opensoul

Siin ei ole ka sellist kohupiima, nagu Eestis enamjaolt kohupiima all mõistetakse (need neljakandilised pakid, "kõva" kohupiim, see kõige tavalisem). Siin on pigem selline kohupiimapasta-laadne vedelapoolsem toode. Päris-kodujuustu (nö cottage cheese'i) on aga tõesti raske leida.. Sellele pretendeerivad ollused ei anna kodujuustu-mõõtu välja. Danone'l peaks olema "Cottage Cheese", aga pole õnnestunud seda isegi suurte marketite poelettidel näha. Belgias on see küll olemas.

Tahaksin küsida, kas rasva tarbimise vajadus ei sõltu sellest, kui palju treenitakse? Kas tavainimese päevane rasva-kogus võiks jääda samasse vahemikku? Mulle tundub ka see 1-1.5g normaalne. Enda peal vaadates vähemalt...

Enese lihtlabane "täis-joomine" lihtsalt joomise pärast on üks asi, st. täiesti mõttetu. Küll aga on minu arvates aeg-ajalt klaas head veini või miks mitte ka klaas õlut täiesti omal kohal. Elus on tähtis tasakaal, vaimse tervise ja ka füüsilise heaolu tagavad meile toitumise ja füüsilise tegevuse kõrval ka muud toimingud, millest me rõõmu tunneme. Kui kellegi jaoks on selleks naudinguks hea veini maitsmine või ka soojal suvepäeval üks jääkülm õlu, usun ma pigem, et see teeb head ja hoiab kõik "üleaval korrusel" korras. Niipalju kui on erinevaid inimesi, on ka erinevaid naudingu-allikaid. Nende naudingutega on aga teadupärast nii, et inimlooma kõige raskemaks õppetunniks paljude asjade puhul on mõõdukus

Siin on miskit kodujuustu-laadset asja küll...aga see ei ole päris see, mis Eesti oma.

Farmi shampinjoni-oma on üle prahi Ajasite kodujuustu-isu mulle peale, siit ma aga ei saa seda kuskilt...

Lühidalt: meil nii laialt levinud glükoosi-fruktoosi siirupi näol ongi tegemist HFCS'ga?...Õudne mõelda, mida lapsed endale sisse söövad ... Eriti jälk on see, mis reklaame lubatakse USA's näidata (Corn Refiners Association, my ass): http://www.youtube.com/watch?v=EEbRxTOyGf0&NR=1 http://www.youtube.com/watch?v=KVsgXPt564Q...feature=related http://www.youtube.com/watch?v=7BJJGzbN3fg...feature=related Õnneks on ka vastu-kajalisi videoid:

See, et eakad inimesed saalis ei käi, on vist küll Eestit iseloomustav nähtus.. Muude maadega mul võrdlusmomenti pole, aga Prantsusmaal on ikka päris palju eakaid spordiklubis. Eriti on meeles üks härra (ma pakuks talle 70 aasta kanti, kuid võib vabalt rohkem olla), kes on vist küll iga kord saalis kui ma seal olen. Käib julgelt nii masinatel müttamas, kui ka BodyCombatis ja Balance's. Samuti on palju naisi, kes vesiaeroobikast ka kaugemale näevad ja end masinatel vormis hoiavad. See on vist siin kultuuriruumis aga nii sees....Enamik "vanureid" näevad ikka väga bro'd välja:)

Eriti heaks motivaatoriks võiks olla just see, et kui tal kaalulangetumine õnnestub (ning kui väga tahta ja selle kallal tööd teha, siis miks ei peaks?), siis ei jää kohe kindlasti ka positiivsed kommentaarid ja positiivne tähelepanu tulemata. Algklassides narrimine on tavaline nähtus, been there done that, põhikoolis asi jätkub kindlasti, aga just praegu on see hetk end kätte võtta! Mana oma sõbrannale silme ette pilt temast näiteks aasta, või isegi paari kuu pärast. Kui toitumist muuta ja mingil määral hakata end liigutama, tulevad ka tulemused ja need ei jää mitte märkamata. Ma kujutan ette, kui hea ja uhke tunne võib su sõbrannal olla pärast endale öeldes: "Ma sain sellega hakkama!". Teistele ei ole tal tarvis midagi tõestada, aga ülekaal võib olla päris häiriv faktor eriti selles vanuses ning just ise-enese pärast tuleks sellega siiski tegelema hakata. Spordisaali ehk tõesti ei olegi kohe tarvis joosta, kuid kui võimalust, siis oleks siiski soovitatav. Eelkõige käiakse seal siiski isiklikel eesmärkidel, pole seal kellelgi aega ja tahtmist teiste inimeste välimust arvustada. Kui siis ehk jääb silm peale neile, kelle vorm on väga hea ja kuhuni ise kunagi jõuda tahaks - see lisab ka motivatsiooni. Kui spordisaali ta sinuga veel ei nõustu tulema, siis hakake kasvõi koos jalutamas käima, või siis näiteks squashi mängimas (seal olete ainult kahekesi ja pole kellelgi kommenteerida). Edu sõbrannale ja ka sulle teda toetamast!

Üks küsimus: kas Eestis müüdavates (ja ka Eestis toodetud) toitudes on kasutatud HFCS'it? Ise ei ole pakenditel seda märganud (võib-olla seepärast, et ei ole juhtunud ostma selliseid kahtlaseid tooteid), või ehk on sellel teine nimi?). Küll on väga levinud "glükoosi-fruktoosi"-siirup (mis tundub Euroopas olevat HFCS'i teine nimi, samuti nagu "isoglükoos"...) Üritasin leida adekvaatset informatsiooni selle kohta, kuidas HFCS'i kasutamine Euroopas on reglementeeritud...Arvasin/lootsin, et see on ehk bännitud, aga selle sissetoomist on hoopis limiteeritud. Kas HFCS'i kasutades ei peaks olema siiski pakendil märgitud selle õige nimi? Samuti see, et tegu on tootega, mille valmistamisel on arvatavasti kasutatud GMO (kas siis maisi näol või selle tootmisel kasutatavate ensüümide kujul). Kas Eestis väga paljudes toiduainetes kasutusel olev glükoosi-fruktoosisiirup ongi isuglükoos, ehk siis high fructose corn syrup?

Isetehtud majonees on tõesti üle prahi. Värskete tomatitega. Krevettidega...Ajate isutama siin!

Pole siis ime, et rasvumine vohab. Kui pooled on insuliinresistentsed, kas nendest osadel "lööb see siis lihtsalt vähem välja"? Kõik insuliinresistentsed inimesed ei ole veel diabeetikud, aga kas kõik i.-resistentsed on ülekaalulised? Ja kas piirkonniti on see näitaja ka erinev...? Geneetika mängib kindlasti teatavat rolli, aga oma geenidele lootma jäädes ma küll ei soovitaks kellelegi pidevalt oma pankreast suhkru ja muude kõrge GI'ga toiduainetega õrritada.

Mmmm, selle restepti proovin kindlasti ära! Eriti meeldib see pizzapõhja idee:)

Ma ausalt öeldes kahtlen miski "soodumuse" eksisteerimist. Mingil määral võib kindlasti rolli mängida iga organismi personaalsus, aga ma ei tahaks loota ja panustada selle peale, et ma olen üks neist, kellel on ehk õnnelik käsi. Kui probleemid hakkavad tekkima, on lihtsalt liiga hilja. Suhkur on tõesti tänapäeval pea igas toiduaines sees, ma vahel kohe tõsiselt vihastan toidupoes käies. Samuti on see nii uus toiduaine, meie eellased ei teadnud suhkrust midagi. Usun, et tagajärjed ei pruugi end kohe näidata, aastate pärast aga võib välja lüüa näitels insuliiniresistentsus ja siis on küll jama majas. Ise pole lauasuhkrut juba ma isegi ei mäleta, mis ajast söönud. Kunagi GI-süsteemi (Montignac) jälgimist alustades ostsin koju potsiku fruktoosi, algul tegin 2 ahjukooki sellega, aga nüüd seisab rahulikult kapis. Külas käies ütlen suhteliselt kergekäeliselt "ei" (eranditega) suurest kaubandusvõrgust päris magusatele asjadele, aga kodukootud toorainest valmistatud magustoidud näiteks proovin ära, isegi kui on suhkur sees. Seda juhtub õnneks suhteliselt harva.

Huvitav teema. Enda toidulaual on toortoidu osa pigem keskpärane, või ehk veidi suurem kui tavalisel eesti inimesel, protsentuaalselt ei oskagi öelda. Seda osa suurendaksin hea meelega, kuna olen nö raw food'i pooldaja. Hakkasin mõtlema kaerahelveste peale...Kaerahelbeid söön küll toorelt, aga tegu vist siiski ei ole "toortoiduga" - et algsest kaerast helbeid saaks, peab seda ju siiski kuumutama...? Sama lugu erinevate kliide ja nisuidudega? Kord või kaks päevas on toidulaual värske salat või värsked köögiviljad. Roheline salat/tomat/kurk/endiiviad/redised, + seemneid/pähkleid (neid ka vahepaladeks). Samuti puuviljad vahepaladeks. Samas ei saa läbi liha/kala/muna ja piimatoodeteta. See naine läheb minu meelest veidi liiga kaugele, et saada võimalikult "raw" hommikueine : D http://dineonline.wordpress.com/2008/11/17...eakfast-cereal/ Ma ei saa päris hästi aru, mis erineva tükikesed tal selle võre peal on, aga minu arust on see naeruväärne.... Hiljuti sattusin selle artikli peale, mis soovitab just liigse rohelise ja toore toidu söömist vältida. http://tervistrenndieet.eu/tervislikke-toi...i-meditsiinist/ Ise olen aga siiski toortoidu poolt, mida naturaalsem, seda parem: go raw!

Vana teema küll, aga ma lihtsalt ei saa kommenteerimisele vastu panna...See "Fat Family" artikkel on ikka täiesti masendav, ma ütleks. Ja see ei ole kindlasti kaugeltki ainus selline perekond. Ütlevad, et soovivad midagi muuta ja siis tulevad sellised laused nagu "It's not our fault we can't work" ja "...bacon butties for lunch and microwave pies with mashed potato or chips for dinner". Ja kuidas juuksurikooli kõrvalt ei ole aega end liigutada? 24/7 käiakse seal koolis? Keegi peaks aitama neid inimesi, (kuigi nad ei näi eriti abi tahtvat). Ülakaalulisus ja geenides? Ma ei ole küll ekspert, aga kui ma oleks 7 päeva nädalas peekonit ja kartulit näost sisse ajav inimene, siis ma küll geenidest ei julgeks rääkida...Kurb-kurb. Suhkru kohta aga selline küsimus: kodus olles ei tarbi ma mittekunagi suhkrut. Suhkrut sisaldavatest toodetest söön aga siiski tumedat shokolaadi ja vahel harva luban jäätist). Teie, kes samuti suhkruvastased, kuidas käitute nt peolauas või muudel tähtsatel puhkudel või külaskäikudel? Kas väldite 100% suhkrut, ja kas on's see tänapäeval üldse võimalik? (ma räägin siin sahharoosist, mida erinevatele toitudele ja toodetele lisatakse, mitte naturaalselt toiduainetes leiduvast suhkrust).