Edetabel

Hooajale sai pandud ilus punkt! MM medal on lõpuks käes, peale 19 katset. Natukene kogu võistlusest endast ka. Asi algas peale suhteliselt segaselt, sest selgus, et võistlejaid ja delegaate on saabunud kohale planeeritust oluliselt rohkem ja pole neid kuhugi majutada....nii hakati väikeses linnas Bistritia kõikvõimalik öömajasid otsima ja kui sealt otsa sai, siis ümberasuvatesse küladesse. Meie sattusime ca 26 km kaugusele, olgu öeldud, et paljud olid veel kaugemal võistluspaigast ja kulus sõiduks bussiga ca 45-60 min. Segasem asja juures oligi tegelikult see, et bussigraafikut ei olnud mõtet vaadata, sest see lihtdalt ei kehtinud. Üldse on seal kellatundmisega raskusi ja meie esimene soov oli korraldada kohalikele "kellakoolitus".... Meie sattusime elama väikesesse hotelli Costitsas. Alguses arvasime, et kindlasti mingi urgas, kuid kohapeal selgus, et täitsa viisakas, lisaks anti korralikult süüa, täpselt seda mida soovisime. Hubasemaks tegi olemise see, et olime oma Eesti tiimiga seal ainsad, lisaks veel üks Egiptuse rannafitnessist, muidu oli maja tühi. Enamuse ajast sõitsime taksoga, sest bussi peale nagu kirjutasin loota ei saanud. Samas saime ka aru ,et ega me puhkama läinud ikka võistlema. Mis tegi olukorra väga mõnusaks oli meie seltskond, kuidagi hästi sõbralik ja abivalmis. Kindlasti on seda ka varem korduvalt olnud, kuid vahest on meeskond liiga suur ja paratamatult ei suuda kõigiga lävida, kuid nüüd olime kokku 9 - kesi ja siis sai mõnusalt kokku hoida ja nii ühiselt kaasa elada - finaal oli eriti võimas, kui lavale läksin, kogu tiim tuli kannustama lippudega ja nagu kuulsin saime korralikult ka telepilti. See oli võimas tunne olla laval, kui on selline toetajaskond. Minu siiras tänu! Vastased olid päris kõvad, poolakas, kes võitis oli kevadine euroopa absoluutne meister mastersites ja muidu raskekaalu mees - 100kg, nüüd pigistas -90 ja tõesti vääris võitu. Nagu protokollist selgub jagasin hõbemedalit peale eelvõistlust koos ukrainlasega, kellele olin kaotanud ka Ternopol cupil Ukrainas, kuid tema oli võidetav mees....seekord veel pääses 1 punktiga. Enesetunne oli veel paarem mul kui nädal tagasi Benidormis. Mis paremini joonistasid olid jalad ees, reaalselt oli parem separatsioon. Seekord soola välja ei võtnud, Benidormis seda tegin, mis võis muuta tol korral pildi teravamaks, kuid sellist pumbatust ei tundnud nagu nüüd, lisaks olis tänu soolale ka sooned paremini väljas. Võistlussaal ise oli megapalav, juba ilma lavale minemata, lavataga sama lugu vähe ruumii, palju võistlejaid ja õhku pole, kuid saime hakkama, tingimused kõigile ühesugused. Seega sain kohe esimese väljakutse baasilt aru, kui meid kolmekesi seisma kõrvale saadeti ,et medal on käes ja siis oli ka pingevabam võistleda, küsimus oli vaid, mis värvis ja tean ,et olen tulen ka ükspäev maailmameistriks! Järgmine aasta uus võimalus. Kogu koondis võistles vastavalt oma võimetele ja kui vaatasin ka võistlust eest, siis kõik said tulemuse sinna kuhu oleksin ka ise saalist vaadates nad paigutanud. Jana võistlust ma ei näinud, kuid temal oli ka kõige pikem kategooria, seega seda ei oska ma kommenteerida. Arida oli lähedal medalile ja natuke jäi puudu - samuti väga kõva kategooria oli. Kokkuvõtteks võib öelda, et oli väga meeldejääv käik ja tore, et Mikk oma kaameraga, selle ka linti sai - on mida vaadata aestetic youtube kanalil: Lisan siia ka mõned võistluspildid: Suur asi, mis kohe ilmub on minu elulooraamat "Visa hing". 1. detsember on Viru Keskuse Rahva Raamatus selle esmaesitlus algusega kell 18.00 ja hetkel on seda kuni 19. novembrini võimalus soodsuhinnaga ettetellida meie veebipoest: http://fitshop.fitness.ee/raamatud/0/readmore/2170/Visa-Hing-Ott-Kiivikas/?_ga=2.111400964.1815371703.1510737437-165653978.1466958332 Raamat ütlen kohe ära ei ole igav faktikogum, vaid mõnus jutustus, minu enda silmade läbi. Loomulikult on oma lugusid ja minuga seotust rääkinud paljud inimesed, kes kindlasti sealt ka äratundmisvõimalust erinevates episoodides leiavad. Kirjeldan kuidas mu sportlastee on kulgenud ja kes ja kuidas seda mõjutanud on. Lisaks loomulikult palju naljakaid lugusid, mis võistlustel on juhtunud. Nagu sealt selgub ei olegi see kulturism üks "mõttetu ja igav" spordiala ja ka selle tegijad võivad olla väga värvikad kujud...... Väike lõik ilmuvast raamatust: Poweri higist haisev keldrisaal oli minu Eedeni aed. Ehkki ma ei teadnud, kuidas õigesti lihaseid ehitada, milliseid raskusi ja treeningharjutusi selleks valida, toitumisest rääkimata. Lugesin vähestest ajakirjadest ja raamatutest etteantud plaane ja trennikirjeldusi, kuid ma ei osanud neid endale sobivaks kohandada. Ma ei osanud arvestada oma keha ja organismi eripäradega. Ma isegi ei teadnud, et sellega peab üldse arvestama. Küllap vaatasid vanemad ja kogenumad jõusaalis käijad minu metsikut rassimist muigega, mõni ehk isegi haletsevalt või veel hullem, õudusega, nähes ette, kuidas see kõik lõpeb. Minu trennipiibliks oli J. Susi, Oleg Andla ja Viljar Suitsevi raamat „Kulturism kõigile“, mille kaanel ilutses uhkete musklitega hiiglasliku Indrek Otsuse pilt. Lugesin selle liialdamata otsast lõpuni sada korda läbi. Raamat nägi välja nagu tunde potis keedetud kapsas – hall, luitunud ja räbal. Kuid see oli minu pühakiri ja kuigi ma pidasin välimust väga tähtsaks, oli see vana ja räsitud teos mulle väga kallis. Raamatus juhendati algajaid atleete toituma ja treenima, kuid minu õnnetuseks kõrvutati seal algaja treeningukava maailma tippude tipu Arnold Schwarzeneggeri plaaniga. Nähtavasti ei osanud autorid ette näha, et kui kaks äärmust kõrvuti panna, on mõni agar debütant nii rumal, et hakkab kohe raskema kavaga tööle. Minu hinnangul oli aga algajaile mõeldud plaan lahja, lihtlabane ja liiga kerge. Minust saab Arnold ja selleks vajan ka Arnoldi suuniseid! Tippkulturisti kava oli minusugusele noorele härjale nagu punane rätik. Ma lõhkusin oma keha kuus korda nädalas just nagu Arnold. Kuigi mu lihased ja laias laastus terve mu organism tõrkus vastu, öeldes mulle valude, krampide ja tõmblustega, et midagi ma teen valesti. Aga ma ei kuulanud, sest teadsin, et ainult kõva tööga saab häid tulemusi. Minu kindel usk ja teadmine oli, et tööd tuleb teha jõuga, mitte mõistusega! Veel aastaid hiljemgi tegin ma sama vea minu treenereiks soostunud Indrek Otsuse ja Olev Annuse õpetussõnadega – nende soovitatud seeriahulgast tegin mina poole rohkem, sest arvasin, et antud ülesanne oli liiga kerge ja nad alahindavad mind.....

Pildid tulevad ka tasapisi üles...

Alo! Olen elusalt ja tervelt Rumeeniast tagasi. Kuidas seal siis oli, küsite? Kultuurišokk! Reede varahommikul startisime kambaga Bistrita poole teele ning peale kahte lendu (mille ma mõlemad maha "tukastasin"), jõudsime ametlikku lennujaama. Meid oli ootamas võistlejate buss, kuhu lisaks meile ka teiste riikide sportlasi peale sokutati. Esimene sihtkoht - registreerimine. Lennujaam oli Bistritast ligi 100km kaugusel ning kuna teed olid kitsad, käänulised ja kiiruspiirangutega, loksusime sinna paar tundi. Ehk siis terve päev istumist lennukis ja bussis... Registreerimisel läks isegi kiiresti ning saime hotelli kohta uurima hakata. Tuli välja, et Rumeenia alaliit oli MM populaarsust alahinnanud ning võistlejate arv väga suur. Lisaks sellele olid meie koondise ankeedid esialgu kuskile valele kontaktile läinud ja jõudsid asjapulkadeni teistest hiljem. Need kaks tegurit kokku tähendas seda, et meid on paigutatud Costa´s Pensiunea-sse, mis asus suisa 23km kaugusel Bistritast. Istusime siis targalt bussi tagasi ja sõitsime majutuse poole. Kohale jõudes oli küll selline tunne, et see pisike majutusasutus sai alles samal päeval teada, et neil on üks punt eestlasi vaja tubadesse ära mahutada ja hommik-lõuna-õhtu süüa pakkuda. Koht ise oli paras nõukahõnguga kolkaküla - tänavatel jalutasid vanapapid, hobused vedasid koormaid, kanad ja lehmad olid maja ees, kord visati mulle möödasõitvast autost paukherneid kraesse ja surnud kassid olid lihtsalt rentslisse vedelema jäetud. Meie majutuse alumisel korrusel oli aga spordibaar, kus nädalavahetusel pidu ja pillerkaar käis. Hommikul võis maja eest asfaldilt leida mõne vägijoogiga liialdanud kodaniku menüü, kuid üllataval kombel meie uste taha keegi kolistama ei sattunud. Majutuskohast võistluspaika pidi meid viima buss, mille graafik esialgu kuskil kättesaadav ei olnud ja see tekitas natuke ärevust - olin ma ju juba laupäeval esimeses osas lavale astumas. Võistluste algus pidi olema 10.00 ehk tuli end varakult valmis sättida ja õigeks ajaks kohale jõuda. Ärkasin juba natuke enne 5.00, et keha veel viimast korda pesukinnastega üle koorida ning meigi kallale asuda. Samal ajal tegin ka hommikusöögi valmis: 50g kaerahelbeid kaerakliidega, minimaalselt vett ja soola, üks väiksem banaan ja 16g tõmmut šokolaadi + must pätikohv Peale sööki tegime Estaga kahepeale mulle grimmi esimese kihi ja jätkasin meigiga. Poole meikimise peal selgus, et ajakavas on muudatus tehtud ja Esta kategooria päev ette tõstetud ning minu kategooria on üldse esimene, kes lavale läheb. Üllatus oli suur ja pidime ka teda ette valmistama hakkama. Teise kihi grimmi pidin endale suures osas ise peale võluma ja paluma Janal tehtud töö üle vaadata ja selga korrigeerida. Grimm tuli väga ühtlane ja jõudis veel majutuskohas ära kuivada ning sain lihtsalt dressi peale tõmmata. Siis meigi viimane lihv, juuksed, asjad kokku ja juba õige pea tuligi Polivalenti spordihalli poole startida. Otsustasime takso kasuks, sest see bussiliiklus tundus niivõrd kaootiline. Nelja peale ei olnud ka see taksosõit teab mis kallis - 50-70 kohalikku ehk siis 11-16 eurot. Võistluspaigas võtsin numbri (sel korral pisike 4) ja tõmbasin bikiinid selga. Vaatasin veel üldise pildi üle ja hakkasin vaikselt sooja tegema ning hiljem ka pumpama. Siis pani Papa Ott mulle õli ja juba kutsutigi juunioreid lava taha. Rumeeniale kohaselt sain seal lavale viiva trepi kõrval veel mitukümmend minutit soojendada ja praadida ning lõpuks 10:50 kõndisin koos 20 teise juunioriga lavale. Konkurents oli kõva, kuid võistlejad sõbralikud ning laval mõnus. Nautisin kogu täiega! Ootuspäraselt ma poolfinaali 15 hulka ei saanud, kuid tean, et sel korral polnud ma kohe kindlasti ei viimane, eelviimane ega ka eel-eelviimane. Ise pakkusin (ja ka koondisekaaslased), et koht võiks olla 17-18. Täitsin enda eesmärki, sest tegin parema esituse kui kevadisel EM-l nii vormi kui ka lavalise oleku mõttes. Peale EMV olin ka suutnud ca 1,5kg maha koorida, mis andis pildile palju juurde. Tean, et mu vorm ei ole Euroopa ja maailma tasemel väga midagi väärt, kuid olen õnnelik, et siiani olen jõudnud. Eestit esindada - see on ikka võimas tunne. Supervorm ei tule üleöö ja töö peab peale hooaja lõppu jätkuma. Igatahes... Peale lavalkäiku... algas tähistamise, debüüt tehtud! Sel päeval võtsin toiduga väga vabalt ning nautisin suuri koguseid ja asju, mida olin tahtnud. Esimesena sõin ära kodust kaasa võetud pisikese šokolaadi, kolm piparkoogimaitselist Dumle kommi ja lennukis saadud kompveki. Siis juba läksin hotellist kaasa pandud lõuna kallale: Lihtne ja tavaline ja mõne jaoks tähistamiseks täiesti ebasobilik, aga mulle sobis ideaalselt. Magustoiduks sõin veel ühe proteiiniküpsise ja koorisin lusikaga ostetud kookose ja valge šokolaadi proteiinikreemi. Võistlustelt koju seiklesime bussiga, mida me esialgu ligi pool tundi ootasime ja mille üks organisaator meile lõpuks lihtsalt tellis... Suvaline liinibuss, kuhu ka kohalikud oma Rumeenia kupüüride eest pileteid said osta. Õhtul premeerisin end veel oma lemmiktoiduga - kaerahelbepuder! Sõin seda kaks head kausitäit (loe: sheikeritäit) ära, lisandiks mesi ja mõned naljakad vahukommi-kookoseküpsised (kohalik kraam). Kuna mul polnud kaerhelbeid otseselt kuskil pudruks keeta, siis lasin neil lihtsalt keeduspiraaliga keedetud vees paisuda ja nad ei olnud päris 100% läbi imbunud. See oli viga - hiljem paisusid nad maos edasi ja valutasin pool ööd kõhtu. Tänu sellele ka jube toidupohmell, mille päästis peotäis soolapähkleid, täisteralaaste. Pühapäeva õhtul tähistasime veel Oti pronksi ja Arida 4. kohta - pokaal šampust, suur viil liha- ja juusturikast pitsat ning kaks palli jäätist oli laual. Päeva kaloraaž võis tulla kuskil 2100-2200kcal. Esmaspäeval saime rahulikult ärgata, hommikuks singi-juustuomletti ja natuke kolgast avastada. Esmaspäeval hoidsin toiduga tagasi ja sõin isegi alla oma tavapärase dieedi lõpu 1550kcal (kuskil 1400). Kell 13 korjas meid peale lennujaama viiv buss (mis üllataval kombel oli punkt kell üks majutuse ees ja käis meid 10 minutit varem ka teavitamas, et ta on kohe varsti bussiga ette sõitmas). Lennud läksid kiirelt ja valutult. Üldiselt pean kogu ürituse eduka möödumise eest tänama seltskonda, sest kultuurišoki ja tagasilöökide juures suutsime üksteist toetada ja kõik probleemid lahendada. Kõik elasid kogu täiega kaasa ja aitasid vabadel momentidel. See on üks mõnus ühtekuuluvus- ja tiimitundega koondis välisvõistlustel. Aitäh teile, teiega läheks teinegi kord lahingusse! PS! The Aesthetic Project tegi võistlustel ka väga vingeid videoid (Rumeenia liikumised ja maailmameistrivõistlused, kokku 4 osa ausat meelelahutust), mida näed YouTubes: https://www.youtube.com/channel/UCzQbEWbocvGLZL1Vpj-pC6Q Kae perra! Näeme pühapäeval Riias!