On kummastav, kui julgesti võtavad kõiketeadval moel õigusteemadel sõna inimsed, kelle õigusteadmised on pehmelt öeldes puudulikud. Esiteks on vale juba väide, et igasugune põhiõiguste piiramine on a priori lubamatu. Sisuliselt saab piirata kõiki põhiõigusi (erandi moodustab absoluutne inimväärikuse põhimõte ja õigus mitta saada piinatud), kui selleks on piisavalt kaalukas põhjus (eeskätt on see oluline põhiõiguste kollisiooni korral, kui ühe õiguse tagamiseks on tarvis teist piirata). Praegusel juhul aga ei olegi ülaltoodu kuigivõrd asjassepuutuv. Nimelt reguleerib põhiseadus (v6i sellele vastav normistik) kõigis demokraatlikes riikides eeskätt riigi ja inimese vahelisi suhteid. Ühelt poolt anneb see inimesele hulga õiguseid, teiselt poolt aga paneb riigile kohustused ka need õigused inimestele tagada (st et riik ei tohi käituda sellisel moel, et seaduses sätestatud õigused tema tegemiste või tegematajätmiste tõttu tagamata jäeksid). Seega on juba iseenesest vale väide, nagu saaks inimene igas olukorras ükskõik millises suhtluses viidata põhiseadusest tulenevatele õigustele. Inimeste omavahelistele suhetele põhiseadus otseselt ei laiene. Samasugune on olukord ka seoses eraõiguslike juriidiliste isikutega, kellele riik on oma käitumisreglemendi kehtestamisel jätnud väga avara mänguruumi. Üksnes sellisel moel tagatakse ka tegelikult inimestele ja nende ühendustele vaba eneseteostuse õigus. EJTL ja Euroopa ning maailma katusorganisatsioonid on eraõigusikud mittetulunduslikud juriidilised isikud. Nad võivad ise kehtestada regulatsiooni selles osas, keda nad oma liikmeks võtavad ja millised nõuded nad liikmetele esitavad. Seda õigust võib riik piirata vaid üksikutel juhtudel, eeskätt siis kui regulatsioon sekkub inimeste väga olulistesse põhiõigustesse väga suurel määral või on mingil muul põhjusel meelevaldne. Aga üldjuhul on sellised isikud reeglite kehtestamises vabad. Seda on ka EJTL, kes ütleb üksnes seda, et tema teatud tegusid toime pannud isikuid (seega on siin isikul võimalik ise oma käitumist juhtida, sest asjakohane on mingi tegu, mitte aga teatud inimene kui selline!) oma ridades ja oma võistlustel näha ei taha. Kindlasti ei ole nii valdavalt moraalsel, aga teatud osas ka juriidlisel tasandil hukkamõistetava dopingu tarvitamisega seonduv keeld meelevaldne. Kokkuvõtvalt pole seega viitamine põhiseadusele praegusel juhul asjakohane ja on õiguslikult väär ning eksitav. Eeltoodu on üksnes lihtsas keeles välja toodud probleemi kaardistus, mitte kõikides nüanssides absoluutsele juriidilisele tõele pretendeeriv avaldus. Selleks oleks vaja palju enam ruumi ja märksa suuremat ressursikulutust, mis ilmselt praegusel juhul põhjendatud ei oleks.