Tervist Käisin vahepeal wattbike'i peal alguspunkti paika panemas, et näha mis seis on. Midagi röögatavat ei olnud, kuid tulemused on sellised: # Max rpm 200 (L 1) # Max power 1481 W (L 10) # 200 m lend 10,51 (av 1202 W, peak 1406 W, av rpm 145, max rpm 154, L 10) # 200 m lend 10,54 (av 1273 W, peak 1425 W, av rpm 154, peak rpm 162, L 8) # 500 m paigalt 29,94 (av 762 W, av rpm 130, L 7,5) # 1000 m paigalt 1.07,98 (av 537 W, av rpm 117, L 7,5) Üle kahe kuu ei ole nüüd jalga treeninud ning peab tunnistama, et põlvede seis on paremaks läinud. Ainult rahu tahavad. Nüüd vähemalt nad ei hakka valutama, kui pikalt istuda, muidu oleks loengutes päris piin. Mõtlesin täna ka midagi tõsisemat kirja panna, ajendatuna sellest videost, mille Siim Kelner sinisesse sotsiaalvõrgustikku postitas:
Olen isegi endale vahepeal esitanud küsimuse, et miks võistlen. Mis on selle tulem ja mis ma sellest saan, nii vaimselt kui füüsiliselt. Pean video tegijaga selles mõttes nõustuma, et hoiakud on aastatega muutunud ja kindlasti muutuvad ka tulevikus. Võttes arvesse noort vanust, siis olen sellele ka avatud. Teatud asjad jäävad ikka paika, kuid kindlasti ei mõtle ma täpselt samamoodi asjadest nagu kaks aastat tagasi ja ei mõtle ka kahe aasta pärast samamoodi nagu nüüd. Loogiline järeldus, kuna muidu vajuks mõttemaailm stagnatsiooni mülkasse ära. See tähendab olla avatud muutustele ja hankida uusi teadmisi. Ma ei ole eriline "fancy" poiss, sellepärast ei ole mulle lihaseehitamine kui enda näitamisena kunagi korda läinud. Ei ole mul kapis ühtegi biitsa särki või maikat. Ei ole vajadust eksponeerida, vaid olla sisemiselt rahul sellega kes ma olen. Minu ajenditeks on lõpptulemus kehaliselt sportlikus mõttes, et on toimunud progress, seatud eesmärkide saavutamine, võistlustulemus. Siia juurde lisada veel see, et need on saavutatud ausal teel. Milleks iseennast petta? Joosta sõbraga võidu, talle jalg taha panna ja siis võidukalt lõpuni joosta. Võit mis võit! Kulturismi puhul, kus ainuke asi, mis annabki selle rahulolu, ongi ju lõppkoht. Amatöörliigast rääkides, siis ei ole rahasid ega midagi, maksa pmst peale. Saavutada koht, võtta medal/karikas vastu ja siis selle üle uhke olla? Mina ei näe siinkohal asja, mille üle uhke olla, mille üle saaks endale õla peale patsutada "KÕVASTI PANID". Rohkem rõõmu spordist, visadust ja pealehakkamist.