olles lugenud seda teemat algusest peale, mõtlesin, et teen ka postituse. ma tean väga hästi, mida sa tunned,algklassides ei olnud ma just kõige peenem oma klassis,oli kõigist pikem ja nö kogukam.mind otseselt ei mõnitatud ega sõimatud, vaid ütleldi halvasti ja väga palju sõpru mul ei olnud.need paar tüdrukut,kes mu kohta mõningaid halbu asju ütlesid,olid paar aastat hiljem mu väga head sõbrannad (ja on siiani) alates 5.klassist ma muutusin.ma hakkasin teistega rohkem suhtlema,klassist sain palju häid sõpru endale ja kõik oli tegelikult ainult minu isiksuses kinni.tänaseks käin samuti 10.klassis ja mul on klassis väga palju häid sõpru ja teisi,kellega suhtlen ja keegi ei ütle midagi mu kehakaalu kohta ,sest ma ei lase sellel ennast häirida(kuigi 69 kg 168 cm juures ei ole mingi katasroofiline kaal)käin juba 5.aastat tantsimas ja aeroobikas ning mu keha on selle ajaga palju muutunud,armastan oma kehavorme ja olen nendega leppinud,sest ei tahaks elusees olla peenike kui piitsavars.eelmine sügis kaalusin 75 kg ja kuigi ma ise ei märka 6 kg kadumist,siis on seda märganud mu ema ja vanaema.ja see teeb tuju väga heaks,kui keegi ütleb,et sa oled peenemaks jäänud Sulle soovitan endas leida jõudu,et teha trenni ja mitte lasta mõnitajatel enda enesehinnangut alla viia.muuda oma suhtumist,enesehaletsemisega ei jõua kaugele.ja kaalulangetamine ei tohi mitte mingil juhul saada kinnisideeks,sest tulemused ei tule kohe,kuigi sa seda tahaks ja see võib viia masendusse ja soov trenni teha kaob üldse ära. Jõudu ja jaksu!
