senjoriitajl

Ma pole kindel, kas tõstatasin teema õigesse arutellu, kuid siin ta on: Ütlen otse välja, et palun Teid oma kogemusi jagama. Miks Te teete trenni ja kuidas Te suudate toituda tasakaalustatult, ilma patustamata ja ülesöömiseta? Kuidas olete leidnud endas selle sisemise motivatsiooni rajal püsida. Mis teeb Teid järjepidevaks? Miks Te ei murdu? Kuidas suudate end novembrist-aprillini selles pimedas ja poris jooksma suunata? Miks Teie kehakaal ei käi nagu jojo üles ja alla, vaid suudate säilitada stabiilsuse (ei söö üle)? Palju küsimusi- tean! Ja tean ka seda/ja olen valmis negatiivseteks kommentaarideks, et paljude arvates on minunäol tegu "järjekordse laisa ja tahtejõuetu" inimesega, kes sel ajal kui ta seda teemat siin trükib, võiks kõhulihaseid vms teha, aga ma lihtsalt soovin kuulda Teie kogemusi ja seda, mis motiveerib just Teid püsima õigel rajal! Soovin lihtsalt kuulda positiivset. Ja siis selle abil leida üles ka enda sisse peitu pugenud trennipisiku ja ta talveunest üles äratada. Ma ei hakka siia järjekordset "olen 6 kuuga 10 kilo juurde võtnud" ja "kuidas ma jälle saaksin 52 kg peale tagasi" nutulaulu aretama. Sest selle kõige peale on väga lihtne öelda, et ära lihtsalt söö siis. Aga tõesti, võib olla paljud, kes on terved, ei mõista mind....Olengi tähele pannud, et mind mõistavad ainult need, kel ka endal on söömisega probleem, kuid kahjuks kui me omavahel neid söömisprobleeme arutame, siis me lihtsalt keerleme probleemi ümber ja mattume veel rohkem selle sisse. Ning nii kummaline kui see ka poleks, võtame teiste "häired" endalegi üle ja psühholoogiliselt tundub, et kui teine sööb üle ja ma talle kurdan, siis ta justkui lohutaks mind ja see olekski okei. Aga nii see pole! Tean, et "minusuguseid" on veel. Ja selle asemel, et minusugused üksteisele kurdaks, kuidas nad ei suuda oma söömist ja trenni ohjes hoida, mõtlesin uue lahenduse peale. Teie, ehk need, kes on meile eeskujud, võiksite rääkida oma elust ja sellest, kuidas püsite tasakaalus ja ohjes! Fakt on see, et "minusugused" võivad koju tellida endale 10 toitumis ja treeningkava, aga need ei tööta, kui meie mõtlemine pole korras. Seega ma ei küsi mingeid nippe, ja harjutusi ja menüüsid- vähemalt mitte praegu, sest mul on peaaegu kõik need erinevad teooriad ja kavad olemas. Küsin lihtsalt teie mõtlemismustrit ja kõike seda, mis hõlmab vaimset poolt. Ma tõesti tahan end ISE aidata! Ja proovingi igasuguseid variante läbi, kuni leian selle, mis toimib. Seega, kel vähegi aega - ma olen siiralt tänulik, kui leiate mahti rääkida oma tervislikest eluviisidest ja sellest, mis on just see, mis teid motiveerib, innustab! Minu suur soov on see, et ma saaksin ka ükspäev regulaarselt trenni teha ja seda nautida. Et ma poleks pidevalt haige. Et minu elu ei keerleks ainult selle üle, millal ma jälle süüa saan ja millal keegi kodust ära läheb, et ma saaks poodi joosta ja jälle süüa! Mind motiveerib eluterve suhe toidu ja kehakaaluga. See, et mul ei oleks kohutvaid söömasööste ja salaja söömisi. Et ma oleksin terve ja õnnelik. Et söök ei dikteeriks minu elu, vaid oleks lihtsalt kütus. Kuid paratamatult on puudu mul see miski, mis hoiaks mind raskematel aegadel rajal. Miski mis ei laseks "halval päeval" sellel tungil võimust võtta. Praegu pean vabalt umbes 4 päeva vastu - tervislik menüü ja liikumine, kuid siis lendab kõik jälle vastu taevast! Ja kahjuks ma tean, et ma pole ainus!

Tere! Kolisin hiljuti Tartust Tallinnasse ning paraku seoses sellega tuleb ette võtta ka spordiklubivahetus. Tartus käisin pikalt TÜ ASKis, mis on siiani minu lemmik, kuna armastan rühmatreeninguid ning sealsed treenerid olid super (Kadri Vernik, Maris Tamm, Kristi Möldri). Samuti oli atmosfäär ka mõnus - inimesed tegid trenni, mitte selfisid, treenerid innustasid ja rabasid kaasa, mitte ei tupsutanud pidevalt keset trenni käterätiga oma olematut higi...m Igatahes mingil perioodil olin ka Tartu Myfitnessi liige, kuid see klubi mulle väga ei sümpatiseerinud. Kesklinna klubi oli pidevalt räpane ning üleüldse hõljus ringi selline heigotamise ja tibitsemise mentaliteet. Kuna elan Tallinnas kesklinnas, siis soovin, et klubi oleks kodule lähedal. Eriti just seetõttu, et saaksin kodu ja kooli vahelt kiiresti kulgeda. Kuna kesklinna klubidest peale multikiirusel paljunevatest Myfitnessi klubidest pole midagi muud eriti silma hakanud, siis soovingi teada, et kuidas on lood Reval Sport klubiga vanalinnas? Internetikommentaaridest lugesin, et invertar pidavat seal rikkis olema ning klubi ülerahvastatud - seega kuidas see tegelik olukord on. Ütlen veel niipalju ära, et olen rohkem rühmatrennide austaja, jõusaal on sekundaarne. Rohkem meeldivad sellised tantsulisemad ja naiselikumad trennid, ent ära ei ütle ka bodyattack'i-laadsetest higivalamistest. Olen väga tänulik, kui keegi viitsib valgustada olukorrast Tallinnas J

Siiralt aitäh Teile, et viitsisite vastata! Seedisin natuke teemat, analüüsisin oma senist käitumist, ning leidsin mustri, miks ma pole püsivalt vastu pidada suutnud! Miks ma varem ebaõnnestusin? 1. Ma ei treeninud vastavalt oma võimetele Mind iseloomustas tuhin - hakkasin suure hurraaga peale ja unustasin oma keha ära. Raiusin trenni teha niikaua, kuna füüsiliselt enam ei suutnud - keha andis ülekoormusest vigastuste, haiguste, palavike jms näol märku. Tekkis tüdimus, trenn muutus kohustuseks, ja andsin alla. LAHENDUS: Võtan mõõdukalt ja kasvatan koormust! Selleks otsin välja kunagi tellitud treenigkava (nimesid ei nimeta, aga küllap kõik saavad ise ka aru, kelle käest kava tellitud). Küsimus: missuguse koormusega tuleb mul uuesti alustada ja edasi liikuda, et jälle liiga ei tee? Tahan hakata ja HAKKAN uuesti JOOKSMA! Ilmselt varem jäi see mul pärast mõnda aega katki, kuna a) see tekitas minus rutiinitalumatust b)vale tehnika ja jalanõude tõttu hakkasid põlved valutama c) käisin õhinal minu päeva järjest jooksmas ja kui vaim ära läks siis tegin pausi ja pärast pausi jälle suure tambiga edasi, nagu vahepeal poleks pausi olnud. Siinkohal tunnen, et vajan targematelt nõu! Kuidas alustada uuesti? Jooksin umbes 10 päeva tagasi üle pika pausi kusagil 7 km umbes 35 minutiga. Võttis hingeldama ja põlved valutama, aga samas järgmisel päeval lihased valusad polnud (vaatamata sellele, et tegin veel lihasharjutusi otsa). Kui ma väga pingutan jõuan seda maad kenasti joosta, aga eks see tempo ole aeglane ja suhteliselt loivamine.... Küsimus: Kuidas joosta arukalt? Kuidas treenida jooksmist? Mis distantist alustada ja mis aja möödudes maad kasvatada. Mitu korda nädalas on optimaalne joosta? 2. Lasin end liigselt elukaaslasel mõjutada. Kõik see, et ei julge tema ees süüa (mis omakorda tekitas salajasöömisi), tema ninakrimpsutamised riccotta ja köögiviljade peale, endale vee pähe tõmbamine - kui ma tean, et pasta ajab mind ülesööma ja tekitab söömasööste, siis miks ma seda söön, pealegi see ei maitse mulle ???? Samuti ei söönud ma aasta aega šokolaadi ja lõpus polnud mul selle järgi isegi mitte isu, aga kui temaga kokku saime, siis kujunes sellest probleem. Seega harjusin uuesti magusat jälle sööma ning nüüd on raskusi pidamasaamisega. LAHENDUS: EI tea 100% vastust! Ausalt! Mu elukaaslane toitub "tervisilikult" ja on minust saledam. Aga ma tean ka seda, et need söögid, mis me sööme, tekitavad minus söömasööste. Eelmisel aastal, kui elasin üksi ja jälgisin pingsalt seda tellitud "personaalset toitumiskava", siis mingi hetk pidasin kenasti vastu (jätsin peaaegu olematuks liha - kanaliha- , sest see ajas mul kõhu kinni). Kuidas ühildada ühised söömaajad? Ma tean, et talle piimatooted üldse ei meeldi. Ja ta eelistab süüa pigem mingit pasta-köögivilja-rooga nt kookospiimakastmes vms. Mulle aga sobib võimalikult naturaalne toit, sest see ei aja mind ülesööma - mida vähem maitseaineid jms, seda parem. Kuidas olete teie oma söömisharjumused oma elukaaslase omaga ühendanud? Ma ei hakka teda ometi sellpärast maha ka jätma, et mulle meeldib kodujuust köögiviljadega ja talle ei meeldi.... 3. Uus asukoht Varem elasin kesklinnas, kus kõik oli jalutuskäigu kaugusel. Märkamatult tuli päevas päris palju liikumist. Samuti oli ka trenn käe-jala juures. Nüüd kolisin kesklinnast välja. Ainuke lähedalolev suurem koht on Lõunakas. Kooli käisin halva ilma korral bussiga, mis omakorda tekitas uut stressi, kuna ma ei kannata üldse ühistransporti. LAHENDUS: Eelmine nädal lõpetasin selle komöödia ära ja tõin ratta Tartusse. Nüüd sõidan koolipäevadel rattaga umbes 6 km kokku . See pole küll suurem asi liikumine, kuid alustuseks seegi. Proovin end harjutada nii, et kui halb ilm on, siis mitte ei jookse bussipeale, vaid võtan oma vihmavaru ja kõnnin 3,6 km linna. Eks see ajakulu ole, aga mis seal ikka. 4. Internetis oleva info vale tõlgendamine. Olen iseseisvalt päris palju uurinud erinevat treeningkavade, toitumise jms kohta. Küll blogidest, küll tellinud ise kava, küll vaadanud ka mingeid terviseportaale. LAHENDUS: Selekteerin välja tõe! Aga kuidas ma tean mis on tõsi, kui igal pool on kõik vastuoluline? Kust ma saan leida adekvaatset infot, mida ka tegelikult usaldada? Kuna olen üliõpilane, siis kahjuks pole mul võimalik personaaltreenerit võtta :/ Lõpetuseks - MIS MIND MOTIVEERIB, MIS ON MINU EESMÄRK? Kuna uuest (sügis) semestrist tuleb hakata koolis tegema praktilisi aineid, pean ja tahan olla heas füüsilises vormis, et nendest, kes eluaeg sporti teinud, mitte valgusaastate kaugusele jääda. Samuti tahan oma ainetest kenasti läbi saada, mitte jätta halva vormi tõttu ülikooli lõpetamata. Ma tahan olla terve ja haigustest vaba. Emotsionaalselt stabiilne. Mõõdukas kehaline aktiivsus tuleb vägagi kasuks õpingute, töö ja vabatahtliku töö kõrval. Inimene, kes jõuab trepist üles kõndida, et ilma hingeldamiseta nt neljandala korrusele jõuda. Kes jõuab sõpradega olla aktiivne ja ei väsi ära. Kes pole nt pallimängudes koba ja suudab edukalt palli kinni püüda - I know it sounds weird Tahan lahti saada oma muffinikõhust. Mul on olnud ilusad kõhulihased ja lame kõht ja ma tean, et ma saan selle jälle esile tuua! Tahan kanda oma riideid ja tunda nende sees end jälle mõnusalt, mitte joosta poodi uute järele. Tahan tunda end oma kehas hästi, ilma et kusagilt midagi ei võdiseks. Tahan, et sport ja aktiivne eluviis saavad minu elu osaks. Natuke tausta kaa: Elujooksul olen olnud väga erinevas kaalus. Põhikooli lõpuni olin ilma erilise pingutuseta umbes 57 kg, gümnaasiumi alguses umbes 59 ja siis mõningate probleemide tõttu 35kg. Edasi, jamast välja tulles, ei saanud enam söömisega pidama, ja kaal tõusis aastaga 35lt 70 peale. Siis jojotasin, 62 ja 67 vahel 2 aastat. Edasi, Ameerikasse minnes, tõusin rekordkaalu, mis võis olla umbes 72kg. Siis tellisin kava, ja sain kaalu 67 peale. Astusin ülikooli, armusin, ja aastaga sai 67st 52 kg. Nüüd aga, kuna kolisin elukaaslasega kokku ja elus oli palju muutusi, kukkusin uuesti sööma ja praegu olen kõvasti juurde võtnud. Ma ei oska kaalu öelda, kuna kahjuks või õnneks kaalu pole, aga riiete järgi saab öelda, et üle 10 kg on poole aastaga kindlasti juurde lisandunud..... Tuli üks pikk joru....:/

Millest peaks siis üldse alustama? Kui ma kogu aeg üha uuesti võtan jälle mingi kava ette ja panen plaani paika ja miskit ei muutu, siis midagi on ju katki. Ma mitte ei astu kõige sellega enam ämbrisse, vaid kõnnin ämbrid jalas. Tead, et pean midagi oma mõtlemises muutma, kuid siiani pole aru saanud mida. Olen otsinud netist infot, pidanud päevikut, et emotsioone kirja panna jms, aga kõik see näib olevat kasutu. Ma tõesti tahan end aidata ja ei istu läed rüppes, kuid tunnen, et endamisi mõeldes, ma palju kaugemale ei jõua.

Aitäh, Mirri, Sulle vastuse eest! Pidasin seda "4 päeva normaalse toitumise all" silmas seda, et ma ei söö üle - söön tasakaalukalt! Burkse, krõpse ja pitsasid ja valmistoitu ma õnneks ei söö ja sellest möödavaatamine pole minu jaoks isegi "hoo ajal" probleem. Pigem on see, et ma lihtsalt tõmban kapiuksed lahti ja kukun sööma. Söön nii kaua, kuni kõik on otsas! Mingi aeg tegin nii, et ei ostnud üldse koju süüa.....siis hoo ajal sõin nt tooreid kaerahelbeid.....Nüüd, mil elan oma elukaaslasega koos, siis ma ei saa maja söögist tühjana hoida. Õnneks on ta üsna "puhas" toituja ja me sööme palju värsket kraami, kasulikke rasvu jms, aga ikkagi. Kui mul hoog on ja teda kodus pole ja ma kapi kallal käin, siis pärast orgiat jooksen poodi ja toon kõik asemele.... Kuna ma olen nende õgimistega nii meeletult juurde võtnud, nii, et hakkan juba ülekaalu poole lähenema, siis ma tahan seda keha tapmist lõpetada. Olen teinud muutuseid - nüüd, mil ilmad ilusad hakanud rattaga kooli käima, proovisin end ka uuesti jooksma motiveerida, aga siis lõi jälle põlvevalu välja. Talvel vahetasin olude sunnil oma vana hea TYSKi MyFitnessi vastu välja, aga nende 3 kuu jooksul jõudsin ainult 3 trenni...kuna mulle lihtsalt ei meeldinud seal. Tean, et need on ainult "vabandused" ja nendega kaugele ei jõua, aga kui mul põlv valutab, siis kas ma peaksin läbi valu treenima. Kui õues vihma sajab, siis kas ma peaksin läbi vihma rattaga sõitma? Kust maalt jookseb see piir, mil takistus on ettekääne või tõsiselt aktsepteeritav? Jah tõsi on ka see, et need minu küsimused võivad tunduda kui 4.klassi lapse omad. Aga kuna ma olen nii palju põrunud, siis lähengi tagasi täiesti algusesse ja küsingi kõige elementaarsemaid asju.

Tänan vastuste eest! Ja tänan ka selle eest, et mõistavalt vastate ja keegi põhjuseta kriitikanooli pilduma pole hakanud! Neid teie vastuseid lugedes, tundub trenn ja toitumine niivõrd loomulik! Aga siit on küsimus, et miks siis toitumine ja trenn kõigi inimeste jaoks niivõrd loomulik elu osa ei ole? Miks on nii, et mina ja paljud teised, isegi vaatamata sellele, et me igasuguste "spetsialistide" koostatud kavades näpuga järge ajades, ei suuda sellest elu lõpuni kinni pidada. Mõni aeg peame vastu, oleme eeskujulikud, kaalume ja mõõdame kõike, kaal langeb, aga ühel hetkel tuleb jälle "hoog peale". Probleem pole tõesti tahtejõu puudumises! Ma lihtsalt füüsiliselt tunnen, kuidas ma jään haigeks ja pärast seda kui enam trenni ei saa teha, kukun õgima. Ehkki enne seda olen justkui tervislikult toitunud ja toitainepuuduses ei tohiks olla. Kas Teie algus tervislikuma elu poole käis ka alguses üle kivide ja kändude? On see lihtsalt üks etapp, mille peab läbima? Eelmisel aastal olin mustertrennitegija ja toituja. Trenni tegin 3-5 korda nädalas. Ma ei söönud üldse magusat - vahest harva pähklisegusid keefiriga, magusat kohupiimakreemi, veelgi harvem saiakest. šokolaadi ja komme ei söönud aasta otsa üldse. Aga siis käis jälle mingi aja möödudes klõps ära. Jälgisin kava - aga selle tellitud "personaalse toitumiskavaga" võtsin hoopis kaalus juurde (see polnud lihasmass). Vaikselt reguleerisin/kohandasin toitumise enda järgi- Selle tulemusel kaal langes, oli hea olla, isusid ka alguses polnud, püsiv see polnud- mingi aja möödudes, pärast normaalset söömist, kukkusin ikkagi õgima. Ma ei saa aru, kas mul on endal midagi peas viga, või milles see probleem seisneb? Miks mina ja paljud teised, ei suuda lihtsalt rajal püsida?

Tere! Vaevan oma pead juba pikemat aega selle piimatoodeteteemaga. On inimesi, kes ütlevad, et piim on imikute toit, mida täiskasvanute organism ei vaja. Selle kontingendi sõnul on kõik piimatooted kurjast ja me ei peaks üldse sööma ei kodujuustu ega jogurtit (ka mitte maitsestamata). Siis on jälle see teine pool, kes väidab, et meil on sellisel kujul valku vaja. Pakk kodujuustu päevas peaks olema iga endast lugupidva inimese menüüs, ning sellele tuleb veel lisaks keefiri ka peale juua (piltlikult öeldes).... Mis mu kõige selle jutu mõte on, et mis alusel inimesed väidavad, et täiskasvanud inimene ei vaja nn lehmapiima ning sellest valmistatud tooteid? Kas sellele on olemas ka mõni teaduslik põhjendus? Kas mu tervis tõesti paraneks kui ma vahetaksin oma praegused piimatooted sojatoodete vastu ning tõmbaks nende tarbimist üldse alla? Vabandust kui selline teema on juba olemas! Igatahahes loodan, et keegi oskab mulle vastata... J

No tegelikult ma millegi üle väga ei kurdagi, lihtsalt ajan täuslikkust taga ja mõtlesin, et saan siis vb supertervise:D Mul on lihtsalt palju inimesi ümber, kes kurdavalt pidevalt selle üle, kuidas piima toodab liigset lima meie kehasse ja seoses sellega hakkame igasuguste põletike käes vaevlema. Ei tea, kas hakkan just oma tervisega eksperimenteerima ja jätan piimatooted mingiks ajaks välja, kuid jah Igatahes tänud kõigile, kes vastata viitsisid.

Kusjuures seda piima juttu kuulsin tõesti meessoost isikult

Tõesti, pidasingi silmas seda, et kõik kurdavad ümberringi, et me ei omasta piimast ja selle toodetest kasulikke aineid ning piim tekitab ülemäärast lima meie kehasse jms. Seega ma mõtlesingi, et kas on olemas mõni faktiline tõestus ka sellele jutule. Paljud pooldavad väga igasugust sojapiima jms, kuid minu meelest on see veel rohkem töödeldud ning säilitusaineid täis kui tavaline piim. Seega kui need inimesed, kes looduslähedalt toituda proovivad soovitavad mulle sojapiima (mis on tihtipeale suhkrut täis ja maitsestatud), siis see paneb lihtsalt pead sügama....ja ajab veel segadusse. Tekitab usukumuse, et varsti ei saagi midagi enam peale juur- ja puuviljade süüa ning kui minna eriti puhtaks oma toitumisega, siis ei saa neidki enam süüa, sest juurikad on pestitsiide täis... jääbki üle elada õhust ja armastusest..

Küsimus ongi pigem selles, et kui need inimesed piima kahjulikkust rõhutavad, siis missugustele teaduslikele faktidele nad tuginevad? (jätame laktoositalumatuse kõrvale)

Jooksen tavaliselt Raatuselt Eedeni poole, siis sealt mööda Emajõe äärat tagasi kesklinna poole. Mööda seda äärt jooksen niikaua kuni kõnnitee saab otsa ja algab mingi jõeäärne metsarada, seal keeran ringi ning hakkan tagasi jooksma TYSK-i poole ning sealt edasi möödun CT-st ja mööda toda teed, keeran tagasi Raatusele. Ühesõnaga ma olen täiesti algaja. Kogu selle tiiru läbimiseks kulub mul umbes 40 min.

Tere! Kui palju leidub siin jooksjaid, kes oleks ühe algaja ka nõus endaga kampa võtma? Usain Boltist jään ma muidugi mitme valgusaasta kaugusele, kuid vähemalt mul on olemas tahe. Ise paiknen Tartu kesklinnas.

Ootan ka vastust! Lisasin oma kavasse lisaks aeroobsele trennile, bodypump'i ning fitness+ trenni ja no asi mis ei lange, on kaal:/ Trenni teen keskmiselt 5-6 korda nädalas (vahest harva piirdun 4 korraga, aga reeglina 5 korda nädalas tuleb täis).

Tere! Ma tean, et mu postitus võib mõnele väga naljakas tunduda, kuid ma tunnen, et pean kuhugile end tühjaks kirjutama. Kuna olin nädal aega haige, ja pole praktiliselt 6 päeva mingi trenniga tegelenud, siis tunnen, et täna on see päev, mil võiksin uuesti trennitegemist alustada. Tervis tundub enam vähem korras olevat. Kuid jah, see pole see, millest tegelikult rääkida tahtsin. Nimelt pean rohkem hakkama lihastrenni tegema, kuna ainult kardiotrennid on mu kaalu seisma pannud, ning et kiiremat tulemus saada, pean lihased käsile võtma. Vaatasin spordiklubist järele, ning saan minna täna lõunasele BodyPump trenni. Lugu on aga selline, et ma pole kunagi seal trennis käinud, noh vähemalt Eestis mitte, ja ma kohutavalt kardan. Ma pole väga "kangi tõstja" tüüpi ja parema meelega ei läheks üldse sinna trenni, kuid teisest küljest tean, et pean oma hirmudest jagu saama. Oskab siin keegi soovitada, kuidas võtta esimesest tunnist kõik ning saada reepeale. Ma olen kangide jms väga kohmakas. Millele peaksin erilist tähelepanu pöörama? Aitäh, kes vastavad!!

Täna kaalusin end spordiklubis uuesti, kuna eelmine kaalumine toimus täpselt nädal aega tagasi. See eilne, ligikaudu 3 kg, oli liiga dramaatiline liialdus. Võrreldes nädalataguse ajaga on kaal tõusnud 1.2 kg. Seda on palju ja juurdevõtmise asemel peaks number hoopis langema, kuid see on praegu ainult enda peale kaebamine.

No päris 3 kg võib olla tõesti mitte, aga haiguse ajal kühveldasin peaaegu pool purki mett päevas sisse. Usun, et midagi sealt ikka juurde tiksus.

Aitäh vastuste eest, jõudsin just trennist tagasi! Polnudki nii hull, kui ma kartsin. Mõne harjutuse puhul oleks pidanud väiksema kaalu lisama, kuid saan seda edaspidi vastavalt vajadusele korrigeerida. Lemmiktrenn just pole, aga eks ma harjun. Lõppude lõpuks on kõik mõtlemise küsimus. Igatahes vedas mul trennis väga, kuna üks tüdruk oli väga abivalmis, ning seletas mulle kõik lahti - mis raskustega ja mis harjutused ees ootavad. Samuti aitas asukohavalikul: nägin treenerit hästi ning ennast peeglist, et rühti kontrollida. Samuti oli ees inimesi, kelle pealt maha vaadata. Astusin kaalu peale ka, ja uskumatu- selle 6 trennivaba päevaga, mil haige olin, olen ligi 3 kg juurde võtnud. Masendav.

Hei! Mul on sama probleem (kaal seisab) ja mis asja veel naljakamaks muudab - olen samas kaalus, mis Sina (59 - 60kg). Trenni teen 6 korda nädalas, kõik on tantsulised trennid (zumba, strippaeroobika ning aeroburn). Pidades aru endast targematega, sai selgeks, et minu kaaluseisaku põhjuseks võib olla pea et olematu "lihastreening", kuid seda vist Sinu kohta öelda ei saa. Igaljuhul, kui kaalu liikuma saad, võid mulle ka teada anda: hea meelega panen mõne uue nipi kõrvataha:) Niikaua, aga võtan end kokku ja kobin BodyPumpi.