JasUnicon

Kui eelmine aasta detsembris sai verd käidud andmas, siis oli numbriks koguni 198 ja teisel katsel saadi 194...seejärel saadeti perearsti juurde kontrolli ka. Ühesõnaga suustamisse asja ei ole tõesti

Mina oleksin ilmselgelt see tüüp, kes nurgas hapukurki sööb!

Seoses minu liiga kõrge hemoglobiiniga sai eile käidud verd andmas ja lubati selle nädalaga ka vastuseid juba. Eks siis paistab, kas lähen romulasse varusosadeks või õnnestub veel midagi päästa! Ning Silvari öeldu, et mul plaan ära proovida see igakuine võistlus on tõsi, mis tõsi. Kes see ikka endal elu raskeks teeb, kui seda ise ei tee. Tõsi, kahjuks on hetkel koolis viimane sess käsil ja selle kõrvalt veel töö ja nii on natukene raske trenni jõuda korralikult, aga ehk väike puhkus teebki head. Siis saab juba uue hooga uues suunas edasi liikuda!

Ma heameelega jagaks oma hemoglobiini, kui võimalik, muidu saan enne üldse infarkti või trombi niimoodi! Ferritiini pole ma ammu kontrollinud, aga viimane kord oli see veel normaalne ja nüüd enam lihtsalt ei julge lasta seda mõõta... Ja kohukesi söön! Need on raudselt süüdlased siinkohal... proovi ka!

Just-just! EPO on päevakajaline tõesti, aga kahjuks või õnneks on see minust siiski mööda läinud!

Sai siis vahelduseks jälle midagi kasulikku tehtud vahelduseks ja käisime Tartus verd andmas! Asja positiivne külg on see, et vere eest anti šokolaadi, aga negatiivne külg on see, et kästi ka arsti juurde minna, sest hemoglobiiniks mõõdeti mul seekord uus isiklik rekord 193! Tehti kolm mõõtmist kahest erinevast käest ja kahest erinevast sõrmest. Kõik näitasid sama tulemust. Kuna see ei ole esimene kord, kui mul 180+ on hemoglobiin, siis igaks juhuks saadeti arsti juurde jah. Nagu sõber ütles, siis mu veri on selline, et kui ma relakada sõrme lõikan, siis lööb sädemeid! Kui kellelgi huvi aretada teooriat teemal, miks on inimesel, kellel kunagi suurte aeroobsete koormuste ja rauapreparaatide pealt oli max hemoglobiin kõigest 172 ja nüüd, kus treeningtunde on oluliselt vähem on see järsku 193, siis laske tulla. Kuulan huviga!

Nagu juba foorumikülastajad teavad, siis mina ( Jüri ) katkestasin. Valus oli, oi kui valus... Veel 3km enne Jänedat tundus, et distantsi läbimises ei ole midagi ülemõistuse käivat. Jah, villid olid suured ja villid olid valusad, aga see oli täitsa talutav. Reied ja sääred olid märgatavalt paremas seisus, kui nad olid seda 50km peal. Mis peamine, vaim oli värske, tahtmist oli ja ilm oli hea. Kõik oli oma hulluses nii hea, kui see olla sai. Asi sai alguses sellest, kui viimasel korral sai ville lappima hakatud. Esialgu tundus, et asi on väga hea ning sellest lähtuvalt ei paistnud ka katkestamise mõtet kuskilt. Asi aga muutus kiiresti umbes 1km enne Jänedat, kui ma tundsin, kuidas vasak jalapäkk järsku libises.. talla all asunud villid rebenesid lahti ning sellele järgnenud valu oli selline, mis korraks tõmbas terve jala tuimaks ja pisara silma. Edasi ma lonkasin, meeletu valu käes lonkasin ja püüdsin natukenegi tempot hoida. Raske oli. Lõpuks, kui jõudsime Jäneda bussipeatusesse ja istuda sain, siis oli selge, et ma ei ole võimeline enam jätkama. Ma ei suutnud praktiliselt üldse toetuda oma vasakule jalale. Saatsin siis vennad Rückenbergid teele ja läksin ise vaikselt uurima, kuidas rongile saada. Kohalikust poest teatati, et rongijaam oli 1,5km kaugusel ja et rong tuleb 40 minuti pärast. See teekond sinna venis kohutavalt. Selle tee läbimiseks kulus mul 35 minutit ja napilt jõudsin ma rongile siiski. Peale seda, kui lihased hakkasid maha jahtuma tuli välja ka teine valus koht, milleks oli säärepealne. Kuna villid talla all ei lasknud korralikult astuda, siis hoidsin varbaid pidevalt kõveras ja kõik need kilomeetrid tegid oma töö. Pinge oli seal tohutu ja oli näha, et oli kõvasti paistes. Mida aeg edasi, seda suuremaks läks valu ja lõpuks oli see nii talumatum et ma ei suutnud ilma millegi abita üldse kõndida... Tallinnasse kutsusin sõbrad vastu ja toetudes abistavale õlale suutsin kuidagi ka autoni longata. Koju jõudes läks asi veel hullemaks ja läksin EMOsse, kust sain valuvaigistava süsti. Peale seda oli olukord natukene parem, aga praeguseks, kui ma sain ka ca 4 tundi juba magada on valu taastunud ja kõndimine on tugevalt raskendatud. Nüüd aga, kui valu vähegi lubab, siis olen linnapiiril, et matkasellid Silvar ja Esta vastu võtta!

See oleks asja veelgi huvitavamaks muutnud küll! Oleks poolel maal saanud muljeid vahetada natukene ja edasi liikuda! Nüüd aga pole enam palju jäänud.Viimane söömaaeg ja magama ära, et kell 3.45 olla linnapiiril ja kell 4.00 alustada juba retkega! Olgu kiloimeetrid meile armulised...

Nagu Silvar juba mainis, siis stardiaeg läheneb kiiresti ja vaikselt tekib endalgi teatud "võistlusnärv" juba. Kahtlemata on tegemist ka minu jaoks kõvasti üle keskmise uudse katsetusega, mille lõppresultaat on ju äärmiselt ilus, aga teekond selleni väga pikka ja ilmselt väga valus. Ega midagi uut selle kohta lisada ei olegi enam. Nüüd tuleb veel paar päeva tegeleda kooli ja tööasjadega ja siis reede varahommikul jalad selga ning liikuma! Ilmad on ilusad ja minge kõik õue jalutama ja ilma nautima!

Jätkub ka Team Rückenbergi ettevalmistused teekonnal LKV ja EKV suunas ja eile sai taaskord tehtud kerge poseerimine, millele eelnes siis minu puhul ka jala ja biitsepsi treening. Positiivne on kogu asja juures see, et praeguseks on juba ilusti taastunud treeningrežiim ja ka toitumine on juba mõnda aega kontrolli all. Tõestus trenni ja toitumise mõjudest selgus eile kaalul, kui kaalunumber näitas 78,3kg. Näiteks novembri lõpus oli minu maksimaalne kaal 87kg. Loomulikult on veel palju minna, aga töö selle nimel käib. Lisaks treeningutele jõusaalis sai laupäeval natukene trikke tehtud ka Kuutsemäel ja seda mitte just kõige tavalisema lume või mäest laskumise sõiduriistaga. Nimelt toimus Red Bull Snow Kayak 2013, mis on siis slaalomisüstadega laskumine mööda lumest rada. Rada oli 400m pikk ja selle sisse mahtus 3 hüpekat ja jäine veekogu, kus kõik oma sõidu lõpetasid. Kaks õnnetut pidid seda vett ka lähemalt puutuma, aga ülejäänutel õnnestus siiski piirduda paadiga sinna sisse või siis sellest üldse üle sõitmisega. Lisaks siis ka mõned pildid nii poseerimisest, kui Red Bull Snow Kayak võistlusest:

Nagu kõigil teistelgi, siis käib pidev treenimine ja valmistumine ka minul. Eelmine aasta sai edukalt lõpetatud tugeva kaheksa nädalat kestnud jõuperioodiga, mis andis taaskord parandusi paljudel jõualadel. Jõutõmbele lisandus taaskord 20 kilo juurde ja kükile 10 kg. Ebaõnnestumine oli surumine, kus küll äärmiselt napilt, aga siis kindlalt jäin 185 kg alla ja sellest tingituna siis jätkuval olen 180 peal ja seda kehakaalu 81 kg juures. Eile sai aga tõsisemalt kevadiseks võistlushooajaks valmistumist alustatud ja algas siis dieediperiood. Lisaks sellel sai täna paika pandud ka järjekordne treeningplaan kuni veebruarini, mis sisaldab eelmise kahe kavaga võrreldes enam aeroobset treeningut, et anda veelgi lisatõuget rasvapõletuseks. Hetkel on treeningud eelisseisus ka selle tõttu, et koolis on eksamisessioon ja see ei nõua erilist aega ega vaeva, et seal käia. Jäänud veel niikuinii viimane eksam, mis on ka alles 11. jaanuar ja kui selle tehtud saab, siis kuni jaanuari lõpuni saab ka rahulikult kaks korda päevas trenni lõhkuda. Lisaks kõigele, mis sisaldab treeningut, siis sai ette võetud ka mitte sugugi vähem tähtis asi ja nimelt otsustasin ka lõpuks autokooli ära minna, õnneks see aga aega ei võta ja treeningud sellest ei kannata. Ühesõnaga, jätkuvalt käib pidev töö ja higi ja pisarate valamine selle nimel, et kevadel olla taaskord laval ja seda juba parema vormiga kui eelnevalt. Kirjutamiseni!

Kas asi on ainult minus või kadus natukene aega tagasi ülekandelt heli?

Balansist väljas muidugi ja väga julgelt, aga 11 aastat aerutamist ( jalgade töö null ja ühtlasi mitte segi ajada aerutamist sõudmisega) on teinud oma töö. Iga kilo, mis aerutajal on jalgadel on lisakaal, mida paadis vedada ja seetõttu sai seda välditud. Aga kevadel on plaan välja astuda klassikalises kulturismis ja võistluskaal peaks olema siis -76 kg. Vanuseks 22 ja kaal hetkel umbes täpselt 82-84. Lisaks saab homme täis juba(?) ka teine nädal uue plaani järgi trenni tehes ja peab tunnistama, et valus on. Kuradi valus ja jalad on loomulikult kõige hellamad hetkel. Tõsi, ka tänane triitsepsi treening on juba oma esimesi märke maha jätmas ja tunne ei ole just kõige kergem ka sellel rindel. Hoolimata valust lihastes püsib motivatsioon kõrgel ja jääb vaid loota, et elu esimese massiperioodi järel on ka tulemused sellised, mida võiks liigitada elu parimate hulka. Loomulikult lisaks lihaste kasvamisele ootan praegusel perioodilt ka julget arengut maksimaalsetes jõunäitajates ja peale kuuendat nädalat selle plaani järgi tulevad ka uued katsetuse ja püüdlused sellel rindel. Nii üllatav, kui see ka ei tundu on hetkel kõige raskem ülesanne söömine. 3500 kcal, mis on eesmärgiks seatud tundub väga raskesti saavutatav ja isegi 3000 kcal peale jõudmisega on tegelikult raskusi. Aga püüan ennast parandada ka siin ja seda võimalikult kiiresti. Praeguseks on lõpetus. Järgmise korrani.

Viimase nädalaga tuli sisse ka muudatus minu edasistes plaanides, mis juba leidsid ka oma alguse. Nimelt siis ei tule ma välja ka Athletic Fitnessis sügisel ja ilmselt ka mite kevadel. Küll aga tahan kevadel taaskord astuda ülesse kulturismilaval. Selleks ajaks on plaan luua jalg, mis juba natukene meenutaks mingigi nurga alt kulturisti jalga ja parandada üldiseid proportsioone. Eile sai Silvariga kirja pandud ka esmane treeningkava järgmiseks kuueks nädalaks, mis oma olemuselt on oluliselt erinev sellest, mis tehtud varasemalt aastate jooksul. See mis sellest kõigest välja tuleb on veel kauges teadmatuses, aga loodame parimat ja ootame pingsalt ka esimesin märke arengust. Mis tõenäoliselt võiks tulla varsti. Eile sai paika pandud ka jõuliste näitajate verstapostid ehk näitajad enne korralike jõutrenne ja enne jalatrenne. Proovitud sai kolme ala: jõutõmme, surumine ja kükk. Just selles samas järjekorras said need ka tehtud ja tulemused kahel alal kolmest olid vägagi nigelad. Nimelt siis jõutõmme, mis võiks loogiliselt võttes olla kõige tugevam platseerus minu puhul teiseks ja tulemuseks jäi vägagi nadi 150kg. Teisena sai ette võetud nendest kolmes minu lemmik ehk siis surumine. Huvitaval kombel kaks suvekuud, mille jooksul ma jõusaali praktiliselt ei külastunud ei toimunud maksimum surumises mingit tagasilangust. Tulemus jäi samaks kui see, mille ma surusin ülesse eelmine talv peale jõuperioodi. Tulemuseks oli 170 kg. Küll ilma rinnal fikseerimata. Edasi läks juba asi huvitavamaks. Kükk. Seda pole ma trennis kuigi palju teinud ja maksimumi pole üldse kunagi proovinud. Läbi tehniliste raskuste ja väriseva jala sai ülesse tagasihoidlikud 130 kg. Vähe, ma tean, aga esimese korra kohta käib kah. Nüüd, kus märgid on maha pandud tuleb hakata treenima ja eesmärgiks võiks võtta see hooaeg kõigele +20 kg juurde. Ehki jõutõmbes ja kükis loodan siiski enamat kuna seda pole kunagi tehtud ja algus oleks loogiline, et on kiire. Selleks korraks kõik. Homme kell 11 teeme jõusaalis Silvariga selg-õlg päeva ja vaatame, kuidas lihased käigupealt kasvavad. Ehk jõuab ka videomaterjal meie treeningust ülesse.

Ka mina kirjutasin ja pakkusin ennast neile. Kõlab liiga huvitava pakkumisena, et seda mitte teha!

Juurikas seekord osalemise mõistes kohale ei ilmu. Nagu Esta ütles, siis toodi võistlus liiga varajaseks ja seoses praktikal viibimisega ei jõua ma teha piisavalt trenni, et suudaks kuidagigi konkurentsis püsida. Aga võistlejatele kaasa tulen elama ikka ja kevadistel võistlustel osalen ka ise juba ning seda juba parema vormiga, kui kunagi varem!

Eks me ikka anname teada, kui midagi uut ja maailma muutvat meie alal ja tulemustes toimub. Hetkel pean aga häbiga tunnistama, et ma isegi ei tea, millal järgnevad võistlused aerutamises tulemas on ja seetõttu ei tea ka seda, millal uudiseid jagada saab. Unetute ööde vastu, mis on põhjustatud jalgade arenemisest, ei ole mul absoluutselt mitte midagi. Seoses esmaspäevase jalatreeninguga on pakkuda ka selline huvitav fakt, et tagareis valutab endiselt nii, nagu oleks trenn toimunud alles eile. Tundub, et läks asja ette! Läheb ka edaspidi.

Tere, külastajad ja tiimikaaslased! Ma leian, et sugugi kohatu ei oleks praegusel hetkel teha ka väikene enesetutvustus, sest enamustele olen ma uus ja võõras nägu. Niisiis, nimeks on mul Jüri. Põhimõtteliselt pärit olen meie kuurortist ja suvepealinnast ( viimasel ajal also know as "peksupealinn") Pärnust, aga seoses õpingute jätkamisega ülikoolis platseerun suurema osa ajast Tartus. Minu puhul on tegu samuti elupõlise aerutajaga nagu Kristjanigagi. Aerutanud olen ma tänaseks päevaks umbes-täpselt pool oma elust, mis minu 22. eluaasta juures on 11 aastat. Hetke seisuga tiksub aastaid juurdegi, mis tähendab, et suvi jätkub aerutamislainel ja plaan on osaleda ühel tiitlivõistlusel, milleks on 12-15 juuli toimuvad U23 Euroopa Meistrivõistlused Portugalis. Tulles tagasi teema juurde, siis võib mind praeguse seisu järgi lugeda Athletic Fitnessi harrastajaks. Harrastajaks sellepärast, et veel tänase päevani spetsiaalset ettevalmistust ei ole antud ala silmas pidades tehtud. Tõsi, pidev poseerimise harjutamine tõesti, aga see sai läbi viidud täismahus põhitreeningute kõrvalt. Liigume edasi. Vaadates natukene tulevikku ja hinnates hetkeseisu, siis ei ole vaja kaugelt otsida seda, millele minu puhul keskenduma tuleb hakata - jalad. Olematus sobiks enam kui küll, et hinnata nende praegust taset. Häbi mulle. Lohutan ennast mõttega, et põhjus on endiselt selles, et ma tõesti ei ole neid kunagi jõutreeningutega koormanud. Põhjuseks ei ole mitte minu laiskus ega see, et jalad ei kuulu niiöelda "rannalihaste" hulka. Pigem hoopis see, et aerutajale on iga lisakilo jalgadel lisakümnendikud distantsi läbimisel. Kui neid kümnendike koguda liialt kehaosadele, mis veepeal liikumist ei soodusta, siis saavad kümnendikest sajandikud ja sajandikest sekundid. Tugevas konkurentsis aga lahutavad sajandikud ja kohati isegi kõigest tuhandikud mehi, kes võidavad, ja neid kes jäävad medalist üldse ilma. Just need on need sajandikud, millega ma siiamaani riskida ei julgenud. Õnneks aga ajad muutuvad. Vaadates uuesti Athletic Fitnessi poole, siis peale suvehooaega saab juba hoo sisse spetsiaalne jalgade järeleaitamise periood. Täpseid plaane pole veel paika pandud ja sellega pole ka kiiret, mistõttu ma sellele veel ülearu ei mõtle. Toetudes eeldusele, et jalad on sama kiire lihasarenguga nagu ülejäänud keha, siis julgen oletada ja isegi väita, et peale 3-4 kuulist jalaperioodi on pilt juba märgatavalt uhkem ja häbi nende pärast tundma enam ei pea. Pean juba ette hoiatama, et tegelikult mulle meeldib kirjutada väga pikki ja detailseid postitusi, aga et mitte muuta antud teemat ülearu loetamatuks, siis ma püüan ennast esialgu vähemalt natukenegi tagasi hoida. Mis edaspidi saab, seda ma ei julge lubada. Kui kellelgi tekib huvi lugeda EKV ja LEKV kohta, siis võib selle kohta leida postitusi minu BLOGIST, mille lingi leiab ka signatuurist. Saladuskatte alla võin öelda, et seal on lugemist teistelgi teemadel. Ega rohkem ei olegi jäänud öelda, kui et sportlased, tehke trenni, tervisesportlased, tehke trenni ja kõik need, kes trenni ei tee, tehke ka trenni. See on hea. Peatse kirjutamiseni.

Teine osa (kulturismis osa) Mihkel Vitsuti poolt tehtud piltidest on nähtav siit: http://public.fotki.com/diximixi/kulturism-07042012/

Kas me just päris üle tuleme, aga vähemalt korra tahame selle ala kindlasti ära proovida!

Mina ja Madis oleme siis ilmselt kulturismis jah. Aga Kristjan on +180.

Teen ka veel lisaks ühe väikese võistlejate registreerimise: Athletic Fitness Nimi ja perekonnanimi: Kristjan Oras Vanus: 28 Kategooria: Mehed +175 Spordiklubi: TÜASK Klassikaline kulturism Nimi ja perekonnanimi: Jüri Juurikas Vanus: 22 Algaja või edasijõudnud: algaja Kategooria: Juuniorid -80kg Spordiklubi: TÜASK Nimi ja perekonnanimi: Madis Vitsut Vanus: 21 Algaja või edasijõudnud: algaja Kategooria: Juuniorid -85kg Spordiklubi: TÜASK Nimi ja perekonnanimi: Kristjan Oras Vanus: 28 Algaja või edasijõudnud: algaja Kategooria: Mehed +90kg Spordiklubi: TÜASK

Eeldades, et Athletic Fitnessi kategooriad jäävad -175 ja 175+ nagu eelpool mainitud, siis registreeriksin ennast ja seltsimees kaasvõitleja ka sellele võistlusele. Athletic Fitness: Nimi ja perekonnanimi: Jüri Juurikas Vanus: 22 Kategooria: juuniorid -175cm Spordiklubi: Tartu Ülikooli Akadeemiline Spordiklubi Athletic Fitness: Nimi ja perekonnanimi: Madis Vitsut Vanus: 21 Kategooria: juuniorid 175+cm Spordiklubi: Tartu Ülikooli Akadeemiline Spordiklubi

Meeldiv. Siis jään algava nädala esimesi päevi ootama!

Kas Athletic Fitnessi toimumise või mitte toimumise kohta on ka täpsemad otsused juba vastu võetud?