Andres Külaviir

mõni rida rekorditest. kokku tehti 52 rekordit, millest naised 15 (noored 2, juuniorid 5 ja seeniorid 8) ja mehed 37 (noored 13, juuniorid 3, seeniorid 6 ja veteranid 15). tublimad rekorditegijad. naistel noortes Ornella Mundi ja Crisgel-Berit Poljakov kumbki 1 rekord, juuniorides Laura-Lisett Lepp 8 (4 juunioride + 4 seenioride) ja seeniorides Karoliina Kase 3. meestel noortes Ott Sagor 4, juuniorides Siim Salin 3, seeniorides Siim Rast 3 ja veteranides Endel Põldsalu 4.

lõpliku registreerimise tähtaeg on pühapäev 06. november.

eelregistreerime lõppeb pühapäeval 23. oktoobril kell 23:00.

eelregistreerimise lõpuni on jäänud 2 nädalat!

siit ülesandmise nimekirjast saab vaadata http://goodlift.info/onenomination.php?cid=378

Lõplik võistlejate nimekiri EMV lamades surumises 2016 võistlejate nimekiri lõplik.xlsx

vanameister väga rõõmus ja tänab

täitsa õppematerjal ju, mille põhjal oluline rahvale üle selgitada olulisuse olulisus

eks ta ole, teod viivad elu edasi, mitte retoorika

see ju armas, kui keegi näeb, et ehk vanainime ei saa kõigest aru ja selgitab talle must-valgelt üle

ei no kõik arusaadav, lihtsalt kahju kangi sikutavatest lastest ja kui sel võistlusel oleks osalenud ka mina ning teised kangi sakutavad pensionärid, siis ju olnuks ka meil sama saatus mis lastel. no täitsa kurb ju

ei tea miks üks tõsine medalipretendent on nimekirjast välja jäänud: Andri Eric Külaviir 1. koht Alex-Edward Raus 2. koht Siim Rast 2. koht Elar Kraav 4. koht Margus Silbaum 5. koht Marek Vähi 6. koht Aimar Kuusnõmm 8. koht Marko Mumm 10. koht Siim Sammalkivi 11. koht

see ju igati tubli, kui leiab aega ja on viitsimist ning tahtmist jagada ka teistega oma tegemisi! olen kindel, et sellise üritusega jõutõstmise propageerimine teeb ainult head sellele alale. tubli poja!

õhtust! mõni rida ka seeniorilt. kui nüüd eelmist aastat vaadata, siis läks vist nii nagu vana inimesega ikka läheb, ta lihtsalt üks hetk väsib ära ning tahab ning tahab siis põhule pikali. vorm kestis EM'ini, peale midagi ei tahtund kohe kuidagi puhata, mis oli viga ja tähendas seda, et Tartu võistlusel oli jõudu ainult kaheks kükiks. aga jälle kogemuse võrra rikkam ja targem, loodetavasti hetkel käsil 3x3 kava, esimesest faasist pool tehtud. polegi kunagi mahtu korralikult teinud, seetõttu paras katsumus, kuid peale igat trenni on tunne ikka väga mõnus. olen jõudnud arusaamiseni, et kindlasti oleks oluliselt lihtsam, kui kalendris puuduksid nädalavahetused

tean omast käest, kui palju vaeva nõuab suure ürituse planeerimine, organiseerimine ja läbiviimine. kõiki nimesid ei tea, kuid suur kummardus ja tänu kõikidele, kes olid seotud selle väga mõnusa koduõue ürituse planeerimise, organiseerimise ja läbiviimisega!

oi kui hea et see nüüdseks tehtud. mis siis toimus. esimese põnevuse tekitas kaalumine. kui trennis ikka kaal olnud 106 kandis, siis tänane number oli 103,85. selline number tekitas mõtte, et mis siis hakkab kangi all toimuma. ja soojendus oligi nii ja naa, kang oli pigem raske ja tekitas mõtte, et ehk peaks kindluse mõttes algraskust langetama. samas vaadates lähi konkurentide algnumbreis oli selgus kiirelt majas, et kuule mees, viimase koha peale mittejäämise pärast sa küll siia võistlema ei tulnud. esimene katse oli üllatusena hea ja selle nahka vist teine katse läkski, olin lohakas. kolmas katse oli väga mõnus ja teise katse õnnestumisel oleks olnud kolmanda katse raskus 232,5. aga ega need numbrid niisama taevast tule. tahan öelda suured tänud tiimile! selliste meeste kõrval eesotsas Kaidoga tulevad kilod iseenesest, ise ei peagi midagi tegema ja lõpetuseks tahaks tänada oma tänaseid abilisi - oma poega, Hjalmarit ja Samakat. ja on nii, et püksi ronimise osas Samakale vastast pole, mitte keegi teine ei oska lihtsalt nii hästi seda teha

ettevalmistused tehtud. särgitrennid on olnud kui ameerika mäed, vaheldumisi kord põhjas kord mäel. kuna sellist varasemat kogemust pole, siis päris "huvitav" on treenida korraga nii särgiga surumiseks kui raw kolmevõistluseks. karta on, et pole veel nii tugev (ja unustada ei saa vist ka passi vaatamist), et suudaks mõlemat korraga täiel raual enda jaoks soovitud tasemel. on ikka pagana raske kükkist loobuda, kui alaealine laps ähvardab oma isa kilogrammides üle kükkida eks näis, mis lõpuks sellest kõigest järgmise nädala ja novembri lõpuks on saanud.

mehed on tublid, nii noored kui vanad. samas kui noored siin hullult tormavad ja lõhuvad ennast, siis vanamehed pusivad tasa ja targu püüdes terved olla. tulemuseks ongi siis see, et vanamees on saanud ilusti trenni teha ja kui varem on kogu aeg räägitud vanamehele koha kätte näitamisest, siis täna räägime, et hea, kui oma aasta tagused tulemused üle teeme. no paar võistlust on jah vanamehele kükis ja tõmbes wilksidega ära tehtud, aga kindel on see, et novembris Tartus loksub kõik taas paika, st need vahepealsed vanamehe "äpardused" saavad korrigeeritud ja pole kahtlust, kes igal alal wilksidega parem on! et nagu ütleb Metsatöllu see laul - Lahinguväljal näeme, raisk

hästi tehtud Tarmo! igati tore, et leiad tahtmist ja aega sellise asja korraldamiseks, oli mõnus üritus ja andmine ma mõtlen, et peaks treeneriga nõu pidama, ehk jätaks nüüd aastaks selle max tulemuse treenimise sinna paika ja keskenduks ning treeniks terve aja selle võistluse jaoks, et järgmine kord asi kinni panna.

õnnitlused kolleegidele! igati tublid, et muude tegemiste kõrvalt leitakse aega tuua au ja kuulsust Eestile!

õnnitlused Alexile ja ka teistele võistlejatele!

Oli tore üritus. Kükki ja tõmmet pole viimastel kuudel eriti treeninud, peamine rõhk oli rinnal pidades silmas EMV, seetõttu tulemustega igati rahul. Kükk ja tõmme olid -5kg võrreldes isiklikega, surumises sai isiklikku parandatud. Kükk ja tõmme olid harjumatult rasked Samas surumine oli mõnus ja sisse jäi tunne, et oleks võinud suuremat raskust murda. Võistlus toimus väga põnevas ja huvitavas kohas – sügaval maa all. Liftiga sai ikka päris pikalt laskutud. Arutasime Siimuga, et ideaalne koht jõutõstjale pikemaks ajaks varjumiseks kui seda vaja oleks. Varud korralikult toitu ja saad rahulikult 24/7 trennile pühenduda.

Ei oska arvata, millega jõutõstjad on ära teeninud karmuse organisatoorse poole pealt Nt kas transfeer on või mitte, ei sõltu minu arust spordialast, vaid pigem siiski seda korraldavast meeskonnast ja selle juhtimisest, et kas asjad jooksevad nagu 21. sajandile kohased või siis noh tõesti pakutakse karmi 60ndate orgunni. Olen kindel, et Eesti poolt korraldatavad tuleviku võistlusi korraldusmeeskonnad, kelle tegemiste puhul arvatakse, et oleme aastatuhandes, mis hakkab numbriga 2, mitte 1. Ma ei tea, kas on või mitte võistluste korraldusele tagasiside küsimise või andmise kord. Sellest oleks kindlasti abi selliste korduvate segaduste osas asjade paremaks muutmisel. Samuti mõtlesin, et võistlustele minejatel on ehk mõistlik mõni päev enne minekut küsida üle korraldajatelt kinnitused oluliste asjade osas - transfeer, kontaktisikud ja nende kontaktid, aadressid jne.

Mõne reaga Ungaris võistlemise emotsioonidest. Ungarlased pakkusid tervituseks selle üllatuse, et lennujaamas polnud vastas tellitud transfeeri. Sarnaseid üllatusi korraldajate poolt tuli juurde veel omajagu. Lennujaamast sai ette võetud rongidega seiklemine, hotelli jõudsime kella 22ks, sinna reisi pikkuseks tuli seega ca 12 tundi. Võistlemisele paneks hindeks 5-, kuna arvestades vigastust ja seetõttu viimasel 1,5 kuul suht vähest treenimist sai antud seisus kükkis ja tõmbes välja pigistatud maksimum, surumises jäi see tegemata. Kükkis oli mul väike kartus, kuna trennis algraskust tehes 235 üles ei läinud, kuid tehtud 245 oli ainult 5kg isiklikust vähem. Hoidmaks vigastatud jalga sai see võistlusele eelnenud 1,5 kuud trennides tehtud kükki ja tõmmet varasemast rohkem seljaga, see oli seljale harjumatu ja tegi selja tundlikuks. Võistluse kükkikatsed tegid selja hellaks. Selle nahka läks ka esimene tõmme, kuna mängu tuli alalhoidlikkus. Teisel katsel seda enam lubada ei saanud ja tuli lihtsalt teha. Kuna sellega tuli ära tõmbe esikoht, siis viimane katse tuli juba puhtalt emotsioonidelt. 242,5 on ka ühtlasi uus isiklik (eelmine oli 230) ja ka Eesti rekord. Ainus koht kus tervis lubas riskida oli surumine ja seda me läksime ka tegema. Hüpe 12,5kg oli liiga suur, kahjuks seekord ei õnnestunud. Samas tegemata 5 või 10 lisakilo poleks koond kohta tõstnud. Kõike kokku võttes oleme rahul. Enda jaoks oli esmakordne täiskohaga abistaja roll. Ma ei tea kas arvan valesti, kuid võistelda on oluliselt lihtsam kui abistaja olla. Järgmine päev olin laip, olen veel seda ka täna ja kehakaalust on 4kg nagu niuhti läinud

no seda 'vanurilt midagi välja ka enam ei tule minuga võrreldes' veel vaatame. ega jõutõstmine ainult kükk pole, vanurile ära tegemiseks peab olema mees ka surumises ja tõmbes. ja erinevalt pojast arvab see vanur, et küll veel ka temast tuleb nii mõndagi välja