Jump to content
GerlyD

Be happy and smile :)

Recommended Posts

Hei!

Kui blogimist alustada, siis on tüüpiline, et tehakse enesetutvustus. Nii siis ka mina

Mu nimi on Gerly, pärit olen Tallinnast, elan koos oma elukaaslasega ning kassiga. Vanust on 23. Töötan kaubanduses müüja-kassiirina. Olen kunagi varem ka bloginud kuid siis jätsin pooleli kuid nüüd mõtlesin, et proovin uuesti. Ma ei tea kui tihti ma blogima hakkan ja millest täpsemalt kuid tahaksin trennist ja toitumisest ja üldse elust. Vabal ajal tegelen ma arvutimängimisega kuid mitte väga tõsiselt. Pigem on see minu jaoks kui selline lõõgastav tegevus, kus ma saan oma mõtted eemale viia tööst või koolist. Kaaluks on mul 78,0 kg kuid sooviksin 55 kg kaaluda. Tegelikult oleks ma lihtsalt juba siis õnnelik kui mu kaal algaks numbriga 6. Iseloomult olen rahulik, sõbralik, usaldusväärne ja aus. Kui rääkida negatiivsest poolest, siis olen ma ülemuretseja. Ma ei teagi mida lisada siia veel aga jääge ootama järgmist postitust

Share this post


Link to post
Share on other sites

Hei!

Ma blogisin kunagi ammu kuid siis jätsin ma selle pooleli. Äkki see oli mingi 2 aastat tagasi? 

Teatavasti olen ma nii mitmeid kordi proovinud kuid ikka feilinud. Kuid ma ei taha hetkel sellest rääkida. Tahan rääkida sellest, mis minust saanud on või kus ma hetkel üldse olen omadega jõudnud. 

Mäletate, tol aastal kui ma kirjutasin suhteliselt aktiivselt, siis sain ma sisse Tallinna Ülikooli noorsootöö erialale ja ma olin vägaväga happy selle üle? Kui ma ei oleks pooleli jätnud, siis ma oleksin oma lõpuaastal, 3 kursusel. Aga miks ma ta ikkagi pooleli jätsin? Mul oli tol hetkel valida kas noorsootöö või klassiõpetaja ja kuna ma sain noorsootööle enne sisse, siis ma valisin selle. Kuid uue aasta jaanuaris leidsin ma ikkagi, et noorsootöö pole see mis mulle meeldiks. Hakkasin mõtlema, et kas mulle meeldib tegutseda kindla õppekava järgi ja seal olevad asjad on vaja selgeks teha õpilastele või tahaksin ma rohkem üritusi välja mõelda, kuidas üldse noori kaasata erinevatele üritustele kui hetkel on nii populaarsed arvutimängud ja üldse nutiseadmetes olemine. Leidsin, et jääb siiski see õpetaja variant mulle südamesooviks. Tahaksin seista klassi ees õpilaste ees ja näha neid nägu naerul kuid olgem ausad, ka tänapäeva esimese klassi õpilased võivad väga halvasti öelda. Muidugi oli mul võimalus raha eest uuel õppeaastal klassiõpetaja erialale üle minna (raha eest sellep, et ma olin kindel, et ma ei taha kevadsemestrit lõpuni käia ja sealt oleks jäänud eap punkte puudu ja need oleks vaja olnud siis kinni maksta). Ma ei teinud seda sellepärast, et sügisel oleks ma läinud klassiõpetaja teisele kursusele, mis tähendanuks seda, et ma õpin esimest ja teist õppeaastat korraga aga ma ei ole selleks võimeline. Jah, see oleks garanteerinud mulle koha ülikoolis kuid ma tundsin, et ei, ma ei suudaks seda. Ja ütlesin õppenõustajale, et ma pigem võtan dokumendid välja ja kandideerin suvel uuesti. Nii saigi tehtud. 

Jõuame ajas siis suvesse, kus hakkas pihta jälle koolidesse kandideerimised. Muidugi tol hetkel ma kandideerisin mitmesse kooli jälle. Ma kandideerin Tallinna Ülikooli klassiõpetaja ja pedagoogika erialale. Ütleme nii, et tol aastal ma sain aru, et see ei ole minu aasta ning sisse ma ei saa. Klassiõpetaja vastuvõtukomisjonis läksin ma töötajatega vaidlema ja pedagoogika eriala kartsin ma lihtsalt essee kirjutamise pärast ja leidsin, et ma pigem ei lähe. Muidugi ei saanud ma klassiõpetaja erialale sisse aga ma teadsin seda ette. Siis kandideerisin Tallinna Teeninduskooli müügikorraldaja erialale ning Tallinna Transpordikooli logistiku abi kohale. Tallinna Teeninduskoolis piirdus asi vaid dokumentide sisseviimisega, sest Transpordikool võttis mu vastu ja ma ei läinud üritama Tallinna Teeninduskooli. Alguses tundus logistiku abi eriala huvitav ja nii.. kuid mida aeg edasi, seda rohkem mul kadus motivatsioon selle eriala vastu ja võtsin jällegi vastu otsuse, et ma tulen ära. Mõeldud – tehtud. 

Jõuame ajas sellesse suvesse. Läks juba kolmandat korda lahti kandideerimine koolidesse. See aasta kandideerisin  Tallinna Tervishoiukõrgkooli terviseedenduse erialae, Tallinna Ülikooli klassiõpetaja erialale ning taaskord Tallinna Teeninduskooli müügikorraldaja erialale ning ka Tallinna Majanduskooli sotsiaalmeedia spetsialistiks. 

Tallinna Tervishoiukõrgkooli terviseedenduses läks mul üpris hästi kuid ma ei tõusnud piisavalt kõrgele, et sisse saada. Tallinna Ülikooli klassiõpetaja katsed ma magasin maha, jah, oh mind küll.. Arvasin, et need on samal nädalal kui tervishoiukõrgkooli omad kuid ma eksisin, oli nädal varem.. Nojah.. mis siis ikka. võibolla pidi nii minema. Majanduskoolis läks asi väga halvasti, ma ei taha isegi teada mis jama ma seal kokku ajasin.. Olin jällegi üpris kindel, et see ei ole mulle. Järele jäi Tallinna Teeninduskool. Kui eelnevad kaks aastat ma ei jõudnud vestlusele vaid ainult dokumentide sisseviimisega, siis sel aastal õnnestus mul ka vestlusel ära käia. Kui vestlus läbi oli ja olin teel kodu poole, siis olin kindel, et ma saan sisse.. Aga kui ei saa.. siis ma annan alla ja ma ei kandideeri enam mitte kunagi kuskile kooli. Küll mulle soovitati teha pause ja välja mõelda mida ma reaalselt tahan, et lõppeks see jooksmine aga mulle meeldib õppida. Tolle päeva õhtul nägin ma siseveebis, et olen vastuvõetud. 

Ma õpin Tallinna Teeninduskoolis müügikorraldajaks, töökohapõhises õppes. See tähendab, et mu õppest 2/3 on praktika. Kool on ainult üks kord nädalas, neljapäeviti ja siiani olen ma väga rahul. Kokku olen ma kaubanduses töötanud kuskil 5 aastat. Ütlen ausalt, et 10 aastat tagasi poleks ma uskunud, et minust saab kaubanduse valdkonna töötaja. Nüüd olen aru saanud, et kaubanduse valdkond on üks kõige turvalisemaid valdkondi elus, sest alati on tööd. Kui me lööme lahti cvkeskuse ja paneme valdkonna “müük, kaubandus, klienditeenindus” siis tööpakkumisi on küllaga. Toon siin näiteks selle, et ma võtsin praegu cvkeskuse lehe lahti ning klienditeeninduse valdkonnal on pakkumisi 1028 ning finants siia kõrvale tuues on pakkumisi 50. Jah, kaubanduse valdkonna palgad ei ole märkimisväärsed kui rääkida klienditeenindajatest, müüja-kassiiridest, saalitöötajatest, siis leian mina, et töö on töö ja selle peab ju keegi ära tegema. Nagu ka koristaja amet. Ma õpin siis teisisõnu esmatasandi juhiks. Siiani olen ma väga rahul on ning on põnevad ained, nt enesejuhtimine, suhtlemisõpetus, kaubanduse põhimõisted, asjaajamine ja dokumendihaldus ja nii edasi. Ma olen väga rahul selle otsusega. Eriti meeldib mulle see, et see õpe on töökohapõhine. Ma loodan olla kunagi osakonnajuhataja või müügiassisent, teenindusjuhataja kuid selleks on vaja teha endaga palju tööd ja arendada.

Kui õpingutest veel rääkida, siis lisaks Tallinna Teeninduskoolile käin ma ka Tallinna Ülikooli rakenduspsühholoogia “vaadates tulevikku” kursusel. See ongi rohke selline enesetäiendamine, sest mulle meeldib tohutult psühholoogia. Teemad on näiteks kiusamine, karjäärinõustamine, reproduktiivkäitumine, motivatsioonist ja selle hoidmisest ning kursus lõppeb toitumishäirete teemal. See kursus toimub õpilasakadeemia raames ning kõik gümnaasiumi ja kutsekoolide õpilased on oodatud. Kahjuks sügissemestri kursus juba käib kuid ka kevadsemestril on kursusi. Jään põnevusega ootama, et mis need endast kujutavad. Infot saad siit: https://www.tlu.ee/et/koolitus/akadeemia/sygissemestri-kursused 

Kui ma kahe aasta pärast lõpetan teeninduskooli, siis mul ongi valik hetkel kas psühholoogiat, kutsepedagoogikat või klassiõpetaja erialale või siis mõtlen ma hoopisiki Lääne-Viru rakenduskõrgkooli peale, kuhu ma läheksin 3ndale kursusele ja kaubandusökonoomiat õppima. Muidugi see tähendaks lõputöö kirjutamist kuid hetkel ma ei keskendu sellele vaid pigem sellele, et püsida nüüd 2 aastat teeninduskoolis ja siis vaadata edasi.

Nüüd ma luban kõikidele oma vanadele ja uutele lugejatele, et 2018, kevadel, ma lõpetan Tallinna Teeninduskooli müügikorraldaja eriala! 

Selline oli minu selle korra jutt, järgmine kord võtame luubi alla mu toitumise ja trenni, et kuidas seal mul läheb! Hoia silm peal! :)

Share this post


Link to post
Share on other sites

Heii! :)

Mul on tegelikult nii palju rääkida, mõtteid on peas nii palju mida tahaks siin välja öelda, kuid ma proovin seekord keskenduda trennile ja toitumisele, kuid võib juhtuda, et vahepeal läheb mu mõte hoopis mujale.

Alustame trennist. (täpsemalt trenniklubidest)

Kus trenniklubides ma üldse käinud olen ja kuidas mul nendes läinud on?

Kunagi ammu (mitte nii väga ammu) liitusin ma Tallinnas Arctic Sport Clubiga. Tegin aastase lepingu ja lubasin endale, et käin seal püsivalt ja aktiivselt. Alguses tunduski kõik väga ilus ja korras olema asi aga siis läks asi käest ära ja lõpptulemus oli nii, et maksin ilusti kuu summat aga kohale ei jõudnud. Ja vahepeal võis see olla lausa mõni kuu. Oli põhjuseks siis kas haigus või väsimus või tuju polnud vms. Ei, ma ei ole selle üle uhke aga tol ajal tegi laiskus oma töö. Jah, tunnistan, et ma olen väga laisk inimene ja ma ei ole selle üle sugugi uhke aga ma võitlen sellega iga päev. Kui aasta läbi sai, mõtlesin, et mul ei ole mõtet jätkata enam sellega, sest ma lihtsalt raiskan raha.

Mõni aeg läks mööda kui ma kibelesin uuesti spordiklubisse. Taaskord lubadustega, et nüüd ma käin korralikult. Ma isegi printisin iga nädal nädala plaani välja ja siis tegin kollase markeriga need trennid mis sulle sobiks jne. Ühesõnaga, majandasin väga palju ja mõtlesin igasuguseid süsteeme välja kuidas end rajal hoida. Kuid taaskord ma feilisin. Käisin alguses suure hurraga kuni laiskus tuli kallale ja nii see läks.. Ütlen veelkord, et ma ei ole uhke selle üle… Uuesti läksin ma siis jälle Arcticusse, sest see oli lähedal mu kodule.

Möödus aeg kuni otsustasin Revalisse minna. Revalis oli kõik väga tore kuid tunnistan ausalt, et mulle ei meeldi Revali spordiklubi.. Ma ei tea miks aga millegi pärast ei meeldi.. Mäletan, et seal ma broneerisin aja veel koormustestile. Sellega läks mul suht halvasti. Kuna mul on pulsiga probleeme, siis sealne masin lõpetas kohe oma töötamise kui pulss läheb üle piiri. Ja mul läkski, proovisime veel mitu korda kuid ei. Treener lubas järgmine kord mulle tasuta trenni teha kui ma olen juba natukene trenni aktiivsemalt teinud. Reval asus mu kodust tunduvalt kaugemal kah. Ja otsustasin seal trenni tegemise lõpetada.

Möödus aeg, tegelesin tööga ja mõtlesin taaskord, et ei.. ma pean uuesti trenni tegema hakkama, sest nägin juba kaalul 80 kg.. Mõtlesin jälle, et kus ma käima hakkan.. Siis mõtlesin myfitnessi peale. Ostsin paketi, kus ma saan kõiki Eesti myfitnessi klubisid külastada. Kuid siis suunas saatus mind spordiklubisse tööle. Ja kuna ma sain oma spordiklubis trenni teha, siis leidsin, et pole mõtet maksta myfitnessile, kui endal on töö olemas spordiklubis administraatorina. Ka seal ei suutnud ma tubli olla. Enam ma seal ei tööta ka. Ma ootasin rohkemat sealt spordiklubist kuid pettusin aga las see teema olla.

Jõuame ajas eelmisesse aastasse. Kuna ma vahepeal kolisin, siis oli mu kodu lähedal Audentes Fitnessi spordiklubi ja mu töökoht oli ka Tondi Selveris. Seal oli lõpuks aeg, kus suutsin normaalselt käia kuid aasta möödus ja ma lõpetasin lepingu, sest ikkagi laiskus tuli peale. Lõpetasin lepingu.

Kuni ma sattusin tööle Prismasse. Prisma toetab sportimist ning mõtlesin taas spordiklubi peale. Prismas töötan ma alates 28.06.2016. Trenniklubiga liitusin nüüd septembri keskel.

Jooksmisest…

Ma käisin sel aastal Rakvere ööjooksul. Kõik algas nii, et tulin üks päev töölt koju ja ema helistas mulle. Küsis, kas ma ei tahaks tulla ööjooksule. Muidugi tahtsin, sest ma ei olnud mitte kunagi käinud kuskil suurüritusel, eriti veel jooksuomal. Lõpuks kui see aeg kätte tuli, siis ma olin ülipõnevil aga samas ka hirmul. Kartsin teiste tähelepanu jne. Jah, mul on hirm teiste inimeste pärast, vaatamise jne.. Ema registeeris mind 5 km distantsile, ajavõtuta. Mul oli plaan joosta nii palju kui jaksan ja kui enam ei jaksa, siis kõnnin. Arvestades, et see oli mu esimene kord ja ma ei olnud varem jooksmas käinud, siis ma kartsin, et kas ma saan üldse hakkama.. Kui start oli ära, ütlesin emale tsau ja näeme hiljem ja ootasin millal saaks normaalselt jookma hakata. Lõpuks sain jooksma hakata ja mul oli tahtejõudu nii palju, et ma jooksin ja jooksin ja jooksin, ühe koha peal enam aga ei suutnud ja jalutasin. Ma suutsin veel ära eksida. Nimelt rajal oli üks koht, kus paremale läks 5km ja 10 km distantsi inimesed ja 21,1 km omad läksid otse edasi.. Ma kuidagi ei pannud tähele ja läksin 21,1 km rajale.. Siis ühel hetkel pöörasin ära ja lootsin uuesti rajale saada. Ma oleks võinud lihtsalt tagasi jalutada ja minna õigele rajale aga ma ei julgenud millegi pärast. Lõpuks sain ikkagi finishisse ja sain kinkekoti kätte. Olin tegelikult ülimalt rahul, et suutsin 2 km joosta ja 3 km kõndida.

Peale rakvere ööjooksu läksin ma sportlandi ja ostsin endale jooksujalatsid, et harjutada õhtuti jooksmist. Esimene kord peale jooksmist oli mul ikka kops nii koos, et ma mõtlesin, never again. Järgmine kord sama ringi tehes soovitati mulle kõnd-jooks-kõnd teha. Tegingi ja see läks juba paremini. Sellega asi piirdus.

Järgmine üritus kuhu ma kindlalt registeerisin oli SEB sügisjooks. Seal ma registreerisin 10 km distantsile.  Aga kõndimisele. 7nda kilomeetri peal ma tundsin küll et ma enam ei suuda aga ma ei andnud alla. Kui ma nägin silti, et 2 km veel, siis oli mul peas mõte, et ma jooksen lõpuni. No ei suutnud, siis mõtlesin, et kui 1 km on veel, siis jooksen aga mu jalad valutasid natukene ja ma ei suutnud. Aga ma olin rahul oma tulemusega.

Mulle meeldib joosta ja seda teadis ka Karmen. Lõpuks soetasin ma ühelt peronaaltreenerilt jooksukava. Esimene kord proovisin ma õues joosta kava järgi kuid ma tundsin, et põrutan jalgu liialt. Siis otsustasin, et lähen liitun Audentese spordiklubiga ja jooksen jõusaalis jooksulindi peal. Mõeldud – tehtud. Nüüd on üks kuu kava jälgitud ja algas teine kuu.  Esimene kuu läks hästi ja võin rahule jääda, kuigi oli mõndasid takistusi.

Nüüd on eesmärk minna järgmine aasta SEB maijooksule, Rakvere ööjooksule ja SEB sügisjooksule. Mis distantsidele täpsemalt, ma veel ei tea, seda näitab aeg ning see kuidas ma trennides hakkama saan.:) Lõpuks ometi tunnen, et ma olen saanud endale kava, mis motiveerib mind tegutsema, sest on arvestatud minu soovidega. Võib olla tuleb juurde ka mõned pisemad jooksmised aga seda näitab aeg. Lõpuks ometi olen saanud ma tubliks ja püsivaks. Hakkan vist ennast lõpuks leidma, sest tunnen, et olen vaimses mõttes kasvanud.

 

Järgmise aasta eesmärk on läbida SEB maijooks, Rakvere ööjooks ning SEB sügisjooks! 

Share this post


Link to post
Share on other sites

Please sign in to comment

You will be able to leave a comment after signing in



Sign In Now

  • Recently Browsing   0 members

    No registered users viewing this page.

×