Jump to content
Janar Rückenberg

Janar Rückenberg - Team FAST "2016 suvi..."

Recommended Posts

Tere Spordirahvas!!!

Vaatasin, et viimane postitus on olnud 24. märtsil sellel aastal. Kui ausalt ütlen, siis ega midagi põnevat kirjutada suurt ei olegi. Kulgen tavalises rutiinis, selg teeb viimasel ajal minu elu väga kibedaks. Olen käinud mitme aasta peale kokku erinevate taastusravi arstide juures ja nüüdseks olen veendunud, et taastusravi spetsialistidelt ma abi ei saa. Selles mõttes, et kõik need arstid on olnud tasemel, targad ja asjalikud, kuid seda kõike, mida nad räägivad tean juba isegi. Nad räägivad lihaste düsbalanssist, näitavad venitusharjutusi ja nendivad probleeme, kuid kätt nad külge ei pane. Nii palju, kui probleemidega ise tegeleda saan seda ka juba pikemat aega olen teinud. Selles mõttes, et varasemalt arvasin koguaeg, et ka taastusravi arst "väänab", kuid ei vääna nad midagi. Kiropraktikud on need, kes väänavad ja just sellist väänajat mul vaja oleks. Kogu muu töö, regulaarsed põhjalikud venitused olen korralikult nüüd juba aasta poolteist ise ära teinud ja jätkan sellega. Venitan peale trenne ja vabadel pävadel, ripun, painutan, kuid tunnen ikka, et ristluu on vasakult poolt kinni vajunud. Sellele viitab ka see, et vaagen on viltu, parem jalg on tuntavalt pikem. See asi oleks hädasi vaja lahti saada. Tunnen, kuidas seesama võte sellest videost vabastaks pinged ja valu mu alaseljast:

7:38 käib selline raks ära, et... :). Mind on korra nii väänatud, kuid raks käis ära teiselt, paremalt poolt, vasakult poolt jäi asi ikka kinni.

Selles videos "ragistatakse" samamoodi 6:25. Tunnen, et vajan samasugust asja. Häda on ka selles, et tõenäoliselt on selliseid väänajaid mehi Tallinnas, kuid minul see pealinna tulemine on ettevõtmine omaette. Oleks mõni selline väänaja Rakveres...aga, ega kui muudmoodi ei saa, tuleb leida võimalused ka pealinna tulekuks. Siinkohal kutsungi üles, et kui kellegil, mõnel lugejal on kogemusi selliste väänajatega, või lausa konkreetselt mõne mehe nimi ja number, andke teada, sest olen oma seljaga tegelikult viimasel ajal korralikult hädas. See ei ole enam normaalne elu, leebelt öeldes.

Treeningud muidugi jätkuvad, jalatreeningud samuti, kuid teen enda seniste tegemiste kõrval suhteliselt "mõttetuid" asju, selg ei luba suurt midagi teha. Enamus harjutustest, mida jalgadele teen, teen pikkade seeriatega ja väga kergete raskustega. Ühesõnaga, üritan vähegi hoida seda, mis kunagi on raske vaevaga kasvatatud. Rasket kükki on millegagi muidugi väga raske asendada. Ülakeha seis on iseenesest hea, olen taas rõhutatud lõuatõmmete tegemise tagasi sisse võtnud. Midagi ei ole teha, lõuatõmbed toimivad ja eriti, kui teha neid suure sagedusega. Eelmisel nädalal tegin eksperimendi, et proovisin tõmmata iga päev 60 lõuatõmmet, iga päev, 7 päeva järjest tegin 10 x 6, 10 seeriat kuueseid. Sellest tulenevalt tegin analüüsi ja üritan tõmmata edaspidi neljal päeval nädalas, esmaspäeval, teisipäeval, neljapäeval ja reedel. Kõige parem "pumbatus" oli kolmandal päeval, samas, siis oli ka selg kõige valusam. Neljandal päeval tundsin, et õlad jäid valusaks, "pumbatus" oli, kuid juba veidi väiksem, kui kolmandal päeval. Viiendal päeval olid õlad veelgi valusamad ja "pumbatus" veelgi väiksem. Viimasel kahel päeval kadus õlavalu ära, kuid ära kadus ka lailihase tunnetus, asi muutus lihtsalt ärategemiseks. Sellest nädalast tegingi sellise järelduse, et proovin edaspidi nii, et teen ühel nädalal 2 tavalist ülakeha päeva, mille käigus treenin ka lailihast ja järgmisel nädalal on üks omaette lailihase päev, kuid lõuga tõmban kokku sel nädalal neljal korral, esialgu 10 x 6, proovin hakata lisama 1 kg kaupa ka lisaraskust.

Hetkel tiksun sellise jaotuse järgi:

Põhijaotus (A):

Esmaspäev – Reis, säär, kõht

Teisipäev – Surumine lamades horisontaalselt (rinnale), õlg (1 harjutus), lailihas (2 harjutust), triitseps

Kolmapäev – Puhkus

Neljapäev – Reis, säär, kõht

Reede – Surumine lamades horisontaalselt (rinnale), trapets (õla tagaosa), lailihas (2 harjutust), biitseps

Laupäev – Puhkus

Pühapäev - Puhkus

Abijaotus ©:

Esmaspäev – Reis, säär, kõht + lõuatõmbed

Teisipäev – Surumine lamades, õlg, trapets + lõuatõmbed

Kolmapäev – Puhkus

Neljapäev – Lailihas, õla tagaosa, kõht + lõuatõmbed

Reede – Surumine lamades, triitseps, biitseps + lõuatõmbed

Laupäev – Puhkus

Pühapäev – Puhkus

Lõuatõmbeid teen ka A nädala seljapäevadel (kahel korral nädalas) ühe harjutusena, siis üritan teha raskema lisaraskusega. Olen tagasi pannud ka aeroobse treeningu, sõidan õues rattaga, tõmban kelku ning vahel teen ka sees veloergomeetrit.

Muudest tegemistest niipalju, et on olnud võimalus käia sõitmas ka krossitsikliga, see on omaette põnev asi. Poleks uskunudki, et nii poriseks teeb see asi, aga tõesti teeb. Veel poleks uskunud seda, et mutrid poldid juba pärast 1 - 2 sõitu nii lahti logisevad. Viimane kord käisime, siis hea, et lõpuks märkasin, et tagumise hammasratta poldid olid praktiliselt kõik lahti ja see oli sisuliselt ärakukkumas. Aga tunnen, et mul tuleb see sõitmine hästi välja, tunnetan "pilli" hästi ja olen võimeline isegi väiksemaid hüppeid teostama :).

Mõned päevad tagasi leidis aset veel üks huvitav asi. Ei teagi, kuidas nii kaua oli kahe silma vahele jäänud, kuid juba 5. aprillil oli kirjutanud minule kirja keegi Samuel Ryckenberg rootsist. Mees kirjutas nii:

Samuel Ryckenberg

Hey buddy,

I just googled my last name for fun and all these pics of you came up. My grandpa moved to Sweden from Estonia a long time ago and I have always wondered if we still had relatives over there. His name was Ulo Rückenberg and my fathers name is Tomas Ryckenberg. My grandpa changed the ü to y when he came to Sweden. He also had a sibling that moved to Montreal in Canada. They probably left Estonia during the 40s or 50s i believe. I was wondering if you perhaps recognize anything i mentioned above being told by your older relatives some time? Or is Rückenberg a more common name than i thought it is in Estonia?

Thank you for reading this, if I am completely wrong I appologize for that.

Best Wishes, Samuel Ryckenberg

Ja mina vastasin talle nii:

Hi Samuel, I explored this subject and it really looks like, that we are relatives. I talked to my grandpa and his brother and it appears, that Ülo (your grandpa) was pretty familiar to them. Although it was long time ago, as I realized, my grandpa`s brother remembers Ülo pretty well, he even told, that he also remembers how he had talked with Ülo. But on more time, all this was very long time ago.

I am sorry, that I am answering to you so delayed time. It is so, because I noticed your letter only yesterday. Reading your letter, I thought right away, that apparently we must be relatives, because as much as I know, there are no other Rückenbergs in Estonia. We are the only one and all who are named as Rückenberg are our relatives, that is sure fact.

I just gave some more information about how we are related. My grandpa´s father was Oskar Rückenberg. Oskar´s father was Tõnu Rückenberg. Ülo or your grandpa is Tõnu´s brother´s son.

...and Ülo or your grandpa is Johannes´s son, then it comes Tomas Rückenberg and finally you, Samuel.

Pretty complicated at first sight, but nevertheless, it looks like we are pretty closely related.

It is nice to meet you Samuel Rückenberg and definitely great greetings to you from Estonian Rückenbergs.

By the way, my name is Janar Rückenberg...blank.gif

Ühesõnaga, maailm on väike ja tundub, et mul on sugulasi ka laias maailmas...). Sain selle info kenasti järgi uuritud, kuna meil on emapoolne sugupuu koostatud.

Aga, aitab selleks korraks, mõtteid on iseenesest igasuguseid ja kui saaksin oma seljaga asjad korda, siis, kes teab ehk saavad fännid mind juba varasematest plaanidest varem laval näha, kõik sõltub seljast!!!

Seniks, kohtumiseni!!!

Edited by Oskar

Share this post


Link to post
Share on other sites

Tore sinu tegemistest kuulda, kirjuta ikka sagedamini oma trennidest, usun et nii mõnigi mees saab mõtteid mida oma trennides muuta ja näevad ka seda, et see jõusaalielu ei ole nii must-valge nagu tavalistes klassikalistes kavades paistab. Üks mees kelle juurde minna selga väänama on Siim (tema töötab Sparta Spordiklubis) ja olen nii oma selja kui nii Natalia kui ka oma ema sinna saatnud selja osas abi saama ja kõik on siiani rahul. Võtab vastu Sparta teisel korrusel kui on numbrit vaja siis otsin välja ja saadan sulle.

Share this post


Link to post
Share on other sites

Tegelikult neid seljaraksutajaid ikka on ja nagu esimeses videos tehakse, see aitabki kohe, ma kunagi ammu kirjutasin siia, sul oli vist ettevalmistus EMVks või siis MMiks. Igatahes, ise lähen näiteks 3. mai Tartus VoMaxi manuaalterapeudi juurde, alaseljaga, närv jälle kinni kuidagi ja pinge sees alaseljas, sellega saab sellest valust kohe lahti, seda ma tean. Ei maksa ka eriti see asi, olenevalt ajast, 10-15eur.

Teine koht: http://www.biokliini...?id=22〈=est kas kohapeal või siis saab ka selle osteopaadi endaga kokku leppida, tema tunneb asja veel rohkem ja võib-olla saab rohkem teada, milles asi, aga tema võttis juba 35eur/h oma korteris ja seal kohapeal peaks 30eur/h olema. Aga igatahes see raksutamine aitab koheselt. Ise olen ka juba väga-väga pikka aega erinevaid venitusi teinud, kuid peamine, mis aitas hoida seda tulemust, mis peale raksutamist saavutatakse, on süvalihaste treenimine, alaselja omasid teen alati enne trenni, peale üldist soojendust kohe.

PS, see teine inimene käib Tallinna ja Tartu vahet, annan ka numbri: 56985803

Edited by vAleksei

Share this post


Link to post
Share on other sites

Tere Janar. Kui parem jalg on pikem ja vaagen viltu, siis see võib tingida alaaktiivsema lailihase vasakul pool, mis on sinu puhul silmaga ka näha. Kas sa oma vasakpoolsele lailihasele eraldi harjutusi ka juurde teed? Kui ei siis soovitaks just selja baasharjutuste seeriate vahele nö aktivatsiioniks ntx kummilindiga sirge käega kõrvalt alla tõmbeid teha, siis saab ka vaskpoolne nimmeruutlihas veidi vajalikku lisatoonust(kuna parempoolne on üleaktiivne)

Share this post


Link to post
Share on other sites

Endal nii hull asi pole nagu Janaril aga selg on pidevalt kange ja mõnikord hommikuti ka pinges. Samuti ka saalis kipub kergesti pingesse minema kui kükki ja tõmmet teha. See pinge häirib, selline tunne justkui lihas oleks tööreziimiz. Ei tea, kas oleks ka sellisest väänamiset kasu minu puhul?

Share this post


Link to post
Share on other sites

Mina olen saanud Tartus manuaalteraapiat nii ortopeed Tõnis Mandli kui ka füsioterapeut Priit Ailti juures (on ka ise sportlane ja seljaga jamad olnud). Töötavad TÜ Spordimeditsiini osakonnas. Mõlemad on hingega asja juures ja panevad käed külge, mitte ei räägi, et tee selja harjutusi ja venita. Siin tekib aga see probleem, et seda ragistamist tehakse mitu korda nädalas ja mitu nädalat järjest, sa vist ei ela ise mandril?! Mõlemad on ka sellepärast head, et kui tekib probleem, võtad ühendust ja nad mahutavad su kuskile järjekorda, mitte ei pea kaks kuud ootama. Samuti oli hind Tõnis Mandli juures mõistlik, ma ei tea, kust kiropraktikud selliseid ulmelisi hindu võtavad, kui Ailti juurde saatekirjaga minna, siis selle eest eraldi maksma ei pea.

Mul on olemas mõlema numbrid, kui soovid siis kirjuta mulle postkasti!

Share this post


Link to post
Share on other sites

Ei ole Janar varjusurmast ärganud. Hoopis mina siin. ;)

Täna käis Janari sponsorlusel järel tema vend Silvar. Kuna Janar ise linna harva satub, laseb ta tavaliselt tuua mitme kuu koguse. Tundub, et mul on tšempioniga sama maitse: kastist leiab nii karamelli Herat kui karamelli Luxus ja Giant batoone. :wub:

Selles kastis on siis vanas rahas 8000.- eest lisandeid :blink:

Loodan, et Tallinna inimesed Silvari autot ei tunne, muidu võib karta sissemurdmist. :ph34r:

post-3216-0-55426200-1345536324.jpg

Pika photoshooti lõpuks tärkas ka Silvaris kulturisti edevus :P

post-3216-0-99587700-1345536325.jpg

Kas Silvar ei näe nende prillidega mitte Indrek Tarandi moodi välja? :D

post-3216-0-24113100-1345536327.png

Aga asjast. Janar pidavat ikka järjepidevalt trenni tegema. Loodame, et tuleb mõni postitus/pilt/video, sest fännid tahavad ikka teada, kuidas läheb. Ka siis, kui lavaplaane pole.

Tervitused Janarile!

Share this post


Link to post
Share on other sites

Mehed klassikaline kulturism +180cm Janar Rückenberg

Nagu ma aru saan, siis Janar ei taha oma võistlusteks valmistumist väga suureks puhuda, sest tunnetab sellega kaasnevat lisapinget. Või siis pole energiat kirjutada.

Aga kuna "kass on kotist välja lastud", siis ei pea enam salatsema. Ja fännid ainult rõõmustavad.

Juba mõnda aega laeb mees endast Facebooki uhkeid pilte üles. Kes pole neid veel näinud, siis siin nad on.

post-3216-0-54667900-1349260062.jpg

post-3216-0-07027000-1349260061.jpg

post-3216-0-98348900-1349260063.jpg

post-3216-0-63269800-1349260066.jpg

post-3216-0-53886900-1349260059.jpg

post-3216-0-13420700-1349260058.jpg

post-3216-0-03783500-1349260065.jpg

Mis fännid arvavad?

Vorm nagu lubaks küll? :P

  • Upvote 2

Share this post


Link to post
Share on other sites

Järeltõuge…

Mis seal salata, võistlusteks valmistumine on tõepoolest taas teoksil, kuigi tõepoolest, pidin ju pausi võtma. Paus tuleb, kindlasti, selle vajadust kinnitab ka seekordne valmistumine. Kui kogu eelmine aasta oli kindlasti minu aasta (absoluutne karikavõitja kevadhooajal, Eesti meister sügisel, parim klassikaline kulturist ja MM – i kolmas), siis nimetaksin seda kui minu karjääris aset leidnud “võimsaks maavärinaks”. See valmistumine sel sügishooajal, mis algas tegelikult juba 16. aprillil on pigem nagu selle võimsa eelmise aasta “kärgatuse” järeltõuge. 16. aprillil olin järjekordselt trennis, tegin oma tegemised ära ja siis tabas mind justkui mingi selgusehetk (ilmutus või kuidas iganes seda nimetada), ühesõnaga mingi “krõps” käis ära. Pool aastat järjest oli maiustatud, glasuurkooke söödud ja mis seal salata, pilt peeglist ei meeldinud mulle. See ongi tegelikult mingis mõttes nagu kahe raske variandi vahel valimine, valmistumine on raske, kulmineerub suure kurnatusega, nälja ja kannatustega. Samas, valge võdisev kõht ja aina enam ähmastuv üldine lihaste separatsioon ei ole võistluskulturistile kergemad taluda. Mis siis, et võistlussport ja tavaelu on kaks eri asja, kuid, kui “latt” on olnud kunagi mingil korralikul kõrgusel, siis on raske edaspidi “madalamate kõrgustega” rahul olla.

Mingeid eesmärke, panen käe südamele, mul otsust langetades ei olnud, see lihtsalt tuli. Ei ole seda ka praegu, lihtsalt, miski sees ütleb, et peaksin selle võistluse veel tegema. Ei mingeid ambitsioone kohtade või tulemuste osas ega muud sellist, lihtsalt, kõik see, mis 2011. aastal aset leidis lõppes minu jaoks kuidagi liiga kiiresti ja järsku ära. Valmistumine hakkas ja kulges, kulgeb tegelikult praegugi selles vaimus, et ajan lihtsalt rahulikult oma asja, vaatan, mis tuleb. Isegi, kui asi jääb katki ei ole hullu. Kui tuleb, siis tuleb, kui ei, ei juhtu ka midagi. Samas, kõik kulturismivõistlusteks valmistumise protsessi läbi teinud teavad, et mingist hetkest ei ole enam tagasiteed. Kuigi, ütlen ausalt, et sedavõrd arvukaid katkestamise mõtteid ei ole mul veel ühelgi valmistumisel peas olnud. Iseäranis raske on olnud september, mil olin vist vähemalt 4 – 5 – l korral “veerandmillimeetri” kaugusel, et “kuradile see kõik”. Ütleme nii, et ma ise oleks võimeline asja ka praegu pooleli jätma, kusjuures seda konditsioonis, mis pole tõepoolest üldsegi paha, kuid õnneks suudavad teised minusse niipalju usku ja püüdlust süstida, et enam pole mõtet ja nüüd oleks see lollus. Selge see, et nüüdseks on asi juba lõpufaasis. Mulle endale lähebki korda vaid see, et ei tahaks oma Venda, teisi toetajaid ja fänne enam alt vedada. Kuid, nüüd sel sügishooajal teen siiski vaid ühe võistluse, needsamad Eesti meistrivõistlused ja kõik, kuna esiteks ei ole rahaliselt rohkem võimalik, teiseks, eks see valmistumine on taaskord olnud väga pikk ja kurnav.

Aga mis siis hetkel toimumas on? Toimub see, et hetke madalaimad kaalunumbrid on olnud 93.4 kg, millega ma olen tegelikult edestamas kõiki valmistumisi. Ei saa öelda, et olen rahul, kuid kõik justkui sujuks. Eesmärk on kaalumisel näha numbreid vähemalt 92.0 kg (või vähem), siis peaks laval olema pakett, mida ei peaks häbenema, kes iganes seal kõrval seisab. Hetkel on kõik võimalused selliseks kaalulanguseks kenasti olemas, kuigi, ma ei saa eitada, et kaalu alanemine toimub nüüd juba suhteliselt visalt. Hästi pikalt istusin kinni 94.3 – 94.7 kg peal. See seisak on loodetavasti nüüdseks ületatud. Järgi ei ole loomulikult enam kuskilt anda, kruvi on juba korralikult kinni ja nüüd tuleb seda veel maksimaalselt peale pingutada. Mingeid rabavaid pilte sellest valmistumisest ei olegi, seda põhjusel, et sel korral ei ole mul võimalust niivõrd palju pilte klõpsida. Pole head aparaati. Kui Silvar on maal, siis saab, vastasel korral midagi head ei tule. Odavate aparaatidega ei ole suurt mõtet pildistada, valgus on kehva ja suurt aimu vormist tegelikult ei saa.

Kaal kaaluks, kuid, mis puutub peegelpilti ja teravusesse, siis loomulikult, maksimalistina ise veel rahul ei ole. Loomulikult on veel minna, kuid aega on ka veel 17 päeva ja minu puhul muutub selle ajaga paljugi, loodetavasti siis paremuse poole.

Täiesti müstilised on olnud selle valmistumise jõunäitajad, iseäranis jalgade korral. Eilne jalatreening ja 130 kg – ga täiskükis 8 x 8, Taevane Isa on päris kindlasti olemas. Üleelmine jalatreening olid numbrid kükis: 60 kg – 12 x; 80 kg – 12 x; 100 kg – 12 x; 115 kg – 12 x; 130 kg – 12 x; 145 kg – 12 x, kusjuures, ilma sidemeteta ja juhiksin veelkord tähelepanu sellele, et mitte tippseeria ei olnud ainult 12 – ne, vaid kõikide nimetatud raskustega 12 – sed ette, sel on oluline vahe. Surumisel istudes hantlitega on seis hetkel selline, et 42 kg – stega 3 – 4 seeriat 8 – 10 kordust, muid näitajaid ei pea vajalikuks esile tõsta. Kaua selline seis jätkub, kes teab, see plõks võib käia väga järsku, eriti sellises hapras seisundis ja dieedi lõpufaasis. Täna kirjutan siin, kuidas kükin 145 kg – ga 12 x, samas, väike valearvestus kaloridefitsiidis, enesetunde väärtõlgendamine, liigne aeroobne ja järgmisel jalatreeningul on võib – olla 90 kg – ga 7 x ja korras. Selles suhtes on tegemist üheotsa piletiga.

Selge see, et ma ei pääse mööda teiste vormide nägemisest. Taavi on TASE omaette, on nüüd ning on seda alati olnud ja eks tema kvaliteet on suures osas ka minu etaloniks. Samas, viimasel ajal olen järjest enam leidnud ennast mõtisklemas, et “mida tähendab ikka kuiv vorm?” Minu mõttetegevuse tulemus on see, et eksisteerib tegelikult kaks kuivuse tüüpi, mis mõlemad on omamoodi efektsed ja loovad väga võimsa üldmulje. On nn. “kiukuivus” ja nn. “soonekuivus”. Mõistagi, kes on hästi sooniline, see on ka “kiukuiv”, kuid mõnevõrra domineerivam on võib – olla ikkagi siis just see soonilisus või vaskulaarsus. Ja vastupidi, kes on “kiukuiv”, sellel tulevad ka sooned välja, kuid mõnevõrra enam avaldub selliste tüüpide kuivus just läbi lihaskiududest tuleneva triibulisuse. Praktikas need kaks asja kombineeruvad, kuid isegi maksimaalsete vormide korral on ühe või teise kuivuse tüübi domineeruvus näha. Palju võib kindlasti sõltuda ka poosist. Kusjuures, eelist ei saagi kummagile nagu anda. Kui rasv on maksimaalselt ära põletatud mõjuvad võimsalt ja efektselt mõlemad. Kusjuures, on veel kolmas tüüp, on ka selliseid, kel ei triibuta ega sooneta, kuid proportsioonid on head, lihased ning lihasgrupid lihtsalt defineeruvad ja separeeruvad üksteise suhtes. Ennast liigitaksin “soonekuiva” kategooriasse, samas nii mõnigi piirkond on võimalik korralikult triibuliseks saada. Ott on ka pigem “soonemees”, Taavi pigem “triibumees”, kel ka soonilisus olemas. Niisiis, “soonekuivusega” jään vägagi rahule, nüüdseks olengi selles faasis, kus taotlen juba kiukuivust, niivõrd kuivõrd see minu geneetika korral võimalik on.

Mis puutub selle ettevalmistuse toitumisesse, siis tavapäraselt kõikide viimaste valmistumisega on ka käesolevas valmistumises mingid uued elemendid. Ricotta 8% - ne kohupiim, nisukliid ja päris pähklivõi on selle valmistumise uuteks tegijateks. Ricotta oli menüüs kuni septembri keskpaigani, sealt edasi jätsin välja. Ta on toimiv, hea, odav ja valgud saab imehästi kätte, kuid, kuna mingist hetkest on vaja rasvade proportsiooni menüüs üldises kaloraažis edasise kaalu languse huvides vähendada, siis Ricotta abil on see raske, kuna 3 – 5 pakki päevas on tavaline, lisaks tulevad veel juurde rasvad mujalt toitudest. Loomulikult rasvata kohupiim ja 4% - ne kodujuust ka, nagu alati. Süsivesikutest olin pikalt tatra peal, enamasti õhtupoole tatar, hommikupoolne aeg enne trenni kaerahelveste peal. Klassikaline variant hommikuti on 50 g kiirkaerahelbeid pluss 50 grammi nisukliisid, kuhu on sisse segatud 15 grammi Hera 80 – t. Kuum vesi peale, lisaks 200 grammi rasvata kohupiima. Selliselt alustatud hommikuid on kümneid ja kümneid. Nüüdseks on kõikide toitude ja toidukordade kogused muidugi mõnevõrra vähenenud või vähenemas. Palju läheb toorest kapsast. Samuti, palju joon kohvi, tunnen, et liiga palju, kuid, kes asja sees, see teab, et abi on kõigest, mis vähegi püsti aitab hoida.

Kaloraaž käib 3000 – 3500 kcal vahel, kuid see ei olegi ju tegelikult mingi näitaja. Kõik on suhteline. Oluline ja määrav on tegelikult ju kehale reaalselt tekkiv defitsiit, mis on olemas ja isudele tuginedes korralik. Nüüd tuleb vaid kannatada!!!

Nagu juba kirjutasin, siis, jõutreeningud sujuvad, kuigi, mis seal salata, tuleb sundida, tuleb keskenduda. Keha on dieedi lõpufaasis ja suhteliselt ettearvamatu. Kas täna teha jalatrenn (või mis iganes trenn) või mitte, see selgub päeva jooksul. See võistlusteks valmisumine on selles mõttes täiesti omamoodi. Väga tihti tuleb ette, et ei jõua enam kaks päeva järjest treenida. Ma ei tea, kas mingi vanusest tulenev põhjus on sel asjal, kuid nii on. Kuigi kava näeb ette 2 trenni ja 1 puhkus, 2 trenni jne, olen päris palju pidanud ka nende kahe järjestikkuse päeva vahele võtma puhkepäeva. See ei ole loomulikult päris täielik puhkepäev, kuid plaanitud tõsisem jõutreening on sageli tulnud edasi lükata. Usun ja tunnen, et terve eelmine aasta on veel nii kehas kui vaimus sees.

Aeroobset olen sel korral teinud nii veloergomeetril kui sõudeergomeetril, kuid pean ütlema, et sõudeergomeeter kurnab mu liialt ära. Ei, see on hea, kulukas ja ma jõuan seda teha, kuid tunnen, kuidas see muudab seljalihaste tunnetuse kehvaks ja selja “pehmeks”. Aeroobne on hetkel sees 4 – 5 korda nädalas 35 – 45 minutit korraga.

Kõige muu kõrval olen sisse võtnud tõsised venitused. Venitused, ütleme nii, et õigete lihaste (iseäranis alakeha, tuhar, pirnlihas ja niude – nimmelihas) venitamised ja piisavas mahus on minu selja ikka väga palju paremaks teinud. Sellest kõnelevad ka praegu, sellise kaalu juures kükitud raskused, seeriad ja kordused. Venitustega seoses meenub mulle üks seik üheksakümnendate keskelt, kui lugesin ajakirjast “Atleet” välismaiste tegijate soovitusi ja “nippe” treeninguteks. Omaaegne mitmekordne Ms. Olympia Lenda Murray tõi siis omapoolse kogemusena välja, et “venitage, venitage ja veelkord venitage, ma ei tea, kuhu oleksin välja jõudnud, kui ma poleks ennast korralikult venitama hakanud”. Mäletan enda emotsiooni selle mõttetera kohta tol korral: “mis asja, trenni on vaja teha, mis venitused, need ei kasvata ju lihast ega ma kergejõustiklane ei ole, ütle parem, mitu korda seerias tõsta, et lihas kasvaks.” Kui rumal võisin olla, nüüd ütlen teile täpselt sama, “venitage”!!! Kui mina poleks ennast korralikult venitama hakanud, siis ei oleks mind tõenäoliselt juba 4 – 5 aastat selle ala juures ja te ei loeks siin seda teksti.

Aga, ootame, vaatame ja näeme, mis sellest asjast saab. Teie aga tulge kindlasti võistlusi vaatama, see läheb meile võistlejatele vägagi korda!!!

post-4071-0-79560000-1349288854.jpg

  • Upvote 3

Share this post


Link to post
Share on other sites

Väga tore on taas huvitavat teksti ühest erakordsest mehest lugeda. Äkki on võimalik paremad venitused mingi video näol välja tuua vms? Ise vaevlen ka mingi salapärase vigastuse all juba pea 2 aastat ja igasugune info on abiks :)

Edu lõppviimistlusel !

Share this post


Link to post
Share on other sites

Tore, et sa jälle tagasi oled. Ma muidugi ise loen ja jällegi imestan kui raskelt sul kogu see asi tuleb, ise istun madalama kaloraazi juures, ei usu et ma trenni vähem teen aeroobset igapäevaselt 50 - 60 min + kangi 3+1 süsteemis ja no ei ole kehv olla.... :D On päevi, kus on tühjem ,kuid mul on ka selged tspklid ja need langevad valdavalt enestundega kokku nagu täna, kus oligi taastava trenni päev ja siis ka kergem tegemine ja ka enestunne mitte kõige erksam ja kui tuleb uus panemise päev, siis on jälle tunne et võiks panna.

Kohati kui ma ka su varasemaid postitusi ettevalmistusest olen lugenud ja sellest kui raskelt see kaal alla tuleb ,siis ma mõtlen, et kas me ikka sama alaga tegleme.... :D Inimesed on ikka kr...di erinevad... ;) Edu sulle ja pea see 17 pv veel vastu siis saame vähemasti kõrvuti seista... :D

Share this post


Link to post
Share on other sites

Tõsi on, et kergelt mul see asi ei tule ja võistlusvormi tegemine on minu jaoks raske. Ei arva samuti, et sa (Ott) vähe või vähem teed trenni. Olen kindel, et eks see stsenaarium on paljudel juhtudel, meil võistlevatel kulturistidel suhteliselt sama. Aga, eks sellega on nagu valu või igasuguse muu taluvusegagi ilmselt. Üks saab hoobi kõhtu, kukub seepeale pikali ja nutab. Teine saab samuti sama tugevusega hoobi kõhtu, võib - olla nihkub kergelt kohalt, köhatab seepeale veidi ja ongi asi unustatud. Miks see nii on, eks see tuleneb juba taustsüsteemist, iseloomu omadused, geneetika organismi talitluse poolest, ainevahetus, aga kindlasti veel paljud faktorid, nagu keskkond, varasemad harjumused, mingis osas ka võimalused (pean silmas toitumist) jne. Olen siin isegi sellele mõelnud, et mõned istuvad stabiilselt valmistudes 2200 - 2500 kcal peal. No, sellise kaloraaziga poleks minul laval enam midagi näidata. Inimesed ilmselt ongi sedavõrd erinevad, et sama kaalu juures, enam - vähem isegi sama rasvaprotsendi juures tunnen mina ennast võib - olla 3200 kcal - iga sama sandisti, kui teine mees 2000 - 2200 kcal - iga. Hämmastav võib olla jah see erinevus...

  • Upvote 1

Share this post


Link to post
Share on other sites

Tõehetk…

Tänane päev oli minu jaoks kindlasti oluline. Nädalavahetus sai taas läbi ja nädal algab jalatrenniga. Tõehetkeks nimetan tänast trenni seetõttu, et iseäranis jalatrennide järgi olen sel valmistumisel hinnanud oma jõunäitajate säilimist. Jalatrenniks valmistumine, selleks vaimselt häälestumine algab alati juba hommikul, iseäranis suurt keskendumist ja head tunnetuslikku eelseisva trenni läbielamist on vaja eriti dieediajal. Tegelikult on nii, et kui te õpite ennast tundma, olete pühendunud ja hingega asja kallal, siis on võimalik kõik väga täpselt paika panna. Olen juba mõnda aega ise oma asjadega nii kaugel, et tegelikult on ka see juba enne trenni paika pandud, millise enesetundega tahan oma trenni lõpetada. Te lugesite õigesti, ma ei planeeri ette ainult seeriaid, kordusi ja raskusi, mis tulevases trennis tegemisele tulevad, vaid planeerin ette ka enesetunde, rahulolu, kurnatuse astme ja nö. „feeling´u“, millega peab trenn lõppema. Räägin sellest pikemalt ka oma raamatus, kuid uskuge mind, head tulemust silmas pidades, on selline asjade planeerimise võime hindamatu väärtusega.

Niisiis, tänane jalatrenn. Kõik läks hästi ja selgunud tõde meeldib mulle. Tänase 93 kg – se hommikuse kaalu (ilma WC – ta) juures kükkisin:

100 kg – 6 x

110 kg – 6 x

120 kg – 6 x

130 kg – 6 x

140 kg – 6 x

150 kg – 6 x

130 kg – 15 x

115 kg – 15 x

100 kg – 15 x

50 kg – 15 x

Lisaks muu töö, mida ei pea siinkohal oluliseks välja tuua. Jalapress, säärte sirutamised, painutamised, kõhtu ja säärt. Kokku 26 tööseeriat. Trenni kestus 1.20 minutit. Enne trenni loomulikult Workout Shock, ilma milleata ei möödu praktiliselt enam ühtegi trenni. Peale trenni sõin 200 grammi rasvatut maitsestamata kohupiima, 20 grammi pähklivõid ja 175 grammi õunu.

Küki üle on mul tõepoolest hea meel. Raskused ei ole küll absoluutses mõttes teab mis suured, ent, minu hetkekaalu ja pika seljavigastuse kohta küll. Arvestamata ei saa sedagi jätta, et ma ei kükkinud selliseid seeriaid isegi mitte enne valmistumist. Selg on oluliselt paremaks läinud. „Sprinterilihase“ venitustega tegelesin juba enne, kuid kui avastasin lisaks pirnlihase venitused, siis taandusid alaselja valud mõne nädalaga oluliselt paremaks.

Näide ühest venitusharjutusest musculus piriformisele:

Homme hommikul loodan näha kaalu 92.7 – 92.8 kg…

Share this post


Link to post
Share on other sites

Seda venitust teen ise pidevalt, muidugi mitte nii teadlikult pirnlihase venitusena, vaid kui ühte head jalgade venitusharjutust, saab nii reienelipea kui suur tuharalihas ka venitatud.

Share this post


Link to post
Share on other sites

Please sign in to comment

You will be able to leave a comment after signing in



Sign In Now

  • Recently Browsing   0 members

    No registered users viewing this page.

×