Jump to content
vend vähk

Vend Vähk veab seanahka

Recommended Posts

Ma arvan, et tulekski kohe õppeaasta algul õpilastelt küsida, et mida nad tahavad järgneva aasta jooksul kehalise kasvatuse tunnis ära teha (kindlam oleks kõigile paber kätte anda ja las igaüks kirjutab oma mõtteid). Kui lähtuda põhimõttest, et teha see tund õpilastele meeldivaks, siis mitte keegi teine peale nende endi ei saagi ju teada, mis neile kõige rohkem huvi pakuks? On raske uskuda, et õpilased ei oska mitte midagi välja tuua, et mis neile teha meeldiks. Äkki on asi selles, et esitasid selle küsimuse neile sellises olukorras, kus olid õpilaste poolt juba viimse piirini viidud ning see kõlas pigem nagu kriitika? :)

Millegipärast usun, et noored lõdvikud isegi ei viitsi vastata et nad ei viitsi midagi teha. :rolleyes:

Share this post


Link to post
Share on other sites

Vastupidi, tehtud seda küsimist väga siiralt, sõbralikult, heatahtlikult ja südamlikul toonil, nii suuliselt kui kirjalikult, nimeliselt ja anonüümselt ning omaloomingu tundide näol (õpilane peab kord 4. veerandi jooksul esitama ja läbi viima vähemalt 10 minutit kestva mängu, võistluse või võistlusliku iseloomuga tegevuse, sellise, mida me ei ole tundides teinud või oleme väga vähe teinud). Viimasest variandist on tulnud säravaid ideid, kuid üldiselt valitseb vaimuvaesus ja ükskõiksus selle suhtes :). Soovin, et õpilased mäletaksid mind ja minu tunde sellisena, et "vot tegime neid ja neid asju, seda ja seda, oli kihvt, vahva, sai nalja, tuli ka kõvasti pingutada, aga vot olid tunnid". See on minu suur mure. Rõhutan õpilastele pidevalt seda, et "te ise oma hoiakute, suhtumise, entusiasmi ja aktiivsusega tegelikult suures osas määrate kui tore, mittetore, igav või vahva teil kehalise kasvatuse tundides on või ei ole". Nad paraku ei saa sellest aru. Nad paraku ei mõista seda, et kuidas tegelikult see kaks kolmandikku või pool, kes käib kohal niisama vedelemas, lihtsalt, et peab tulema, hävitavad ja tapavad ka nende kired, võimalused, tahte areneda ja midagi teha, kes tõesti tahavad teha, kes tõesti tahavad vingeid pallilahinguid, ootavad uusi mängulisi harjutuskombinatsioone, tahavad veidi ka vaeva näha, et midagi uut selgeks saada, on valmis tegutsema, on valmis pingutama. Nad ei saa ise arugi, kuivõrd tegelkult nad üksteisest sõltuvad. Võtame näiteks kasvõi võrkpalli, kui üks ükskõikne ja lollitaja vend on platsil, siis korralikku mängu ei teki, sest kõik pallid mängitakse tolle ükskõikse irvhamba peale ja ongi kõik. See tekitab aga nendes, kes tõesti tahavad mängida, vingeid pallivahetusi ja punkte teha suurt pahameelt. Rääkimata sellest, kui selliseid vendi juhtub veel üle ühe olema. Ihihii, ahahaa, selline suhtumine kipub levima nagu kulutuli või nakkushaigus.

Selles osas olen tõesti õpilastega alati valmis koostööks...

  • Upvote 2

Share this post


Link to post
Share on other sites

Vastupidi, tehtud seda küsimist väga siiralt, sõbralikult, heatahtlikult ja südamlikul toonil, nii suuliselt kui kirjalikult, nimeliselt ja anonüümselt ning omaloomingu tundide näol (õpilane peab kord 4. veerandi jooksul esitama ja läbi viima vähemalt 10 minutit kestva mängu, võistluse või võistlusliku iseloomuga tegevuse, sellise, mida me ei ole tundides teinud või oleme väga vähe teinud). Viimasest variandist on tulnud säravaid ideid, kuid üldiselt valitseb vaimuvaesus ja ükskõiksus selle suhtes :). Soovin, et õpilased mäletaksid mind ja minu tunde sellisena, et "vot tegime neid ja neid asju, seda ja seda, oli kihvt, vahva, sai nalja, tuli ka kõvasti pingutada, aga vot olid tunnid". See on minu suur mure. Rõhutan õpilastele pidevalt seda, et "te ise oma hoiakute, suhtumise, entusiasmi ja aktiivsusega tegelikult suures osas määrate kui tore, mittetore, igav või vahva teil kehalise kasvatuse tundides on või ei ole". Nad paraku ei saa sellest aru. Nad paraku ei mõista seda, et kuidas tegelikult see kaks kolmandikku või pool, kes käib kohal niisama vedelemas, lihtsalt, et peab tulema, hävitavad ja tapavad ka nende kired, võimalused, tahte areneda ja midagi teha, kes tõesti tahavad teha, kes tõesti tahavad vingeid pallilahinguid, ootavad uusi mängulisi harjutuskombinatsioone, tahavad veidi ka vaeva näha, et midagi uut selgeks saada, on valmis tegutsema, on valmis pingutama. Nad ei saa ise arugi, kuivõrd tegelkult nad üksteisest sõltuvad. Võtame näiteks kasvõi võrkpalli, kui üks ükskõikne ja lollitaja vend on platsil, siis korralikku mängu ei teki, sest kõik pallid mängitakse tolle ükskõikse irvhamba peale ja ongi kõik. See tekitab aga nendes, kes tõesti tahavad mängida, vingeid pallivahetusi ja punkte teha suurt pahameelt. Rääkimata sellest, kui selliseid vendi juhtub veel üle ühe olema. Ihihii, ahahaa, selline suhtumine kipub levima nagu kulutuli või nakkushaigus.

Selles osas olen tõesti õpilastega alati valmis koostööks...

Vb on asi sellest et nt kasvõi see sama võrkpall ei sobi kõigile. See sama lollitaja jalkaväljakul oleks vb klassi parim . Ise olin trennipoiss kuid suustamist vihkasin ma ülekõige, oleksin parema meelega kasvõi selle raja läbi jooksnud suustamise asemel .Asi ei saanud ka olla selles et ma ei osanud suusatada sest ma olin üle keskmise suusataja, lihsalt ei meeldinud see suusavärk üldse (käisin kohal nii minimaalselt kui võimalik). Aga on arusaadav et kehalise kasvatuse tunnis on võimatu läheneda igale õpilasele individuaalselt ja igas klassis on üks tüüp kellel ei meeldi mitte miski ning ta ei tahagi enda klouni staatusest lahti saada(tõrv meepotis kes rikub kõigi teiste isu midagi teha)

Külma närvi ja häid ideid sulle uueks õppeaastaks !

Share this post


Link to post
Share on other sites

Vastupidi, tehtud seda küsimist väga siiralt, sõbralikult, heatahtlikult ja südamlikul toonil, nii suuliselt kui kirjalikult, nimeliselt ja anonüümselt ning omaloomingu tundide näol (õpilane peab kord 4. veerandi jooksul esitama ja läbi viima vähemalt 10 minutit kestva mängu, võistluse või võistlusliku iseloomuga tegevuse, sellise, mida me ei ole tundides teinud või oleme väga vähe teinud). Viimasest variandist on tulnud säravaid ideid, kuid üldiselt valitseb vaimuvaesus ja ükskõiksus selle suhtes :). Soovin, et õpilased mäletaksid mind ja minu tunde sellisena, et "vot tegime neid ja neid asju, seda ja seda, oli kihvt, vahva, sai nalja, tuli ka kõvasti pingutada, aga vot olid tunnid". See on minu suur mure. Rõhutan õpilastele pidevalt seda, et "te ise oma hoiakute, suhtumise, entusiasmi ja aktiivsusega tegelikult suures osas määrate kui tore, mittetore, igav või vahva teil kehalise kasvatuse tundides on või ei ole". Nad paraku ei saa sellest aru. Nad paraku ei mõista seda, et kuidas tegelikult see kaks kolmandikku või pool, kes käib kohal niisama vedelemas, lihtsalt, et peab tulema, hävitavad ja tapavad ka nende kired, võimalused, tahte areneda ja midagi teha, kes tõesti tahavad teha, kes tõesti tahavad vingeid pallilahinguid, ootavad uusi mängulisi harjutuskombinatsioone, tahavad veidi ka vaeva näha, et midagi uut selgeks saada, on valmis tegutsema, on valmis pingutama. Nad ei saa ise arugi, kuivõrd tegelkult nad üksteisest sõltuvad. Võtame näiteks kasvõi võrkpalli, kui üks ükskõikne ja lollitaja vend on platsil, siis korralikku mängu ei teki, sest kõik pallid mängitakse tolle ükskõikse irvhamba peale ja ongi kõik. See tekitab aga nendes, kes tõesti tahavad mängida, vingeid pallivahetusi ja punkte teha suurt pahameelt. Rääkimata sellest, kui selliseid vendi juhtub veel üle ühe olema. Ihihii, ahahaa, selline suhtumine kipub levima nagu kulutuli või nakkushaigus.

Selles osas olen tõesti õpilastega alati valmis koostööks...

Väga positiivne on lugeda, et õpetaja näeb nii palju vaeva ning tahab tunnid kõigile meeldivaks muuta. Enda kehalise kasvatuse tundidest ei ole kahjuks just kõige soojemad mälestused. Suund oli põhiliselt kergejõustikule ja kuna mina polnud just kõige sportlikum, ei kehaehituselt ega sellest tulenevalt ka tahtmise poolest, siis mulle olid kehalise tunnid tõsine piin. Võimlemine oli ainuke normaalne asi, mida ma mäletan, sest see oli lihtne ja ei tundnud ennast pidevalt jube saamatuna.

Pallimängud, eriti võrkpall, ei istunud ka kohe kuidagi, kuna tegemist on tehnilise alaga, mis lisaks jõule nõuab ka oskusi. Minu polnud kumbagi, seega ka need tunnid olid paras peavalu.

Meeles on ka üks või kaks tundi, kus õpetajat ei olnud aga ta oli jätnud meile aeroobika video, mille järgi pidime siis aeroobikat tegema. See oli juba rohkem minu maitse järgi. Lihtsad liigutused, kuid samas tunne, et teed trenni.

Ma pakuks näiteks välja midagi rühmatreeningute stiilis, ei pea olema päris bodypump ega tantsuline aeroobika vaid midagi vahepealset. Topispallide ja muu käepärasega, et muidu spordikauged õpilased ennast kodusemalt saaks tunnda :)

Share this post


Link to post
Share on other sites

Ma pakuks näiteks välja midagi rühmatreeningute stiilis, ei pea olema päris bodypump ega tantsuline aeroobika vaid midagi vahepealset. Topispallide ja muu käepärasega, et muidu spordikauged õpilased ennast kodusemalt saaks tunnda :)

Miks ma ise selle peale ei ole tulnud!? :D Geniaalne - usun, et lasteaia lastele ka meeldiks see.

Share this post


Link to post
Share on other sites

Mina kusjuures ka ei sallinud kehalise kasvatuse tundi kuni põhikooli lõpuni suht. Kõige rohkem häiris mind kusjuures see pidev " kui täidad selle normi, siis saad selle hinde" ja mitte seda, et kui sa oma tulemust parandad võrreldes eelmise aastaga, siis ma panen sulle ka vastavalt parema hinde või vähemalt kiidan! Kõige rohkem vihkasin jooksmist, mööda staadioni ringi siiamaani ei meeldi väga joosta - igav, metsikult igav ja ei motiveeri! Rannas, linnas ja metsas pole probleemi joosta. Veel üldse ei sallinud korvpalli - tüdrukud ja korvpall = massiline üksteise kriimustamine ja vägivald, tõenäoliselt nüüd isegi veel hullem nende geelküüntega. Selle asemel üritasin kogu aeg poiste juurde jalkat või saalihokit mängima minna.

Armastus ja üsna suur kehalise kasvatuse vastu tuli gümnaasiumis, kus õpetajaks sai Jaana Junson. Esiteks hakkasime staadioni ringide asemel cooperit jooksma Pärnu rannapargis, keskkonnavahetus mõjus nii hästi, et jooksin seal oma isikliku rekordi. Ta hindas ka väga isiklikku arengut ja alati innustas, kui oli arenguruumi paremuse poole. Tegime ka koolis sellist ringteeringu põhimõttel tunde ka - 5-6 harjutuspunkti, kus korraga 2 inimest mingit harjutust tegemas, see meeldis kõigile. Korvpalli jumal tänatud kordagi mängima ei pidanud. Kuidagi see õpetaja mõjus hoopis innustavamalt, oli näha, et ta ise ka armastab trenni ja sporti.
Samas kõigile ei mõjunud nii nagu mulle, ikka oli neid, kes käisid kogu aeg järelvastamas......

Eks igaühel tuleb mõistus pähe erineval ajal, kahju, et tänapäeval enda arust ollakse ikka jube täiskasvanud

Share this post


Link to post
Share on other sites

27.juuli 2013

Jõudsime öösel perenaisega Chicagosse. Püüan täna ka mõnda spordiklubi külastada. Võimalusel hoian huvilisi toimuvaga kursis kui midagi ärevat kuulen-näen. Krt, PUMP+ unustasin seekord Eestisse :huh:

  • Upvote 1

Share this post


Link to post
Share on other sites

31.juuli 2013

Tere hommikust! :)

Oleme nüüd perenaisega paar päeva Ohios olnud. Ritsikad siristavad hotelli ümbruses nagu viiulikontserdil ning jube hea on olla. Toidulisandite hindasid olen uurinud erinevates marketites ja peab tunnistama, et lisandid on kallimaks läinud aastaga. Võimalusel teen ikka sporti ka. Täna plaanis kinno minna ja õhtul võib-olla kalale. Eks annan teada kui midagi põnevat toimub.

post-50-0-72297600-1375285102_thumb.jpg Selline valik erinevaid mürke B)

Share this post


Link to post
Share on other sites

Hea valik maitsvaid jooke tõesti, eks sellepärast võibolla jälle Texases mingi vend lasebki 6 inimest maha, et kogu aeg nedne peal tiksunud.

Share this post


Link to post
Share on other sites

Hea valik maitsvaid jooke tõesti, eks sellepärast võibolla jälle Texases mingi vend lasebki 6 inimest maha, et kogu aeg nedne peal tiksunud.

Siin on kuuldavasti suur probleem lastega, kes neid jooke joovad. Arstid kirjutavad neile rahusteid välja ja nii tulebki välja, et jõnglane krõbistab rahusteid ja joob energiajooki peale :D

Share this post


Link to post
Share on other sites

01.august 2013

Täna käisime õhtul perenaisega kalal ja peab tunnistama, et maailma asjad on kõik segamini nagu puder ja kapsad. Ok, perenaine sai sägapoisi kätte, aga minul oli kilpkonn konksu otsas. Masendav. :ph34r:

post-50-0-59986500-1375413773_thumb.jpg

post-50-0-95416000-1375413721_thumb.jpg

post-50-0-79038300-1375413746_thumb.jpg

post-50-0-36809700-1375413761_thumb.jpg

Share this post


Link to post
Share on other sites

Eestis on kunagi elautsenud ja mõni usub et siiamaani võib elutseda väike sookilpkonn, see mehike on ilmselgelt kusagilt plehku pannud isend. Hämmastav et kuidas see sulle õnge otsa jäi. Päris lahe kalalkäik tegelikult!

Share this post


Link to post
Share on other sites

Ärge olge "in your face" ülekaaluliste suhtes.

The present research demonstrates that, in addition to poorer mental health outcomes, weight discrimination has implications for obesity. Rather than motivating individuals to lose weight, weight discrimination increases risk for obesity.

http://www.plosone.org/article/info%3Adoi%2F10.1371%2Fjournal.pone.0070048 (24.07.2013)

Järgmine kord mikihiiremaale minnes 6XL särgid kaasa, muidu võib ebatavalises kohas paiknevate kehakumerustega kellegi söögiisu suurendada.

Share this post


Link to post
Share on other sites

Hommikust...

Hakkame siin USA-s otsasid kokku tõmbama. Tunni aja pärast loodame veel Chicago Eesti Maja külastada ning ehk jõuame ka pilvelõhkujate alla. Hilisõhtul hakkab lennuk euroopasse liikuma. Oleme ausad- ega ma siin väga trenni teinud ei ole, aga autoroolis tuhandeid kilomeetreid maha sõites olen ilmselt ikkagi kaloreid kulutanud päris kõvasti. Seekord toidulisandite poodidesse eriti ei jõudnudki. Suurtes kaubanduskeskustes on küll selliseid poode, aga hinnad on kallimad kui Eestis!!! Ok, ilmselt järgmise sissekande siia teen juba Eestist. Reedel annan juba bodypumpi ja elukene loksub jälle ilusti paika. Rohkesti pilte sellest reisist leiavad huvilised ikka facebookist!

post-50-0-57582400-1376327110_thumb.jpg

Share this post


Link to post
Share on other sites

Sõbrakene kui tagasi jõuad siis anna teada, kas sinuga sügisel lavaludadel ja ka välisvõistlustel arvestada võime? Head koduteed - siin saad aru, et elame päris hästi....ja ei ole sellel Eesti elul häda midagi.... ;)

Share this post


Link to post
Share on other sites

16.august 2013

Püüan nüüd hakata siin ka rohkem oma tegemistest kirjutama mitte igaühega personaalselt küll pumpi-, jõusaalis, riideruumis, pargis, kaubamajas, Selveris ja kus iganes. Peale USa reisi võtsin kohe oma toitumise suurema luubi alla. Valku, valku ja veelkord valku! Tänases menüüs on olnud maitsestamata kanafilee, värske tomat, rasvata kodujuust, samuti erinevad spordijoogid. Toidulisanditest HERA80, RECOVERY, RUSH, PUMP+ ja BURNER. Eile õhtul tegin suurema portsu PUDDING-ut ja avastasin kurbusega, et Prismast ostetud maitsestamata rasvata jogurt oli rämeda käärimise maitsega. Selline Puddingbeer. :P

Täna varahommikul tegin üle pika aja bodypumpi ja terve päev on tegeletud ehitustöödega- korralik sport! Kehakaal oli hommikul -85 kg.

Share this post


Link to post
Share on other sites

17.august 2013

Ja hakkab laupäev läbi saama. Pidasime perenaisega plaani täna õhtul kinno minna, aga ei taha viimast kinokülastuse positiivset emotsiooni mingi jamaga rikkuma hakata. Viimane kord olime abikaasaga USA-s kinos ja peab ütlema, et erakordselt vaikne publik ning pange tähele- suure saali peale nokkis ainult üks inimene popcorni ning tegi seda täiesti vaikselt. Oleme seda teemat tuttavatega viimastel päevadel arutanud ning enamus kurdavad, et eesti kinokultuur on masendavalt labane. Millegipärast usub konnatiigi rahvas siiralt, et igasugune läbustamine ja labasus käib kino juurde ning tore on ju eesolevate toolide seljatugesid jalgadega taguda ning filmi ajal teise samasuguse lodevikuga kõva häälega arutada, kes kellele molli andis ja kes järgmisena võiks saada. B)

Trennist ikka ka paari sõnaga ja toitumisest ka. Trenni ei ole veel täna teinud, aga luban, et teen täna kindlasti veel umbes tunnikese sporti. Mul on paar uut projekti, aga seda niipea ei avalda. Kehakaal oli hommikul paljulubavalt 84,6 kg. Eilsest bodypumpist olid jalad isegi kergelt valusad. Homme läheme kindlasti jõusaali ja loodetavasti teeme kerge ühistreeningu koos Rainer Neemsaluga. Toitumisest: Tänane tavatoit oli selline: rasvata kodujuust, tomat, kergelt pipraga maitsestatud ahju kanafilee, rasvata kohupiim rosinatega, mõned õunad ja vitamiinijoogid. Lisanditest: PUMP+, WHEY+, SHOCK, BURNER, PUDDING maitsestama jogurtiga.

Olge ise ka aktiivsemad ja uurige siin erinevaid asju, mitte ärge kirjutage mulle ükshaaval kuhugi facebooki postkasti ja siis imestate, et ma ei ole vastanud. :ph34r:

Share this post


Link to post
Share on other sites

Käisin Despicable Me 2 vaatama hommikuses seansis, et saaks varakult trenn tehtud ja õhtu vabaks. Heli oli 5-10% sellest, mis tavaliselt on ja terve saal oli emasid lastega täis.

Kuna loeti eesti keeles peale, pean selle filmi uuesti vaatama, sest mitte midagi ei olnud kuulda.

Teiseks sisse minnes, oli täielik lasteaed - lapsed jooksid ringi ja mängisid ukse ees põrandal.
Kolmandaks olid meie istmed ära võetud ja öeldi, et keegi ei istu oma kohtade peal (mille jaoks siis kohtade reserveerimine on?).
Neljandaks, kui kino hakkas, lapsed ikka jooksid saalis ringi ja nii selle lõpuni.
Viiendaks, kui kellegi laps/beebi hakkas nutma, siis muidugi arvati heaks, et las laps nutab edasi ja ei suvatsetudki välja lapsega minna, et imetada vms.

Edited by Sarge

Share this post


Link to post
Share on other sites

No muidugi eesti keelset multikat vaatama minnes oodata vaikust ja rahu on ka suht jabur. Laps on laps. Mina ei käi põhimõtteliselt kinos multikaid vaatamas. Just sellepärast et kui mingi Tiit Sukk loeb Eddie Murphyle peale, siis hui mind see film kotib. Rääkimata kõigest selles, mis just Sarge kirjutas.

Kui ma ei eksi, siis tallinnas on võimalus ka originaalkeeles filme vaadata.

Aga Imre poolt usas vaadatud film "The Conjuring" peaks järgmise nädala reedest kinos olema ja mina olen kohal....

Share this post


Link to post
Share on other sites

Käisin Despicable Me 2 vaatama hommikuses seansis, et saaks varakult trenn tehtud ja õhtu vabaks. Heli oli 5-10% sellest, mis tavaliselt on ja terve saal oli emasid lastega täis.

Kuna loeti eesti keeles peale, pean selle filmi uuesti vaatama, sest mitte midagi ei olnud kuulda.

Teiseks sisse minnes, oli täielik lasteaed - lapsed jooksid ringi ja mängisid ukse ees põrandal.

Kolmandaks olid meie istmed ära võetud ja öeldi, et keegi ei istu oma kohtade peal (mille jaoks siis kohtade reserveerimine on?).

Neljandaks, kui kino hakkas, lapsed ikka jooksid saalis ringi ja nii selle lõpuni.

Viiendaks, kui kellegi laps/beebi hakkas nutma, siis muidugi arvati heaks, et las laps nutab edasi ja ei suvatsetudki välja lapsega minna, et imetada vms.

Arvatavasti käisid Salvesti põnnihommiku seansil. Sinna ilma imikuta vist ei tasu minna jah.

Share this post


Link to post
Share on other sites

Please sign in to comment

You will be able to leave a comment after signing in



Sign In Now

  • Recently Browsing   0 members

    No registered users viewing this page.

×