Edetabel

Olgu öeldud, et -85 kilo võitja Omaanist kaotas Iraani "kollile" kes kaalus 118kilo 1 punktiga absoluudis. Kõige kummalisem lugu juhtus mehed - 100kg kus kolm sportlast olid võrdsete punktidega 33 punkti kohad eelvõistlusel 6-8, nende seas oli nii venelane Dudushkin kui ka hilisem võitja poolakas Zymon Lada. So Lada sai viimase 6- ndana finaali ja natuke aega ca tunnike hiljem kuulutati ka selle kategooria võitjaks peale seda kui võistluste peakohtunik, kes oli ka juhuslikult poolakas Pawel Filleborn oli kohtunikele korraliku peapesu teinud.... Peapesu mõjus, sest mina ei ole varem sellist asja näinud, et tunni ajaga see vorm niipalju muutub, et kohad niipalju võiksid muutuda. Bikiinis on igasugu asju nähtud, kuid kulturismis kus nii lihasmassi kui vormi ei muuda nii ruttu on see enneolematu....

Kohe näha, et blogimise eest mulle palka ei maksta- reageerimise aeg kuidagi pikaks jäänud Vabandan nende ees, kes on pidanud ootama mu järjekordset monoloogi... Nüüd juba nädal ja mõned päevad peale kui saan ennast Eesti Meistriks nimetada, uhke värk küll Sest üks suurimaid motivatsioone see sügishooaeg kaasa teha oligi just selle tiitli püüdmine- eelnevalt oli mul kodus ju "vaid"hõbe. Väga palju kriitikat on olnud EMV kohta- küll võistlejate tase kehv ja korraldus halb. Iseenesest- ega midagi valesti ei olegi öeldud- ei tea, et varem oleks juhtunud mitme kategooria puhul tulemuste arvutamisel vigu sisse, mille tulemusena valedele võistlejatele valed medalid kaela riputatakse... aga mis puudutab võistletae vorme- üldine keskmine nõrk tase ei anna üldistamiseks ka õigust- oli ka võistlejaid kes elu parimat vormi näitasid ja eelnevalt palju-palju pingutanud olid. Ühes teises teemas visati ka ninale, et nüüd iga teine saab hõisata "Eesti Meistri" tiitliga- tagumist otsa kommenteerima ei hakka (ma ei ole ka kohtunik) aga kullaga said näiteks bikiinis küll pärjatud need, kes selle väärilised ning ka rahvusvahelistel võistlustel finaalikohti saanud. Minu tulemuseks jäi -166cm kategooria kuld ja absoluutkategoorias lahutas mind võitjast 1 punkt. Täpselt nagu kevadel kui jäin Jekaterina Remetsa seljataha, siis nüüd oli au Reedale alla jääda. Kuigi, olgem ausad, läksin ikka absoluuti lootuses, seda võita, siis uhke on olla ka Eesti nr 2- pakkuda reaalset konkurentsi Eesti 3-kordsele absoluutvõitjale. Vau! Kohtunike töös ma ei kahtle (ei olegi selleks mingit õigust ega põhjust) ja jääb midagi järgmiseks sügiseks ka- tuleb lihtsalt enda kallal edasi töötada. Hommikune registreerimine venis mõnevõrra pikale, õnneks olin ise varakult kohal ja väga kaua seisma ei pidanud. Mõõdeti, vaadati kingad ja bikiinid üle ja sain oma võistleja kaardi kätte. Viimasel hetkel otsustasin veel, et lasen meigi-soengu eest kellelgi teisel hoolitseda ja Salmest edasi läksingi juba meiki. Seda kõike lihtsal põhjusel, et oleks 1 asi vähem mille pärast muretseda/vastutada. Otsustasin seekord Halo clip-inide kasuks (Decoris: https://www.decoris.ee/halo-juuksepikendused/) ja lasin Doris Karolal (https://www.instagram.com/muadoriskarola/) neisse teha lokid- lõpptulemusega jäin väga rahule- hele huul ja kerge lokk on ikka minu teema küll- MM-il tuleb ilmselt sarnane look. Siin küll veel läige puudu aga annab aimu Tagasi Salmesse jõudsin, tegi Eleri mulle 2. grimmikihi ja jäin riietusruumi kuivama. Kokkuvõttes oli aega päris palju käes (sest üritus omajagu venis) ja rabistamiseks ei läinud kordagi. Sain isegi käia rõdul 2. blokki vaatamas. Mingil imelikul põhjusel olin seekord enne võistlust vist kõige rohkem närvis üldse, mis kunagi olnud olen- ju siis pingestas see kodune kultuurimaja õhkkond ja omad inimesed saalis kuidagi eriliselt Kuna kõik kategooriad olid lühikesed tehti kohe finaaliformaat- ei mingeid eelvoore. Kohe I-walik, veerandpöörded ja maha minek. Ja oligi autasustamine. Edasi jäin juba absoluuti ootama. Kui keegi veel ei tea siis abasoluutkategoorias pannakse kõrvuti kõikide bikiini pikkusekategooriate võitjad ja selgitatakse välja 1, absoluutne võita- sellel aastal (3x järjest) oli selleks Reet Reimets. Vasakult: Jane Tammearu, Reet Reimets, Mina, Mariliis Mia Topp, Regina Krukovskaja Seekord sattus kuidagi sinine rivi, Eesti MV kohaselt Seekord mulle tundus, et hoolimata sellest, et võistlejaid oli vähem, oli publikut rohkem. Mõnele oli pool kodulinna tulnud kaasa elama- supper äge. Igaljuhul tahan siinkohal ka tänada kõiki kes leidsid mahti kaasa elada, kas kohapealt või läbi ülekande, aitähh kõigile kes kirjutasid, õnne soovisid või koos pilti tahtsid teha- Peale meistrikaid oli tee juba tuttav- Uulitsa Tänavagurmee (https://www.uulits.ee). Taldrikul ootas mind väike üllatus- tuleb välja, et ka seal köögis on mul "fänne" Tellisin (nagu alati, kui on põhjust tähistada)- 2 kotleti ja peekoniga paksukese. Kõrvale gin tonic ja õhtu lõpetas McFlurry. Traditsioonid-traditsioonid. Vahepeal enne MM ma ühtegi võistlust teha ei plaani seega jääb EMV ja MM vahele lausa 5 nädalat. Esimese (eelmise) võitsin VÄGA vabalt, 0 kardiot ja oluliselt rohkem sööki, nädalavahetusel oli ka ühe kalli inimese sünnipäev ja lubasin endalse absoluutselt kõike, samuti sai üle 2 aasta korralikult napsi võetud #donttrythiathome Eile (pühapäeval) oli ikka korralik söögi-joogi pohmell ja täielik 0 päev, veeretasin kuidagi õhtusse ja läksin varakult magama. Täna juba inimese tunne tagasi, omad toidud, korralik trenn tehtud ja võib öelda, et järgmiseks 2 aastaks on alkoholi isu jälle läinud Edasi nüüd mööda joont- range distsipliin nii toidu kui trenniga, kardiot hakkan vaikselt lisama (vaatan kuidas kaal langeb). Hetkel keha nagu mõnus väike õhupall- vett täis Aga see peaks kaduma kiirelt. MM peaksid ka uued bikiinid tulema, millised... seda ei tea veel isegi November tuleb aga töine igas mõttes- stardime Prantsusmaale 1. detsembri! Lõppu video Salme glamuursest lavatagusest

30.oktoober 2017 Mis siis ikka, järjekordsed võistlused jälle selja taga ning natuke isegi kahju, et sellel aastal MM-ile ei läinud. Kõik küsivad, kuidas mul läks? Mis ma siis vastama peaksin? Arvestades, et enne lavaleminekut(isegi enne kui ma riided seljast sain võtta) tuli mulle mitmeid signaale, et seekord võidavad nooremad mehed, siis läks nii nagu pidigi minema... Ausalt, kaotama ma ei läinud ning kui oleksin master-klassi läinud, oleksin lisaks teistele ka ise ennast petnud ning kindlasti ei oleks viitsinud nii hirmsasti pingutada, samas oleksin kindlasti suure kotitäie nänni koju tassinud. 08.oktoobri öösel Maarjamõisas tilguti küljes veel pikalt mõtlesin, et äkki on emakene Loodus mulle märku andmas, et ma neid võistluseid kaasa ei teeks? Sama meelt oli ka doktor, kes mitme tunni jooksul ei suutnud imestada, et mul oli südame löögi sagedus 36 ja ma tundsin ennast päris hästi. Naljatasin veel, et küll see kiire tempo mul paar päeva enne võistluseid aeglasemaks jääb. Üks oluline asi- kui peaksingi veel kunagi lavale astuma, siis teen vormi täpselt nii nagu enamus- vaikselt kapi taga. Sellel aastal tundsin korduvalt, et vormipiltide mõte ei olnud üheski elemendis mõistlik. Inimene õpib. Nagu arvata oligi, järgnes minu kehvale tulemusele ka terve rida kriitikat küll vormi suhtes, küll poseerimise suhtes jne. Ühesõnaga- mees ei tea sellest alast midagi ning kõik minu eelnevad tiitlid olid puhas juhus ja kokkumäng. Selles suhtes, kallid spordisõbrad, enne ikka mõelge natuke kui tunnete vastupandamatut soovi pingest vabaneda. Piidlemine. Omaette uus nähtus, kus mingid grupid koonduvad lava taga ning alustavad nende võistlejate jälgimist ja "sossutamist", kes on ilma saatjaskonnata ja võivad kuidagi konkurentsi pakkuda. Minule uhkes üksinduses on selline tegevus alati tugevalt vastu karva. Vaatad kaugelt, mingi jutustamine käib, lähed lähemale- kõik jäävad nagu noaga lõigatult vait. Hmm, ilmselgelt räägiti Keskerakonnast ning Jüri Ratase aastavahetusekõnest. Muidugi tormasid vahepeal publiku seast lava taha mõned tegelased rindeuudistega ning näha oli, kuidas nii mõnelgi tõmbus suu kõrvuni ja osad kaaskondlased oma pilkudega hetkeolukorda reetsid ka nendele, kes kogu hingest üritasid teha oma võistlust ja mitte lasta ennast segada emotsioonidest. Ausalt, vahepeal ajaks üleliigse rahva mingite eriti jõhkrate võtetega laiali. Kohati läheb väga tsirkuseks. Korraldus. Üldjoontes oli kõik päris hästi korraldatud. Eks see oli uuele juhatusele paras proovikivi ning üldjoontes saadi hästi hakkama. Arenguruumi kindlasti on, aga nagu ma alati olen öelnud, Eesti võistluste korraldus on igati maailmatasemel, arvestades, et olen käinud maailmameistrivõistlustel, kus võistlejatel ei olnud lava taga ei pesemisvõimalusi, riideruumi ega WC-d ning lava taga võis sooja olla maksimaalselt 10 kraadi... Siim Kinnas. Jään nüüd huviga ootama Eesti ühe parima fotograafi Siim Kinnase pildigaleriid- ma usun sellesse mehesse ja tean, et sealt on tulemas minu karjääri ühed parimad pildid! Läks kuidas läks, aga nende piltide pärast tasus pingutada, et jäädvustada ühe 40 aastase atleedi vorm ning mälestused! Ott Kiivikas. Ulmemees. Kes teeb see jõuab. Eks Otti on kirutud ja kiidetud, aga Eestis talle vastast ei ole ning karta on, et mees paugutab 25 aastat järjest EMV abs tiitliga. Elav legend! Rauno Raud. Kindlasti üks selline võistleja, kes pakkus palju kõneainet. Mäletan, kuidas see mees kunagi 120-e kiloselt FitLife jõusaali uksest sisse astus ja tegi vist 9 lõuatõmmet. Meeletu tahtejõuga mees on nüüdseks kaotanud üle 40 kg ning usun, et tema võistlemised on veel ees. Väga tubli! Taavi Tomp. Septembris võttis minuga ühendust üks päris korraliku vormiga noormees, kes soovis FitLife spordiklubi nimekirjas võistelda. See oli superesitus, millega see rannafitnessi atleet kõiki üllatas ning viies koht enda kategoorias ei ole esimese võistluse kohta üldse halb tulemus! Edmund Pilt. Kindlasti väärib äramärkimist ka Edmundi vormi areng. See mees üllatas ilmselt väga paljusid. Lõpetuseks annan teada, et kevadel ma küll ei võistle, aga püssi põõsasse ei ole visanud! Hoian teil kõigil silma peal! Mõnusat sügise jätku!