Lola88

Suur aitäh põhjalike vastuste eest! See on suur väljakutse, selles pole kahtlustki. Nagu ma aru saan, siis mõistlik on leida mingi klubi, kes su tegevust toetaks. Kas või nii palju, et lubaks pärast koolituse läbimist esimesi trenne andma hakata. Sest kui kolme kuu jooksul kuskil oma videot teha ei saa, siis on ka kehvasti. Mul on hetkel kaks koduklubi. Tartus Tartu Ülikooli Fitnessklubi ja Tallinnas Tantsuakadeemia. Postitusi lugedes tekkis mul veel paar küsimust. Nimelt kas filmitavat tundi võib anda ikka eesti keeles? Need, kes seda kontrollivad pole ju eestlased ning kuidas nad siis hindavad mu juttu treeningu ajal? Visuaalse pildi järgi? Ja kui palju see kõik kokku maksab kui toetavat klubi juhtumisi ei leia?

Tere taas! Õpin Tartu Ülikooli kehakultuuri teaduskonnas füsioteraapiat. Hetkel olen lõpetamas kolmandat aastat ja plaanin ka magistriõppesse minna. Spordi kui eluviisi avastasin enda jaoks ülikooli minnes. Armastan oma eriala väga ja sama palju ka treenimist. Kõige hingelähedasemaks on saanud BP ja ka teised LesMillsi treeningud. Ühel hetkel sain justkui ilmutuse, et miks mitte püüelda lisaks praegusele erialale ka treeneri kutse poole, on ju need mõnes mõttes siiski sarnased. Teadmiste koha pealt on mul tänu ülikoolile korralik põhi olemas. Kogemus treenerina on aga olematu. Oma töös tegelen küll personaalselt inimeste juhendamisega aga tegu on siiski haigete inimestega, mitte sportlastega. Rühmatreeningu läbiviimine on teine asi. Lugesin juhuslikult ühe inimese blogi, kus ta kirjeldas oma teekonda BP-i treeneriks saamisel. Ta rääkis ka koolitusest, mille lõpetas sõnadega "Nüüd on ainult vaja 3 kuu jooksul saata Les Millsi video enda trennist, mille põhjal siis saab Les Mills litsentsi. Loodetavasti." (Loodan, et ta ei pahanda, et ma teda tsiteerisin. Isiklikult ei tunne teda.) Sellega seoses tekkiski küsimus, et kui ma spordiklubis ei tööta ja olen selles mõttes algaja, siis kas ainus võimalus litsentsi saamiseks ongi 3 kuu jooksul kuhugi täiesti algajana tööle saada ja siis seal kohe filmida? Iga algus on raske ja usun, et see nõuaks ikka aega enne kui reaalselt tööd leiaks. Ma ei taha kõige sellega kiirustada, ka koolitusele ei läheks ma enne aastat. Tahan, et see oleks teadlikult tehtud otsus ja esialgu plaanin lihtsalt treenimise jätkamist. Ideaalis hakkaksin tööd otsima pärast eduka koolituse läbimist. Oleksin siis poole kohaga füsioterapeut, poole kohaga treener. Kas üksiküritajal on väga raske sellisel teekonnal õnnestuda? Ehk on siin foorumis keegi, kes on juba selle teekonna läbinud ja oskab nõu anda? Kõik see on tulevikumuusika, kuid miks mitte alustada eeltöö tegemist juba varakult. Lõppude lõpuks on kõik võimalik, kui seda tõesti südamest tahta.

Sain lühikese ajaga palju asjalikke vastused, suur aitäh selle eest See küsimus tekkis mul sellepärast, et hakkasin mõtlema erinevate bodypumpi treenerite peale. Inimene, kes on intensiivse treeningkoormusega BP-i treener, tõenäoliselt enam eraldi jõusaalis ei käi. Samas on treenerid enamasti väga atleetliku kehaga ja suure lihasmassiga, tänu millele jõuavad vabalt rinnalt 10 kg ja rohkem suruda 5 minutit järjest (pean silmas just naistreenereid - meestreenerite raskused on veelgi suuremad). Inimeste kehatüüpe võib jagada kolmeks: mesomorf ehk atleet, endomorf ehk ümarake ning ektomorf ehk kõhnake. Treenerilt eeldatakse siiski, et ta teeb suuremate raskustega kui enamus. Ehk siis mu arutelu keerlebki sellise asjaolu ümber, et kas ektomorfse kehaehitusega inimesel (nagu mina) on looduse poolt raskem saavutada sellist raskuste taset nagu atleetliku soodumusega treeneritel (raskuste osas)? Ja milleks üldse on need raskuste suurused nii olulised? Lihtsalt hakkasin mõtlema, et kas minu kehatüübiga inimestest võiks kunagi saada just BP-i treener või valivad selle ala need, kellel juba looduse poolt kogukam kehaehitus, tänu millele on tekkivad musklid ka suuremad. Vaatan lihtsalt enda käsi, mis on kui peenikesed pulgad aga siiski lihastes ja treenerite käsi, mis on ka lihastes aga no ikka poole jämedamad. Ja kui minu kehatüübiga inimene võtaks eesmärgiks saada treeneriks, siis tõenäoliselt peaks ta enne korralikult jõusaalis lihasmassi kasvatama ja siis saadud lihased vastupidavaks treenima. Kui aga hakkan sellise teguviisi peale mõtlema, siis esiteks võib keha minna naise kohta liiga muskulatuurseks (minu jaoks, arvamusi on kindlasti erinevaid) ja tehes treeneritööd BP-i alal oma algselt jõusaalis suureks pumbatud lihastega, samal ajal enam mitte jõusaalis käies.. siis lõpuks kaob ju lihasmass jälle ja raskused ka vähenevad. Siin esitan ka teise küsimuse: Kuidas suhtuksite peenikesse, trimmis lihastega BP-i treenerisse, kes teeks ehk mõnevõrra väiksemate raskustega? Minu raskused praegu: soojendus - 7kg kükid - 15 kg rinnalt surumine - 7 kg selg - 10 kg triitseps - 7 kg biitseps - 7 kg väljaasted - 10 kg õlad - 7kg

Tere! Mul on natuke omapärane küsimus. Olen 21 aastane sportliku eluviisiga tüdruk. Bodypumpis olen käinud regulaarselt veidi üle aasta. Teen lisaks ka bodycombatit ja bodybalance'it. Olen 170 pikk ja kaalun 52 kg. Olen loomupoolest sale. Kui alles alustasin treeninguga, siis sain pidevalt kangile raskuseid juurde panna. Nüüd, mil olen korralikult vormis, on raskuste lisamisel tulnud piir ette, eriti nendes lugudes, kus treenitakse rinna- või käelihaseid. Kas tähendab see seda, et minu lihasmassi juures ei ole füsioloogiliselt võimalik rinnalt suruda 5 minutit järjest 10 kg? Pump ju pigem vormib lihast ja annab hea toonuse, mitte ei kasvata lihasmassi nagu jõusaalitreening. Kas selleks, et suudaksin teha veelgi suuremate raskustega peaksin tegema eraldi jõusaalitreeningut ja kasutama toidulisandeid? Või saab selle tasemeni jõuda ka regulaarse bodypumpi jätkamisega, treenides üksnes lihasvastupidavust ja mitte tehes jõusaalitreeningut? Tänan, kui keegi oskab vastata?