Uuri uuringute ülevaadet Health at Every Size, et sellest lähemalt teada saada. Kuigi sa räägid küllastunud rasvade puhul "correlation does not equal causation" ideest, siis suhkru puhul sa justkui unustad selle. Kas keegi väidab, et suhkur on ainus asi, mis mõjutab rasvumist? Üks lõik sellest uuringust, millele su artikkel viitab, lihtsalt mõtlemiseks: "Aussies have taken to water and diet drinks instead" Ja selle uuringu eesmärk ei olnud propageerida suhkru tarbimist, vaid lihtsalt panna inimesi mõtlema, et kaalu puhul on oluline silmas pidada seda, kui palju sa sööd. Mõned mõtted siia lisaks: - Tõelist toitu süües on lihtsam termodünaamika seadust jälgida, kuna su isud on paremini kontrolli all. - Tõelist toitu süües on su isud naturaalselt kontrolli all, mis ei nõua toitumise muutmist matemaatiliseks. - Suhkrut on tohutult lihtne kuritarvitada; kuna ta pole vajalik, siis on parem teda minimeerida. Üks põhjusi, miks ma ei tarbi mingeid maiustusi, on see, et ma lihtsalt ei saa enda maitsevajadust nendest rahuldatud. Mingi pisike šokolaaditahvel on üle 500 kalori. Samal ajal saab 500 kalori eest süüa tüki liha ja hea hunniku salatit. Ma arvan, et me ei anna inimestele täisväärtuslikku nõu, kui me ütleme neile, et oluline on lihtsalt süüa vähem ja liikuda rohkem. Parem on ikka süüa paremini ja liikuda targemini. Aga ma pean tõdedema, et see "Austraalia paradoks" on väga huvitav. Tänud, et jagasid! Kes tahavad uuringu täisversiooniga tutvuda, siin see on (lehe all): http://www.foodprofessionals.org.au/is-sugar-to-blame-for-obesity Muidugi jään ma skeptiliseks ka nende andmete õigsuses. Näiteks tuleb uuringus välja selline lõik: "Finally, data generated by the food and beverage industry for its own purposes may not be entirely reliable because there is no independent monitoring or peer review." Järgmine huvitav lõik: "Questioning the priority of public health messages is relevant. It is possible that less emphasis has been given to disseminating the message of lowering total energy intake, while avoidance of particular nutrients, such as sugars, has been the primary focus." Ma pole selle lõiguga nõus. Läbi minu elu olen ma alati kuulnud sõnumit: "Söö vähem ja liigu rohkem." Seega vastupidi, võib-olla tuleks just aidata inimestel paremaid toiduaineid valida ja muuta seda n-ö toitumispüramiidi, mis praegu eksisteerib?

Archangel, proovi kuidagi enda vastuste disaini optimeerida. Väga keeruline on kõigest aru saada ning korralikult vastata. Täpselt. Mis on tervislik? Väga ähmane mõiste. Kuid see ongi jutu point. Rahvale sunnitakse peale arvamusi nagu mingid juurikad vms kraam on ilmtingimata hea ja kasulik ning paljud inimesed mõistavad seda valesti. Toidu tervislikkust ei saa hinnata väljapool kogu menüüd. See, et sa sööd päevas 3000kcal eest lillkapsast, ei ole ju tervislik. Olgugi, et väiksemas koguses on ta arvatavasti hea mikro-toitainete allikas ning kustutab hästi nälga väheste kaloritega. Kontekst on oluline. .) Põhimõtteliselt olen ma nõus. Nagu näha tekib selle pärast ka selliseid dieete, kus inimene sööb päev läbi ainult salateid ja puuvilju. Järelikult midagi on juhendites viltu ja see, kuidas neid juhendeid edastatakse pole ka päris õige. Hüpotees? LOL. Inimesed ei jaga enamasti lihtsalt matsu lahti. Meie keha ei tea, mis nimetused me toitudele andnud oleme või mida me ette kujutama nende tervislikkuse kohta. Loeb sisu. Kaalu-tõus või langus määratakse kalorite järgi. Ületad oma vajadusi ja kaal tõuseb ja vastupidi. Makro-toitainete koostis ning füüsiline aktiivsus mõjutab rasva-massi ning lihasmassi kasvu/langust veel omakorda. Mikro-toitainete osakaal mõjutab üldist tervist, kaudselt seega ka ülalmainituid aspekte ning lõpptulemust pikemas perspektiivis. Teoreetiliselt on jutt väga õige, aga siin tulevad mõned agad sisse. Esiteks, kalorite täpne lugemine on võimatu. Kust sa tead palju kaloreid kõige see tegelikult on ja kust sa tead palju kaloreid sinu keha kasutab? See, et pakendil või veebilehel on kirjas mingi number, ei tähenda, et see tõsi on. Järgmisena, kust sa võtad, et sellised makrotoitaineid, nagu sa arvad, et sa tarbid on korrektsed. Kui sa ütled, et tähtis pole see number, vaid tulemused, siis ma võin saada häid tulemusi ilma nende numbrite lugemiseta. Sõin 1 tüki liha, aga ei võtnud kaalus juurde, söön järgmine kord 2 tükki vms. Pole mingite numbrite lugemist. Kolmandaks, kus pannakse ilmselt kõige enam puusse ja kus minu meelest see teooria kõige vigasem on, on mikrotoitainete juures. Meil pole absoluutselt õrna aimu ka palju toitaineid mõnes toiduaines on. Kust mullast toit tuli? Kuidas sinu seedimine töötab? Kuidas ja kui kaua toitu transporditi? Kuidas võib inimene nii mõelda, et ta oskab muuta toitumise puhtalt matemaatiliseks, kui sellel on lihtsalt nii palju faktoreid millega arvestada? Võib-olla kunagi suudame me seda teha, aga minu arvates praegu on toitumine rohkem tunnetamisel kui matemaatikal põhinev. Muidugi ei pea. Aga soovitav oleks vähemalt korra proovida, kui on soov kuskile poole areneda. Enamik inimesi tõsiselt ala või üle-arvestab oma söödud toidukogust ning vastavaid makro-toitaineid. Kui soov optimaalseid tulemusi saada, siis on vähe kasu, kui "arvad", et sööd piisavalt valke ja kaloreid üldiselt. Võimalik, et oled konkreetselt mingi asjaga puusse juba aastaid pannud ning seetõttu ka areng kesine. Enne ikka ei tea, kui vähemalt korraks toitumist luubi alla ei võta. Enamik, kes alaga piisavalt kaua tegelenud suudavad edaspidi juba silma järgi vägagi täpselt kõik arvestada ning söövad tihtipeale praktiliselt instinktiivselt juba õigeid koguseid. Ma arvan, et kõik suudaksid teha seda tunnetusel, kui nad sööksid õigeid toiduaineid, aeglaselt ja tähelepanelikult. Vahe ongi selles, et kui sa jälgid, mida su keha tunneb, mitte mida numbrid paberil ütlevad, õpid sa palju paremini toituma. Pealegi, need numbrid pannakse kokkuvõttes ka tunnetusel ja tulemustel paika, nii et päeva lõpuks on nende numbrite lugemine ikkagi kaheldav. Ei tea mida sa sööd, kui neid aineid sees pole? Aga jah, igasugu säilitusaineid jms on pm kõikjal sees. Vahet pole kas ostad poest või serveeritakse restoranis. Parimal juhul saad hirmkalli hinna eest kuskilt Ökopoest vähe "naturaalseimaid" tooteid. Samas pole kuskilt välja lugenud, et ükski nendest "ainetest" ilmtingimata inimkehale kahju teeks. See ikka selline Linna-legend, mis aastaid ringelnud. Et kõik E-ained tapavad vms lollus. Enamik on ikka väga ohutud ka väga suurtes kogustes. Ning kui sa just iga päev Hesis ei veeda, siis ei pea muretsema. Asja mõte ongi selles, et mitte langeda ekstreemsustesse. Mõned tehislikud aineid ei tapa meid, seni kuni ülejäänud toitumine on selline, mis täidab keha vajadused tervise ja üldise arengu tarvis. No ma tegelikult ei ole mingeid paganama saia- ja leivatooteid juba terve igaviku söönud, nii et see oli puhtalt teoreetiline. Aga ma olen ikkagi kindel, et leiaks mingeid paremaid varianti. Nõus, kindlasti lähevad sellised tervisliku toitumise propageerijad ekstreemsustesse (kaasaarvatud mina). Aga ma arvan, et sa lähed ise ikka väga ekstreemsustesse. Sa lähed ekstreemsustesse enda vaba suhtumisega. Sa kasutad uuringuid ainult enda põhimõtete õigustamiseks. Kord ütled sa, et väga palju on mõttetuid uuringuid, aga teine kord ei ole sa nõus midagi uskuma enne, kui näed uuringut. Kui Alan Aragon on mingi uuringu heaks kiitnud, siis see ilmselgelt peab olema tõde. Ma arvan, et kõik algab suurest pildist. Kui üleüldises mõtteviisis on mingi viga (ei ütle, et sul ilmtingimata on, kuigi ma arvan nii), siis on kõik muu ka vigane. Siis otsitakse ka tõendeid vigaselt ja subjektiivselt. Lugemist: www.alanaragon.com www.bodyrecomposition.com www.leangains.com Olen kõikide -- Lyle McDonald, Alan Aragon ja Martin Berkhan tegemistega väga hästi kursis. Kõikide puhul on tegemist väga ülbete kujude, kelle ülbus läbib kõiki nende tekste. Nad justkui arvavad, et nad on kõiketeadjad. Viimane kord, kui keegi Martin Berkhanilt vastuargumenteeriva küsimuse küsis, ütles MB vastu: "Fuck you! Get the fuck out here if you question me." või midagi sellist. Lyle McDonaldi suhtumine on lihtsalt kohutav. Ükskord sattusin lugema ta blogil tema enda kommentaare ja seal ta lihtsalt õiendas inimestega, kes ei olnud temaga nõus ja tahtsid konstruktiivselt arutleda. Kuigi ta on ilmselt väga tark (ma olen isegi ta raamatuid lugenud), on ta täielik jobu. Ja juba selle pärast keeldun ma edaspidi temalt midagi lugemast. Selliseid närvihaigeid ei tohiks toetada. Maailmas on palju häid inimesi, kellele kaasa elada. Alan Aragon on neist kõige positiivsem (ja ilmselt ka kõige targem) kuju. Kuid ka tema üldpildilga ei ole ma nõus, selle tõttu mitmed soovitused, olgugi et ta põhjendab neid teadusega, ei mahu minu vaatevälja. Ma ei ole sellist tüüpi inimene, kes arvaks, et teaduslikud materjalid ongi kõige alus. Ei ole. Teadlaste üldpilt on väga nõrk võrreldes praktikutega. Nad uurivad asju rakutasandil ja tihti ei saa isegi aru, et mingi proteiini uurimine anumas, ei ole sama, mis vaatamine, mis efekti annab päris toiduaine päris inimese kõhus. Kui su loogika ja üldpilt on ebakorrektsed, siis ei aita ühegi teadusliku materjali otsimine, tõde leida. See, kuidas üldist filosoofiat hinnata, on pigem eetika ja tunnetuse küsimus. Kumb tundub tervislikum mõtteviis, kas soovitada looduslikke toitusid või töödeldud toitusid?

Ma postitasin just blogipostituse enda tehtud rumalatest vigadest jõusaalis. Loe seda siit: http://ristouuk.word...is-teinud-olen/ Mis rumalaid asju sa kunagi jõusaalis teinud oled?

Ma tegin uue postituse keha keskosa treenimisest. Loe seda siit: http://ristouuk.word...haste-treening/ Algul, kui ma jõutreeninguga kokku puutusin, arvasin ma, et keha keskosa treenimise (või kõhulihaste treenimise, nagu ma seda tollal nimetasid) eesmärk on parandada kõhu välimust. Nüüd on minu jaoks selle tähendus hoopis muutunud ja ma huvitun keskosa treenimisel eelkõige enda liikumise kvaliteedist ning tervisest. Kuidas sa keha keskosa treenimisse suhtud? Milliseid harjutusi sa eelkõige teed?

Vahe on selles, et kui ma teen ise pihvi, salati, kastmed ja ostan mingi leebema kukli, siis seal ei ole selliseid komponente: Hesburger-sai: nisujahu, vesi, suhkur, rapsiöli pärm, seesamiseemned, sool (1, 2 %), nisugluteen, emulgaatorid (E472e, E481), säilitusaine (E282). Juustuviil: Cheddari juustu (51 %), vesi, või, rasvavaba piim, juust, piimaproteiin, emulgeeriv sool (E331, E339), värv (E160, E160c), emulgaator sojalesitiin. Pastöriseeritud. Laktoosi viilus 0, 5 g. Vähese laktoosisisaldusega. Ketšup: vesi, tomatipüree, suhkur, äädikas, sool, paksendaja (E440, E410), ketðupiaroom Kurgimajonees: taimeõli, kurk, kanamuna, suhkur, vesi, äädikas, sibul, sinepiseemned, paprika, paksendajad (E405, E1404), sool (1, 5 %), maitseained, säilitusained (E211, E202) Lôigatud salat: Jääsalat Marineeritud kurk: kurk, vesi, äädikas, suhkur, sool (1, 1%)looduslikud aromatisaatorid, konservandid (E211, E202), stabilisaator (E509) Paprikamajonees: rüpsiõli, pastöriseeritud kanamuna, paprika, vesi, maitseained, kurk paksendajad (E410, E412, E406), konservandid (E211, E202), happesuse regulaator (E330), antioksüdant (E300), maitseained (tðilli, juustuköömned, paprika, küüslauk, cayenne, pune), sibul, kurkum, pansool, aroomitugevdaja (E621), hüdrolüüsitud taimeproteiin (mais), hüdrolüüsitud maisitärklis, pärmiekstrakt. Pihv: Loomalihapihv maitsestatakse pärast küpsetamist grillmaitseainega: pansool, maitseained (juustuköömned, paprika, küüslauk, cayenne, pune, sibul, kurkum), aroomiained (pärmiekstrakt), glükoos, proteiini hüdrolüsaat (proteiiniallikas mais), hüdrolüüsitud tärklis, rüpsiõli, paakumisvastane aine (E551) Sibul: kodumaine sibul On sul mingeid häid õpikuid teistele soovitada?

"Despite the vast public policy efforts to promote the consumption of healthy foods and the public’s growing concern with weight management, the proportion of overweight individuals continues to increase. An important factor contributing to this obesity trend is the misguided belief about the relationship between a meal’s healthiness and its impact on weight gain, whereby people erroneously believe that eating healthy foods in addition to unhealthy ones can decrease a meal’s calorie count." Pole juba esimese lausega nõus. Kas need toiduained, mida propageeritakse tervislikena, on ikka tervislikud? Elus pole minu meelest ühtegi olukorda, kus võiks öelda, et kvantiteet on olulisem kui kvaliteet. Ma ei saa aru, kuidas see võiks toitumise puhul paika pidada. See kalorid sisse-kalorid välja hüpotees on kohe algusest peale tundunud lihtsalt hüpoteesina, mis ei võta arvesse seda, kui kvaliteetne kaalulangetus (või lihasekasvatus) on. Miks peaks ükski inimene treenima nii, et loeb enda kulutatud kaloreid, ja toituma nii, et loeb enda tarbitud kaloreid? Kas inimesed peaksid tõesti seda terve elu tegema? "And while there is some speculation that artificial sweeteners do some odd things in the brain in terms of driving appetite, it’s probably more related to people rationalizing that they can eat more of something else because they are getting less calories by choosing diet soda or using artificial sweeteners. That is, they figure that since they are ‘saving so many calories’ by making one choice, they end up compensating (or more than compensating) by choosing something unhealthy." Ma ütleks, et see on klassikaline ratsionaliseerimisviis. Kusagilt võetakse lampi idee, et kui inimesed võtavad kaalus juurde tarbides magusaineid, siis järelikult nad ikka söövad palju rohkem midagi muud ja arvavad, et nad võivad seda teha, kuna tarbivad dieetkoolat. Aga võib-olla on see hoopis nii, et inimestel tekib isu süüa midagi muud palju rohkem, kuna nad tarbivad neid magusaineid täis jooke?