Jump to content

Loorits

Fitness.ee
  • Sisu loend

    14
  • Liitus

  • Viimati külastanud

  • Päevavõidud

    10

Loorits viimane päevavõit oli March 3 2017

Loorits's oli kõige populaarsem sisu!

Kogukonna Reputatsioon

68 Tasub teda kuulata

2 Jälgijat

Loorits

  • Tase
    Algaja
  • Sünnipäev 31.05.1996

Kontakteerumise viisid

  • Website URL
    https://www.facebook.com/annaliisall/
  1. Annaliisa fitnessi teekond

    Huvitav, et mu blogi alla on tekkinud nüüd hoopis tuline vaidlus puhta ja mitte puhta spordi üle... Eks see ole igaühe südametunnistusel, kes saavutab oma tulemused puhtalt ja kes mitte. Muidugi on maailma tippude hulgas paljud naturaalselt läbi löönud, samas on karmiks reaalsuseks see, et väga-väga palju kasutatakse kõrvalisi abivahendeid, osatakse lihtsalt seda edukalt varjata ja noh ega selle ala puhul ei tule sind keegi hooaja väliselt kontrollima, niiet vahele jäävaid on vaid käputäis. Aga see selleks, lihtsalt kunagi ei saa kedagi 100-protsendiliselt kaitsta ja öelda, et ta on puhas Ja siin ei saa tuua kaitseks ka seda, et oi nad näevadki palju rohkem tööd ja vaeva ning on tänu sellele edukamad Alati ei ole asi nii mustvalge. Maailm on kahjuks üks üsnagi ebaõiglane paik.
  2. Annaliisa fitnessi teekond

    Kuna mu sõnavõtt siin ootamatult paljud järsku tagajalgadele on ajanud siis mainiks veelkord ära, et kogu mu blogi ilu ja valu põhinebki minu hetkeemotsioonidel. Ma ei väida mitte midagi faktina ega ürita ennast õigustada, kirjutan sellest mis minu peas tol hetkel toimub ja seda ausalt ning ilustamata. Tõsi - oleks ma lasnud paar päeva mööda ja siis alles võistluspäevast kokkuvõtte teinud, oleks jutt hoopis teine olnud... Oleksin vähe maha rahunenud ja asja seedinud, aga minu eesmärk hetkel siin on kajastada kõike ja lihvimata.
  3. Annaliisa fitnessi teekond

    Väsimus, tüdimus, emotsionaalsus, nõutus... Mõtlesin kohe värskelt oma mõtted ja tunded, mis mind peale eilset pikka võistluspäeva valdavad, kirja panna ja natuke südant puistada. Teen otsa lahti ja alustan sellest, mis mind kõige rohkem segadusse ajab. Nimelt ei saa ma enam absoluutselt aru mida sellest bikini fitnessist ikkagi tahetakse - jah jutu järgi peaks seal hindama proportsioone ja naiselikku ilu, sinu kasuks peaks mängima madal keharasva protsent, peenike keskkoht, lai selg ja ilusad lihaselised õlad, aga vaadates poodiumikohti on kohati tunne nagu bikini paneks padavai kulturismi suunas. Kui võrdlusesse on jäänud veidi kogukam, kuid laia seljaga naine ja noor madalamal keharasva protsendil neiu, kellel ei ole meetrilaiust selga, siis millegipärast on alati see rasvasem ja laiem naine võrdluses peale jäänud. Ja siis jälle järgmise kohtunike paneeli ees ristivastupidi, ühele meeldib puhas ja suur lihas, teisele pehme suur lihas, kolmandale sale ja peenike, neljandale kuiv, väike, aga hea lihaseristusega, viiendale voolujooneline sportlik keha jnejnejne. Eks see vist olegi selle ala "lõbu" ja eripära, et sa ei saa kunagi kindel olla, mida sinust tahetakse. Ärge saage minust nüüd valesti aru, ma ei kirjuta seda juttu, et ennast kuidagi õigustada või kritiseerida kohtunikke oma isikliste tulemuste eest, ma lihtsalt üritan teile selgitada, et ma ei saa enam aru mida minust tahetakse. See hooaeg on olnud minu jaoks meeletult raske, nii vaimselt kui füüsiliselt. Ma olen oma tervisele kõvasti liiga teinud, olen mitu korda plaaninud asja katki jätta, olen oma mõttemaailmale ja vaimsele tervisele korraliku hoobi andud, aga põikpäikne nagu ma olen, otsustasin alustatu lõpuni viia. Olen oma kehaga olnud rahul tegelikult terve oma elu, olles sportlik ja aktiivne inimene, siis ei ole see mulle kunagi mingit lisa vaeva või probleeme põhjustanud. Aga mis hetkel toimub? Olen oma tavakaalust 6-7 kg madalamal, keha on kuiv, lihast ka nagu on, proportsioonidega olen rahul, lava oskan nautida ja kõik tagasiside, mis ma saan on see, et ma pole piisavalt kuiv ja kuidas see ja too lihas peaks suurem olema... Õnneks ei ole see mulle tekitanud seda efekti, et ma võtaks endale nüüd ajusoppi kinnisideeks veel suurema näljutamise ja kaalu langetamise. Ma olen oma kehas hetkel pigem õnnetu ja alla võtmise asemel tahaks pigem oma tavakaalu tagasi. Ärge palun vaadake neid ilusaid saledaid poseeritud pilte ja mõelge, et oeh tahaks ka nii peenike või nii vormis olla, see ei ole mitte kuidagi tervislik või tasakaalukas, mida ma praegu teen. Ma tunnen ise kuidas keha on väsinud, katki ja peeglisse vaadates seljapealt oma ribisid kokku lugedes tekib nutuselt anoreksiku tunne juba. Ma ei taha ega kavatsegi sellesse kaalu püsima jääda ja tahan tagasi korraliku toidu, mõnusa trenni ning oma vaba ja aktiivse elu juurde tagasi minna. Mitte keegi ei saa mulle öelda, et ma ei ole teinud kõike endast olenevat, piisavalt pingutanud ja ohverdusi toonud. Kõik lähenevad sellele alale erinevalt, kes loeb iga suhkurgrammi, kes kaloreid, kes teeb meeletutes kogustes lisakardiot, kes ainult jõutrenni - kõigil on oma viis, kuidas lavavormi jõuda. Mind ei huvita, kui ma olen see fitnessi maailma "must lammas", kes räägib ausalt ja ilustamata, mida see teekond minuga teeb, et ma ei ülista selle spordi "tervislikkust" ja ei ürita teile selgeks teha kui "lihtne ja odav" see lõbu on. Kui sa mingisse tsunfti ei kuulu ja kellegi teiste veendumuste ees ei kummarda, siis oled sa selles maailmas paratamatult tühi koht. See selleks... Eks igal valdkonnal on omad räpased telgitagused, kuid ega ma siin avalikult kellegi musta pesu pesema ei hakka. Tulles tagasi eilsesse päeva, kui peale 12h kestnud ettevalmistusi ja lava tagaruumides passimist, lavale sain lõpuks astuda, siis tol hetkel tundsin ma ennast imeliselt. Mul oli laval julge ja enesekindel tunne, olin enda vormi, kuivuse ja esinemisega rahul ning lavalt maha tulles oli täiesti "over the moon" tunne. Ennast konkurentidega kõrvuti pannes ja teistelt tagsisidet kuuldes, hakkas minus tekkima täiesti joovastunud võidutunne. Ma ei oska seda isegi kirjeldada, mitte, et ma oleks üli enesekindlalt ennast nüüd teistest paremaks pidanud või midagi, aga enda peas hakkasin juba ette kujutama, mis tunne oleks võita. Teadsin siiski sügaval ajusopis, et päris nii hästi mul ka ei läinud, aga kui aus olla siis lootsin siiski medalikohta. Olles juba pool seitse hommikul alustanud ettevalmistustega ja sellest ajast saati jalul olnud, siis peale lavalt tulekut jõudis kohale, kui näljane ja väsinud ma olen ning jõudsimegi veel enne autasustamist, mis ajakava järgi pidi olema kell 10 õhtul, all restoranis kõhud korralikult täis süüa. Nautisime sooja sööki ja jahutavaid kokteile ning puhusime juttu, tunne oli hea. Uuesti lavale sain alles 11 paiku õhtul, et siis lõpuks kauaoodatud tulemused teada saada. Laval esimesena oma nime kuuldes asendus siiras naeratus aga sekundiga sunnitud naeratusega ja oi pettumus oli suur. Ma ei saa isegi öelda, et pettumus, sest ma ei ole endas tegelikult kuidagi pettunud, aga kuidagi jõhkralt haiget tegi see ja kui ma lavalt maha sain, siis puhkesin täiesti hüsteeriliselt nutma ja ei suutnud seda enam peatada. Nagu pussitada oleks saand, lihtsalt nii valus oli. Võib-olla tundsin ennast enda jaoks juba nii suure võitjana ja nähes, kuidas ükski kohtunik seda pingutust ja vaeva hinnata ei suuda, andsin lihtsalt alla. Sellel hetkel käis vaid peast läbi, et ma ei taha enam mitte kunagi lavale. Vaatasin järksu kõike seda hoopis teise pilguga. "Miks ma lasen oma keha mingitel võõrastel hinnata?? Mis õigus on neil tekitada, mitte isegi minu pingutuste üle tühist tunnet, vaid lihtsalt minu keha proportsioone maha teha? Miks ma panen ennast sellisse olukorda? Miks ma seda kõike teen?" Ega ma muidugi midagi enam katki ei jäta, sest noh nüüd on reaalselt ainult 5 päeva vaja vastu pidada. Asi ei ole enam selles, et ma ei saaks dieedi, trennide või võistluspingega hakkama või et mu lähedased kannatavad, vaid tundub, et kõige raskem on minu jaoks kriitika talumine ja ausalt öeldes tunnen ennast viimasel ajal nagu lihakäntsakas. Ega kui päris aus olla siis seda me ju kohtunike jaoks olemegi. Nagu grillmeistrid poes liha valivad - osad tahavad vähese pekiga liha, osad vähe pekisemat ja kolmandad jälle täiesti kuiva- sama teevad kohtunikud laval naisi valides, maitse asi eksole. Vabandage väljenduse pärast aga ######, ma ei ole mingi lihakäntsakas. Ma ei tea kuidas see alles nüüd ja nii rängalt mind tabas, aga ükski naine ei tohiks lasta oma keha niimodi hinnata. Ju siis olen ma liiga pehme oma iseloomu poolest, aga kuna ilmselgelt bikini fitnessis enam ühtselt võetavaid kriteeriumeid, mida hinnata ja mille poole püüelda, enam pole, siis ei ole see ju ka kuidagi sportlik võistlus enam. Kogu see trall ja möll ja pikk päev andis ikka korraliku põntsu mulle. Ei olnud kerge ja tulin tagasi hoopis teise mõttemaailmaga. Ütleks, et olen kogemuse võrra rikkam, aga ei oska hetkel sellest mingit rõõmu tunda. Sain vist tuhat erinevat emotsiooni ära kogeda eile. Õnneks oli minu emotsiooniralli ajal mu kõrval täielik dreamteam. Minu tiimikaalsane Aleksandra, minu suurepärane 3in1 meikar- juuksur-grimmija ja imeline sõbranna Kaisa ja mu teine pool Daniel, kes suutsid mu maa peale tagasi tuua ja hädavajalikel hetkedel minusse enesekindlust süstida. Ma ei saaks olla oma reisikaaslasega rohkem rahul, kallid teiile! Kui Daniel kunagi talveunest ärkab, siis hakkame ka pildimaterjali sorteerima. Kindlasti lisan siia ka võistluspäevast fotomeenutusi ja üritan ka kaasvõistlejatele pilte saata. Loodan, et oma postitusega nüüd kedagi ära ei hirmutanud või segaseid emotsioone ei tekitanud. See kõik on lihtsalt minu kogemus, läbi minu silmade ja emotsioonide. Me kõik oleme erinevad ja iga teekond on individuaalne, ma ei väida midagi kindlat vaid lihtsalt jagan läbi oma kogemuse enda arvamust. Nüüd siis viimane pingutus! Tuleb, mis tuleb, võtan sellest võistlusest kõik, mis võtta annab ja ootan teid kaasa elama. Salmes näeme!
  4. Annaliisa fitnessi teekond

    Aeg on nüüd sealmaal, et esimesed võistlused on juba seljataga. Kaks võistlust on veel ees ning kokku ainult 12 päeva vaja veel vastu pidada! Teen otsa lahti siis möödunud nädalavahetusest muljetades. Reede hommikul kell kaheksa hommikul alustasime koos Kaisaga, kes oli lahkesti nõus mind grimmi, meigi ja soenguga aitama ning minuga kaasa reisima, oma üheksa tunnist bussisõitu Kaunase poole. Tegelikult ei olnudki midagi hullu see bussisõit, kannikad ja selg jäid ainult kangeks, muidu oli meil aga nalja nabani ja sõit möödus suhteliselt valutult. Poole viie paiku olimegi Kaunases kohal, suureks üllatuseks oli meie hotell kohe bussijaama taga ja tänu sellele ei pidanud pikalt oma kotihunnikuga rändama. Viisime asjad hotelli ja suundusime linna peale kolama, uudistasime ringi, tutvusime kaubandusega ja vaatasime üle millist teed pidi oleks kõige parem võistluspaika liikuda, et hommikul lihtsam ja pingevabam oleks. Seejärel nosisime ära oma õhtusöögi, panime paika järgmise päeva ajagraafiku ja tõmbasime kerra. Meil õnnestus oma ajakavast järgmisel päeval ikka supertäpselt kinni pidada ja kõik sujus hommikul ludinal. Hommikul ärgates käisime mõlemad kiiresti veel duši all ja suundusime hotelli hommikusööki uudistama. No see valik oli ikka super! Seal oli absoluutselt kõike alustades pudrust, pannkookidest, saiakestest, võileiva materjalist ja lõpetades soolaste vorstikeste ja munadega. Kuna hommik oli varajane ja võistlus algas alles peale nelja, siis otsustasin endale seal ühe mõnusa hommikusöögi lubada ja ei hakanud oma karbikestega enam möllama. Kõhu sai ikka mõnusalt täis ja enne lava enam midagi peale paari riisikoogi ja kommikese ei söönudki. Peale hommikusööki suundusime hotellituppa, kus sain näkku korraliku meigikihi ja esimese kihi grimmi ning oligi registreerima minek. Võistluskohas saime kokku Õnnelaga, kes oli meid seal juba ootamas ja täitsime ära registreerimislehed. Kohe, kui registreeritud saime, suundusime me naiste garderoobi ja hakkasime kannatlikult meie lava-aega ootama. Inglise keelega polnud seal kahjuks midagi teha, paar nooremat korraldajat vaid suutis veidi aru saada ja infot jagada, aga põhi info liikus siiski leedu keeles ja parimal juhul vene keeles. Õnneks sai Õnnela venekeelega veidi paremini hakkama kui mina ning saime vähemalt aru, kui on aeg lavale minna Ja siis oligi järsku aeg ootamatult kiiresti läinud ja meid koguti kokku, et meid kõik koos lavale viia. Kokku oli meie kategoorias 13 neidu, pikkuses 164-169cm. Eraldi -166cm kategooriat ei tehtudki, pandi kõik -169cm kategooriasse. Lühemad said võistelda -163cm kategoorias. Vahetult enne lavale minekut oli minus juba suhteliselt lootusetu tunne. Ma ei olnud isegi närvis, vaid tajusin ringi vaadates lihtsalt, et mul ei ole siia lavale väga asja. Olin ümbritsetud kolme-neljakümne aastaste, kõhul punnitavate sixpackidega naisterahvastega. Tundsin ennast pisikese ja tühisena. Ma pole kunagi oma vormi osas nii ebakindel olnud, aga eks mingi väike lootus ikka sees tärkas ja naeratus näol ma sinna lavale kõmpisin. Kui tavaliselt läheb laval aeg nagu lennates, siis seekord tundus see nagu igavik. Meid oli palju, meid tutvustati ükshaaval, meid vaadati kahes satsis üle ja siis veel väljakutsed. Laval olid enamus korraldused vene või leedu keeles ja ühtelugu vaatasime Õnnelaga nõutult teineteisele otsa, et mis nüüd?! Veerandpööretest sain ka algul ainult tänu sellele aimu, et mis neil ikka seal muud öelda on Oleks nad seal vahepeal niisama juttu teinud, siis oleksin ka väga valel ajal pööranud Hiljem suutsid nad ka paar juhist ingliskeeles anda. Lõpetasin teises väljakutses ja finaali mul asja ei olnud, seega lavalt maha tulles saimegi otse garderoobi suunduda ning oligi kõik läbi. Veidi nõutu tunne oli küll. Pikk ettevalmistus, pikk sõit, kõik see töö ja vaev ja kokkuvõttes ei saanud ma isegi seda emotsiooni, mille järele ma läksin. Mis seal ikka, ise ka täpselt ei tea, miks seekord seda õiget tunnet ei tulnud, aga eks vaatab mis tunded mind järgmine nädal Lätis valdavad. Õhtul, kui grimm maha pestud ja tuju parem, sai ennast kenasti põssaks söödud igast hea ja parema kraamiga. Käisime koos Õnnela ja ta tütrega väljas söömas, nautisime pitsat, kokteile ja head seltskonda. Enne hotelli suundumist külastasime veel ka kohalikku suurt Maximat, et hotelli ka veidi maiustamist kaasa võtta Hotelli jõudes nosisime veel veidi ja õigepea uinusime. Järgmise päeva hommikul suundusime suure hurraaga hotelli hommikusöögile ja taaskord ei pidanud me valikus pettuma. Mugisime kõhud ulme-täis ja läksime hotellituppa pakkima ja seedima. Buss väljus meil aga alles kell kolm ja peale check outi oli meil täpselt kolm tundi vaja aega parajaks teha kuskil. Shopahoolikud nagu me oleme, seadsime oma sammud siis ikka kaubanduskeskuse poole. Ilm ei olnud ka suurem asi, seega mõtlesime, et kolame kaubanduses nii kaua, aga millele me ei mõelnud oli see, et pühapäeval kestsid veel ju pühad... Ja suureks üllatuseks olid KÕIK poed, peale apteegi, alkoholi- ja toidupoe kinni. Niisiis külmetasime veidi Leedu tänavatel ja uudistasime Maxima riiuleid, kuniks oli aeg bussile minna Kell kolm alustasime taas koduteed ja veidi peale ühteteist olime rõõmsalt Tallinnas. Tagasisõit möödus kuidagi eriti kiiresti. Emme oli koos mu nunnnupalli Joeyga meil kenasti bussijaamas vastus Ja ega samal päeval enam palju ei jõudnudki, süda oli veidi paha bussis maiustamisest ja koju jõudes maanudsin kohe voodisse. Täna tõmbasin oma kalorid 1400 peale ja seda tänu sellele, et ka pühapäeva endale laadimispäeva otsustasin teha. Elan kaks päeva 1400 peal üle ja siis tõstan 1500 peale. Viimased pingutused Jõusaalis üritan see nädal korralikult lammutada, panna selle lisaenergia korralikult kasutusse ja pumbata lihas veel enne Lätit korralikult tööle. Aga ega muud polegi, kui et Lätis näeme
  5. Annaliisa fitnessi teekond

    Liiga kõhna, liiga pehme, liiga palju lihast, üldse pole lihast, väsimus, tüdimus, nõrkus, positiivsus, negatiivsus, ootusärevus - TOHUVAPOHU Raske on kõike seda sõnadesse panna, mis minu peakesest viimase kuu aja jooksul läbi on käinud, ainus milles olen hetkel 100% kindel, on see, et täpselt kuu aja pärast on see kõik läbi ja seekord lõplikult. Ma tean, et mul pole mõtet vinguda või viriseda, sest ise olen selle tee valinud ja kedagi süüdistada peale iseenda ei ole, küll aga olen jõudnud endas selgusele, et päris minu "asi" see ei ole. Kuid alustatu tuleb lõpule viia ja siin ma siis olen - teen midagi, mis tekitab minus pigem negatiivseid emotsioone kui positiivseid. Ma olen leppinud sellega, et mu elurütm on täiesti teine, et kaloraaž on madal, oma toit on igalpool kaasas, tujud kõiguvad rohkem kui rasedal, et keha on nõrk ja trennis pole jõudu... Olen aru saanud, et saan sellega hakkama ja laval olen uhke selle üle, kuid ma ei suuda leppida sellega, kuidas ma oma ettevõtmistega teiste elusid mõjutan ja samal ajal oma tervist hävitan. Ei ole naljaasi viia naise keha nii madalale rasvaprotsendile, et organismi ühed tähtsaimad funktsioonid lakkavad töötamast, et jalutuskäigu poolepealt on tunne nagu kukuks kokku ja samal ajal võidelda süvenevate ärevus- ja toitumishäiretega. Ei ole nii lust ja lillepidu see ettevõtmine - et lihtsalt tahtejõu küsimus. Tahet mul on ja ka kangekaelsust ettevõetud asjade lõpule viimiseks mul jagub, kuid ohverdada oma tervis ja lähisuhted? Vot siin tõmban mina selge piiri. Mul on meeletult vedanud, et mu kõrval olev inimene on minu segamini nutu- ja vihahooge talunud ja mulle ainult toeks olnud, ma näen kuidas ta üritab minu ees mind ahvatlevaid sööke mitte süüa, kuidas ta on nõus minuga isegi kardiot tegema ja ka kõige halvematel päevadel süstib minusse ainult positiivsust ja kannab mu eest hoolt. Ja millega on tema ära teeninud minu tujutsemised ja paanikahood? Ringi reisides suudan muidugi endale kaasa teha kõik vajalikud toidud ja joogid ja kui peaksingi ainult iseendaga arvestama, siis oleks see imelihtne, kuid reisides koos väiksema seltskonnaga, panen nad paratamatult ebameeldivasse olukorda. Nemad ei lähe ju ilma minuta õhtul välja sööma ja mina omakorda ei saa oma karbikesega restorani sisse... Nii tugev ma ei ole, et enda karbike süüa enne minekut ära ja siis minna niisama restorani kaasa, et vaadata oma veeklaasi seltsis, kuidas teised praadi söövad ja ka nendel ei oleks ju mugav mind niimoodi vaadata. Minu dieet piirab paratamatult ka teisi ja kokkuvõttes tervet reisi. Kõik sõltuvad sellest millal on minul toiduaeg - ma ei saa ju toidukarpe päris taskusse ka mahutada ja isegi kui kotiga kõik toidud kaasas, siis on vaja need vajalikul hetkel kuskilt kätte saada, näiteks autosse liikuda vms. Kõik peavad minuga ja minu n-ö "erivajadustega" arvestama. Väsinud olen, ausalt, ja rohkem midagi sellist ette ei võta ka. Viimane kuu on jäänud ja olen otsustanud võtta sellest kõik, mis võtta annab. Olen saanud palju kriitikat oma vormi kohta - küll liiga pehme ja küll seda ja teist, kuid üritan mitte liiga südamesse võtta ja anda kõik endast oleneva, et seda parandada ja korraliku vormiga punkt panna sellele kõigele. Kaalu eesmärgiks oli meil Otiga pandud 55kg ja selle pidin saavutama Läti võistluste jaoks ehk 23ndaks aprilliks. Hetkel olen umbes 56,4kg ja kui jätkaksin sama -0,5kg nädalas graafikuga, siis jõuaksin kenasti Lätiks 55kg peale, AGA kuna vorm tundus teistega võrreldes liiga pehme, siis sain Otilt uue korralduse, et nüüd võtame nii palju kui lihtsalt maha saab võtta. Suurendasime mu kardiot ja vähendasime kaloreid, et pilt teravamaks saada. Ei jälgi isegi kaalunumbreid, vaid seda et keha oleks suuremas defitsiidis, kui enne ning peegel näitaks tulemust. Kui algul oli kokkulepitud, et kiiremini kui pool kilo nädalas pole mõtet võtta, siis nüüd otsustasime, et kui hakkab kiiremini minema, siis las ta langeb - meie jaoks on kõige tähtsam just teravus ja lihaseristus saavutada. Nii ma siin siis tiksun, trenne olen suutnud viimasel ajal nautida ja õnneks on mu ümber ainult positiivsed inimesed, kes mu rasketel hetkedel jälle püsti aitavad. Ka toitumisega olen mingil määral harjunud või leppinud, muidugi isutab muu järele, aga kuna otsin pidevalt uusi n-ö dieettoite, siis on alati põnev neid ka kokku kokata ja uusi lemmikuid kokku panna. Kuna hetkel keskendungi ainult trennile, poseerimisele, toitumisele, koerale, näitustele ja kodu korrashoidmisele, siis lisastressi olen suutnud vältida ja ka toidukorrad on mul väga mugavalt päeva peale ära jaotatud. Kaloraaž on mul 1600, mille olen jaganud 500kcal hommik, 600kcal lõuna ja 500kcal õhtusöök. Kaloraaži ainult kolmeks toidukorraks jagamine annab mulle luksuse teha lõunaks üks mõnus ports sooja toitu + veel midagi kõrvale näksida, hommikuks on enamasti puder ja õhtuks tavaliselt omlett, veidi kurki-tomatit, kanasinki ja lõpetuseks valgupuding Pildimaterjaliga alustan millestki, mis ajab mind hommikuti alati jube kiiresti voodist püsti - hommikupuder Veidi jäädvustusi minu eelmisest nädalavahetusest: Minu igapäevastest tegemistest: Ja lõpetuseks, minu vorm 22.märts seisuga: Võistlusplaan järgmiseks kuuks ajaks näeb välja selline: 15.apr - Fitnie Academy by Galinta cup - Kaunas, Leedu 23.apr - Läti lahtised meistrivõistlused - Riia, Läti 29.apr - Eesti karikavõistused kulturismis ja fitnessis - Tallinn, Eesti Lets do this!
  6. Põnevaid leide toidupoest.

    Super hea ja mahlane
  7. Annaliisa fitnessi teekond

    I'M BACK! Ja nii ongi! Trenniisu on tagasi, motivatsioon on laes ja mu teekond võtab ajaga ainult hoogu juurde. Aga oi-oi, seda positiivsust ja motivatsiooni uuesti üles leida, oli meeletu katsumus ja alles nüüd võin ma 100%-ilise kindlusega öelda, et saate tuleval kevadel mind lavalaudadel näha. Nii hea ja õige tunne on sees. Veel eelmine nädal suutsin korraks täielikku auku kukkuda ja siis läbi pisarate Otile kõik ome emotisoonid ja probleemid ilma ilustamata ette kanda. Tundsin ja kardsin sisimas, kuidas Ott ütleb mulle, et peame kevadise hooaja vahele jätma, kuid olles mu mured ära kuulanud ja vormi üle vaatanud, jõudsime järelduseni, et jättes kõik muud mu vaimsed ja tervislikud probleemid tahaplaanile, siis kõige hullemini mõjuks mulle hetkel sellest kõigest loobumine - allaandmine. Otsustasime, et paneme nüüd täie hooga edasi ja võtame sellest kevadest kõik, mis võtta annab, seda samal ajal kogu hingega nautides. Vaatasime veebruari viimasel päeval mu vormi üle ja kuna olin eelneval nädalavahetuse jälle oma sügavas mustas augus olnud, peas ainult allaandmismõtted ja hommikust õhtuni ainult kräppi sisse ajanud, siis olin päris suures paanikas, et mis mu vormist nüüd siis saanud on... Õnneks ootas mind ees üllatus ja Ott oli mu vormiga väga rahul Ütles, et arvestades, et kaks kuud veel aega, siis oleme ilusti graafikus, vorm on paigas ja potentsiaali on. Ma olin niii õnnelik selle üle! Vaatasime üle ka võistluskalendri ja võib-olla tuleb esimene võistlus juba 15.ndal aprillil Kaunases peetav Galinta Cup Võtan selle igaljuhul plaani, aga kindlalt midagi öelda veel ei saa, sest pean uurima tranpordi kohta ja et paljud meie omadest sinna üldse minemas on. Eksnäis Ainuke asi, milles ma olen täiesti lootusetu, on söögiisu Ma lihtsalt armastan süüa, eriti magusat. Kõht on mul vist stabiilselt tühi. Aga sellega pean nüüd järgmised kaheksa nädalat kuidagi hakkama saama ja vastu pidama - muud võimalust ei ole. Tegelikult ei ole ju üldse nii palju minna enam ja kui kaal hakkab kenasti langema, siis saab vahetevahel ka midagi head endale lubada. Rääkides ahvatlustest ja söögiisuga võitlemisest, siis viibin hetkel Saaremaal vanaema juures... Te teate vast juba isegi, et prepi ajal ei ole see just kõige mõistlikum koht, kuhu oma isudega sattuda Andsin vanaemale seekord juba ette teada, et ta MITTE MIDAGI ette ise ei küpsetaks, et käes on jälle prepi aeg ja ma tulen oma toiduga. Mis te arvate, mis meid kohale jõudes laual ootasid? Soooojad kotletid ja kartulid... Eks ma siis nutt kurgus keerasin omale hoopis kartuli ja kodujuustuga mingi salati moodi asja kokku ja suutsingi kotletid puutumata jätta. Järgmisel päeval ootas juba praeliha ja erinevad pakkumised magustoitudele. Õnneks suutsin oma piisavalt valju häälega vanaemale selgeks teha, et ei tee ühtegi magustoitu ja magustoidu planeerimise asemel leidsime hoopis kuldse kesktee ja lubasin tal ühepajatoitu teha. Leidsin fitnesspalist sarnase valmistoidu ja kannan seda selle pähe sisse, saan vähemalt vanaemale rõõmu pakkuda ja ka tema toitu süüa. Kõige huvitavam on see, et kui ma vanaema toitu kannaks kuidagi fitnesspali, siis saaksin siin minimaalseid portse süüa ja makrod oleks täiesti paigast ära, kui ma siin aga oma toidu ja toorainega möllan, siis söön ikka teistega koos ja palju suuremaid portse. Vanaema saabki ainult selle järgi aru, et ma dieedil olen, et tema toitu ei söö. Minu portse nähes küsis aga kohe, et issand terve selle suure portsu sööd täitsa üksi ära?! Kahjuks on enamus inimestel päevase toidu jälgimise kriteeriumiks ainult portsu suurus, tegelikkuses saab aga mega suuri portse teha ka väga väikese kaloraažiga ja jällegi saan inimesi üllatada, kui palju ja suuri portse tegelikult dieedi ajal süüa saab. Jäädvustasin oma pingutused piltidena ka : Eks ta tegelikult ju nii olegi, et planeerides ja möllates on võimalik see dieet imelihtsaks teha. Omades veidikenegi fantaasiat ja kasutades madala kaloraažiga vähe-rasvast toorainet, saab teha suuri portse ja palju erinevaid toidukordi. Tänu erinevatele suhkruvabadele maiustele, batoonidele, pudingutele, pulbritele jne on imelihtne jääda oma kaloraaži piirdesse, samal ajal magusat nautides. Näiteks ei oska ma oma hommikuputru enam teistmoodi ette kujutadagi kui valgupulbri ja munavalgega - lihtne, maitsev ja tervislik. Aga teate vahel lihtsalt tahaks haarata poest seda rasvasemat hakkliha, kanakoibasid, viinereid, juustusnäkke, grilliha, magusaid kohupiimasid ja jogurteid, kõike mida hetkel kuidagi 1700 kilokalori sisse kuidagi mahutada ei saa. Või no jah, saaks Aga siis peaksin ma ülejäänud päeva nälgima või siis eriti väikese portsu endale seda lubama. Toitumisega ongi tegelikult see kõige suurem kopp ees, ma tean, et ma saan hakkama ja teen ka seekord selle ära, aga ei oska seda dieeditamist enam kuidagi nautida. Muidugi on mõnus tunne, kui riided vaikselt jälle aina suuremaks jäävad, püksid ei püsi enam üleval, poes enamus riided istuvad superhästi ja vahel pole isegi piisavalt väikest numbrit... Ei pea kunagi mõtlema, et kas olen oma vormiga rahul või kahtlema kuidagi iseendas. Kui kaal langeb ja menüü paigas, siis tunnen, et teen kõike õigesti ja see peegeldub ka vormis. Ma pole kunagi otseselt paks olnud, aga ka minul on olnud aegu, mil trenni kõrval on toitumine jäänud täielikult tagaplaanile ja paar-kolm ülekilo olid kerged tekkima. Ma mäletan seda tunnet, kuidas igast peeglist oli vaja ennast kotrollida ja pidevalt nagu häbeneda seda. Pidevalt mõtlesin, et oh oleks mul ometi see sixback ja oi näeks ma selline välja nagu need naised erinevatel fitnessmotivation instagramide piltidel. Mingi pidev mure nagu näris ja tekitas ebakindlust. Praegu tagasi vaadates mõtlen, et ma olin täislollakas, aga no mis seal ikka Olles praegu selles enda n-ö ideaalvormis, näha, et ma saan ka oma kehast täpselt selliseid pilte teha nagu kõik need fitnessmotivation postitused on, saades aru, et see ongi selle pildi hetkeks nii ja ega nad kogu aeg sellised välja ei näe... Teate ei ole kogu see dieeditamine väärt seda Ega ma ei teagi kuhu ma selle jutuga jõuda üritasin, oli vaja lihtsalt oma pead tühjendada, aga tundub, et mulle sobib pigem siuke Itaalia stiilis suhtumine, et elu tuleb nautida ja mis need paar-kolm lisakilo sulle teevad. Kui inimene on muidu tervislik, tegeleb spordiga, liigub ja on õnnelik, siis keda kotib su kaalunumber Peale kevadhooaega on ka minul plaanis aeg täiesti maha võtta ja lihtsalt nautida elu. Tegeleda ainult asjadega, mis mind õnnelikus teevad ja eemaldada ennast täielikult kõikidest stressiallikatest. Kohe peale viimaseid võistlusi on plaan veeta emmega paar päeva Sitsiilias, mai lõpupoole on meil Danieliga planeeritud USA tripp ja suve veedame mööda Eestit trippides ning saare elu nautides. Ja muidugi on plaanis nautida kõiki erinevaid sööke ja jooke, mis nende kultuuridega kaasas käivad. Ma juba natuke kardan, mis seal USAs kõik sisse sööme See riik ju tuntud oma kalorirohkuse poolest ja minul ullikesel juba päris palju burksi- ja sõõrikukohti välja valitud, kuhu minna Hihiiii, ma nii ootan juba. Kõige selle ootuses tuleb nüüd aga üks korralik viimane pingutus teha ja kevadel laval supervormis särada. Ma olen tegelikult päris põnevil ja isegi, kui loen siin päevi, et see kõik läbi saaks, siis tegelikult meeletult ootan seda kogemust. Kerge pinge ja närvikõdi tuleb juba sisse mõeldes sellele grimmimisele ja lavanärvile ja, oeh, võiks juba kätte jõuda see kevad Hetkel naudin siin viimast päeva saare elu ja juba homme võtame suuna tagasi Tallinna poole. Oleme siin trennid kenasti Kuressaares saanud ära teha, kuid kerge Sparta igatsus närib juba hinge Koju jõudes oleks vaja ka kaalule astuda. Pole juba üle nädala aja ennast kaalunud, kuid nüüd tuleb rangemalt sellel silma peal hoida ja veidi tempokamalt alla poole liikuma hakata. Muud nagu polegi uudist, kallid teile ja olge vahvad
  8. Fitnie Academy by Galinta Cup

    Kas antud võistlustel bikiinifitnessis juuniorid on eraldi arvestuses?
  9. Põnevaid leide toidupoest.

    Ei saa üle ega ümber minu suurimast nõrkusest ehk kohukestest. Leidsin Lätist sellise põneva valgukohukese
  10. Annaliisa fitnessi teekond

    Oi-oi, kui ammu pole siia kirjutada jõudnud, aga ausalt öeldes - parem on, et ei kirjutanud. Oleksite saanud lugeda hetkeemotsioonides ja poolpisarais kirjutatud segast juttu allaandmisest ja kõikidest erinevatest eluraskustest. Ausalt öeldes, ei ole mul isegi olnud kuskilt võtta seda tunnikest, et rahulikult oma mõtteid teiega jagada. Kõik mu tööpäeva hommikud algavad kell 6.15, et jõuaks koeraga väikse tiiru teha, seejärel hommikusöök, 8-17 tööl, peale seda jooksuga trenni, poest läbi ja umbes üheksa paiku koju. Koju jõudes ruttu koeraga õue, viskan kiiresti kokku mingi õhtusöögi, prepin järgmiseks päevaks lõunasöögi ja trenniasjad kaasa ja ongi juba öö... Viimased kaks nädalavahetust olen veetnud koertenäitustel ja nendele eelnevad reeded on kulunud koerapesule, trimmimisele, föönitamisele, asjade pakkimisele ja muudele ettevalmistustele. Aega ja unetunde sõna otseses mõttes pole kuskilt võtta ja isegi kuuest ärgates jääb päev lühikeseks. Lisaks tihedale graafikule ja faktile, et mu töö tähendab päevläbi püstijalu askeldamist, suutsin ma ka tõsiselt haigeks jääda, mingi veidra allergia külge saada ja seejärel kogu oma motivatsiooni kaotada. Ma kukkusin ikka päris sügavasse auku. Tundsin kuidas kõik käib üle jõu ja ei mõistnud enam, et miks ma seda kõike endale teen. Otsustasin, et ma pean enda kehale ja vaimule puhkust andma, et kuidagi sellest august välja saada. Mõeldud-tehtud! Tõmbasin nädalaks ajaks oma treeningkoormuse kõvasti madalamaks ja lubasin endale ka toitumisest korraliku pausi. Mul oli ammu ette planeeritud, et 18.-19.veebruar on näitusereis ning ajastan sinna oma cheatweekendi. Kuna võistlusteni sel hetkel veel piisavalt aega ja ka treeneriga selle läbi rääkisin, siis oli see pikalt selleks valguseks tunneli lõpus, mille nimel pingutada ja siis nautida. Selle nimel suutsin kõik oma isud edasi lükata ja ootasin kannatlikult antud nädalavahetust. Sõbrapäeval oli aga peale pikka rabamatka meeletu nälg ning otsustasime siiski õhtu lõpetada Mack Barbeque restoranis rasvast liha nautides. Mõtlesin küll kohe peale seda, et appi kas ma nüüd Lätis pean ikkagi korralikum olema ja piirama ennast, aga nähes, et juba kahe päeva pärast oli kaal sama, mis enne õhtuseid ribisid, siis otsustasin, et lähen ikka täismängule välja ja rahuldan kõik oma plaanitud isud. Lasin ennast täiesti vabaks, mugisin kaks päeva kahe suupoolega kooki, krõpsu, martsipani, pitsat, shokolaadi, kohukesi. Nautisin meie võrratut seltkonda, mõnusat näitusetralli, imelisi sööke ja kõike seda ikka täie hingega Tagasi tulles panin siis ennast lõpliku valiku ette, et kas punnitan lõpuni või jätan oma kannatusteraja pooleli. Ja teate mille põhjal ma lõpuks tegin otsuse, et maksku mis maksab, ma teen selle ära? BIKIINID! Mu imelised bikiinid on ju juba valmimisjärgus ja ma ei saa oma bikiine alt vedada. Tahan saavutada nende jaoks väärilisse vormi ja nendega täiega laval rokkida. Rääkisin muidugi ka paljude lähedastega kõike seda läbi ja kurtsin, et kõik motivatsioon läinud ja tervis jamab, aga otsustasime üheskoos, et teeme selle ikkagi ära ja leppisime juba ette kokku selles, et sügisel mitte mingit võistlemist pole. Annan endast sellel kevadel parima ja siis naudin oma vaevaga väljateenitud puhkust. Tegemist on minu teise ettevalmistusega ja aina enam mõistan, et ei ole päris minu ala see. Kuigi olen inimene kellele kiire eluviis ja teatud rutiin ja reeglid vägagi meelejärele on, siis see pidev 24/7 kontroll ja jälgimine ei ole minu jaoks. Minu jaoks ei ole fitness nr.1 ja ei saa kunagi olema. Minu jaoks on tähtsam mu pere ja lähedased, tervis, mu koer ja näitused, ühised reisimised ja tähtpäevad. Ma ei saa kogu oma elu panna selle järgi keerlema, et mina ikka õigel ajal õiget sööki saaks ja korralikult trenni jõuaks ning, et kõik mu dieedi-tujusid kannatama peavad. Olgem ausad, lõpuks kannatavad lihtsalt kõik inimesed, kes minust hoolivad, sest kõikidest prepi-veidrustes olenemata, on nemad need, kes meie kõrval kõik selle meiega koos läbi peavad elama ja meid välja peavad kannatama. Ma olen nii tänulik, et mu kaaslane mind mõistab ja kõige sellega arvestada oskab. Suudab mind alati maha rahustada ja ei pane pahaks kui ma õhtul köögis meeletu tüli tekitan sellest, et ta mõnda mu juba etteplaneeritud toiduainet oli julgenud külmkapist võtta. Seda teekonda ongi võimalik ettevõtta kas täiesti üksi, või siis inimestega, kes mõistavad ja armastavad sind piisavalt palju, et sind sellel ajal ära taluda ja samal ajal veel sulle toeks olla. Ma võin südamerahuga öelda, et minul on see lähedaste toetus 100% olemas ja olen selle üle rohkem kui õnnelik. Oeh, palju hädaldamist ja muserdavat juttu - ma tean. Ja palun ärge tulge mulle ütlema, et oma süü, et see mu oma vaba valik ja keegi ei sunni mind seda tegema. Ma ju tean kõike seda, aga see on raske ununema, tahe on suur, aga murdumised ja raskused on ikka kerged tulema. Igaljuhul tänaseks päevaks olen otsustanud, et lõpetan oma alustatu ära ja annan endast kõik, mis anda on. Küll aga tasakaalukamalt, kui eelmine kord. Ei stressa liigselt kaalunumbri üle, kuulan oma keha ja vahetevahel luban endale ikka midagi head-paremat ka Õnneks on mul nüüd akud uuesti täislaetud - nagu restart oleks tehtud. Tunnen kuidas energiat on rohkem ja trenniisu on ka juba palju suurem. Peegelpildis mingit cheat-weekendi laastavat mõju nagu ei märka, pigem ei julge kaalule astuda Tõmbasin tänasest kalorid 1700 peale ja nädala lõpu poole astun ka kaalule, et näha mis seis on. Järgmisel teisipäeval ehk vastlapäeval on ka Otiga vormiülevaatus, selleks ajaks peavad kõik patustamise jääknähud kadunud olema Järgmisest nädalast läheb natuke kergemaks - nimelt veebruar saab siis läbi ja sellega lõppeb ka minu Bauhausi töö. See tähendab, et mul on jälle veidi rohkem aega iseenda jaoks, kuid kuna olen juba erinevaid näitusi ja asju nii palju ette planeerinud, siis graafik on ikka suhteliselt tihe. Aga nu see on juba puhas rõõm, ma armastan näituseid, minu väike põgenemine kõigest fitnessiga seotust Aitähh teile armsad inimesed, kes te mu tegemistega ennast kursis hoiate ja mind positiivsete sõnadega üllatate See tähendab mulle tõesti palju, kui leian insta directist või messengerist mõne armsa kirjakese. Annab ikka motivatsiooni juurde küll, kui tead, et oled kellelegi hinge läinud. Ja rääkimata inimestest kellega igapäevaselt suhtlen või saalis trehvan, kes lihtsalt oskavad tuju tõsta ja toetada. Te aitasite mu sellest sügavast august välja ja tean, et saan teile loota ka edaspidi. Te teate, kes te olete ja tahan et te teaks, et ma olen nii õnnelik, et te mul olemas olete Üritan järgmise postitusega nii suurt vahet mitte sisse jätta, kuid midagi lubada ei saa Instagrami jõuan aga palju tihedamalt, seega saate vahepeal seal silma peal hoida mu tegemistel - annaliisall Seniks aga olge vahvad ja ärge unustage, et vahel tuleb endale puhkust ka anda, et jälle uue hooga startida
  11. Annaliisa fitnessi teekond

    Alustame siis positiivsete uudistega ja hõiskan kohe, et kaalunumber on lõpuks hakanud minuga koostööd tegema. Ei liigu küll sirge kõverana alla, aga näen, et üldpildis liigub ja kiiret ei ole. Hetkel suudan seda kaaluteemat kuidagi kergemalt võtta ja ei ole erilist paanikat tekitanud, kui mõni hommik kaalunumber jälle maagiliselt suurem on kui eelneval hommikul. Tean, et see sõltub nii paljudest eri asjadest ja pole mõtet sellest küll lisastressi tekitada. Eriti, kui tean, et olen korralikult kõike jälginud ja tublisti trenni teinud, siis pole ju millegipärast muretseda ka Algul hakkas kaal langema muidugi väga sobivalt samal ajal kui ei olnud profeel jogurteid tarbinud Kerge paranoia tekkis küll, et appi äkki need ei sobigi kuidagi mu ainevahetusele või, et tõesti need toiteväärtused pole nii head nagu pakil väidavad. Aga nüüd olen vaikselt neid jälle tarbima hakanud ja mingit kaalutõusu või suuremat muutust nad mulle küll põhjustanud ei ole Trennis on tunne superhea! Kui õlaharjutustel tunnen, et dieet juba mõjub, siis rinna harjutustele olen suutnud raskust muudkui juurde visata. Uskumatu, sest rind on alati olnud mul ikka üks nõrgemaid lihasgruppe ja nüüd siis niimoodi dieedi ajal järsku suudan areneda Üleüldiselt üritan trenne praegu teha 4 päeva järjest, siis puhkepäev ja siis jälle otsast peale. Vahel muidugi tuleb ette, et ei jõua nelja järjest teha ja teen hoopis ntks kaks trenni järjest, puhkepäev ja siis kolm trenni järjest. Eraldi kardiopäeva ma endale ette ei ole näinud praeguseks, sest liigun niisamagi küllaltki palju ja teen niikuinii iga trenni juurde 15-20min vabalvalikul kardiot. Eelmine nädal sain ka sporditoit.ee vahvalt kollektiivilt sellise väikse armsa pakikese Olen praegu jõudnud ära maitsta peanutbutteri ja banaani carbkillad, snickersi, marsi ja grenade mintchocolate sheigi Täitsa ulme, mis maitsed! Peanutbutter carbkilla oli eriti hea, olles ise suur maapähklivõi fänn, siis see oli täpselt see, mida ootasin - super teksuur ja pähkline maitse Snickers ja mars viivad mõlemad lausa keele alla, kuid snickers on eriti hea. Ma tegelt ka korra kahtlesin, et äkki nad kogemata päris snickersi sinna sisse pannud, sest see maitses täpselt sama hästi ja sellel on veel imelised makrod ka! Võib-olla ei ole ma piisavalt ammu päris snickersit söönud, aga no tõesti, mida veel elult tahta, kui tervislikku šokolaadi! Proovimist ootavad veel valgukummikommid ja teised sheigid, mida ootan suure põnevusega, pean need vaid kuidagi oma makrotesse ära mahutama ja korras Kuigi dieeditamine on tänapäeval nii paljude alternatiividega palju lihtsamaks tehtud, siis ikka tekivad vahepeal meeletud isud millegi muu keelatu järele. Ma isegi ei oska välja tuua, et mul millegi konkreetse toidu järele mingi hull igatsus on, vaid lihtsalt vahel ikka poes kuskilt värskete pirukate või küpsiset letist mööda käies tuleb lihtsalt nutt kurku. "Miks ma seda kõike teen?" "Kas see on ikka kõike seda väärt?" jnejne... Kõik need kahtlused ja paanikahood lihtsalt hiilivad ligi vahepeal. Igatsus n-ö tavaelu juurde. Mitte, et ma hommikust õhtuni rämpsu kurgust alla ajada tahaks, vaid lihtsalt, et mu elu ei keerleks toitumise ümber, et ei peaks kõike kaaluma ja jälgima ja preppima. Vahepeal tõesti mõtlen, et see ala ei ole minu jaoks, sest naudin toitu liiga palju ja tänu sellele jälgimisele on minu arusaam toidust nii teistsugune... Muidugi on sellel kõigel oma võlu ja ma olen oma 500% kindel, et kevadel olen jube uhke ja tunnen, kui õige see kõik on ja absoluutselt igat seda pingutust väärt, siis tegelikult tunnen samal ajal, kuidas see minu tava arusaamasid vaimselt väga palju mõjutab. Isegi kui unistan praegu, et tahaks vabalt toituda, siis samal ajal hakkab alatedvuses juba paanika, et ei appi siis ma söön nkn rohkem kui vaja ja ei oska üldse piiri pidada. See tegelt ka sakib, et ma ei saa tavatoitu isegi jälgimata nautida, sest mul on ajusse sisse kodeertitud juba oma fitnesspal, mis kogu aeg ise kalkuleerib, toidu portsu, kaloraaži ja makrosid kokku arvutab. Mul on siuke tunne, et ma ei saa ega oskagi kunagi n-ö tavatoitumisele tagasi minna. Sellepärast ongi dieedijärgne periood isegi raskem, kui dieet ise. Dieedi ajal sa tunned, et sul on kontroll ja võim enda üle, näed kuidas kaal langeb ja tulemus paraneb ja siis järsku, kui see on läbi, tuleb vabadus, kus oma silmaga näed kuidas lavavorm hakkab kaduma ja alatedvus on endale eesmärgiks võtnud süüa kõik dieedil söömata jäänud toit kolmekordselt tagasi, sest praegu võib! Õnneks on tõesti praegu dieet sutsu lihtsam, kui suvel. Suvel on rohkem ringi liikumist, sõpradega grillimist, pikemad päevad, vabam graafik, erinevad üritused ja palju palju muud. Praegusel ajal on aga väljas käimist palju vähem ja tänu sellele on ka toitumist palju lihtsam jälgida. Ei pea kogu aeg kõigile seletama, et miks ja milleks jne. Ainus asi, mis seekord on veidi raskem on see, et suvel tegin seda kõike esimest korda elus ja motivatsioon, hirm ja ärevus olid palju suuremad. Seekord olen ma kuidagi palju rahulikum. Ma ei tea kas kokkuvõttes see külm närv ja mitte paanitsemine tuleb mulle kasuks või lasen hoopis vahepeal kogemata lõdvaks? Ise tunnen tegelikult ikkagi kuidas siht on silme ees ja eesmärk on vaja ära täita ning kui ma juba midagi eesmärgiks võtan, siis naljalt keegi mind ei peata. Lihtsalt dieet ja kaalu langetamine ei tundu enam nii põnev, sest tunnen, et olen oma praeguse vormiga väga rahul Milleks siis seda dieeti pidada, kui ise tunned, et oled supervormis eks Aga lavavormist on asi ikka kaugel veel ning see motiveerib edasi pingutama. Loodan sellele kevadel veel parema lõppvormi saavutada. Kaalunumber mis hetkel eesmärgiks on võetud on 55kg ehk kilo rohkem kui sügisestel võistlustel. Ideaalis tähedab see kilo rohkem lihast ja veel paremat vormi. Eksnäis, mis siit kevadeks välja koorub. Mul võib olla palju kahtlusi ja kõhklusi, kuid annan endast ikkagi 100% ja naudin seda täie hingega. Tuleb need muud mõtted vaid kuidagi eemale ajada. Oeh, sain nüüd vist kõik hingelt ära. Saite ka nüüd rohkem teada, mis mu pisikeses peakeses igapäevaselt toimub Lisan siia veel mõningaid toidupilte, et näidata milliseid toite 1800kcal juures endiselt nautida saab Olge vahvad! Peame need järgmised 13 nädalat vapralt vastu ja oleme teineteisele toeks Õnneks on kõik kaasvõistlejad nii toredad ja sõbralikud ning eks jagatud mure on ikka poole väiksem, seega on nii tore, et te kallikesed mul olemas olete Võite ming jälgida ka instagramis, sinna jõuan tihedamini postiada, kui siia kriblada!
  12. Põnevaid leide toidupoest.

    100 grammi kohta: Energiasisaldus (KJ/Kcal) 640,2kJ/153kcal Rasvad (g) 10,00 Millest küllastunud rasvhapped (g) 4,20 Süsivesikud (g) 5,70 Millest suhkrud (g) 5,00 Valgud (g) 27,00 Sool (g) 1,40 Hea vaheldus fileele -maitses superhästi, väga mahlane ja maitsekas, ainuke küsimus tekkis makrote õigsuse kohta ja seda muidugi alles peale seda kui taldrik oli puhas... Kui rasva on 10g, valku 27g ja süskarit 5,7g, siis lihtne matemaatika ei anna kogu kaloraažiks mitte 153, vaid 10g x 9kcal, 27g x 4kcal ja 5,7g x 4kcal, tuleb kokku 220,8kcal Miskit ei klapi ja dieedi ajal pole üldse tore selliseid asju avastada. Sama asi on ka tegelikult sama tootja pitsakattega, mida igapäevaselt tarbin, kus väidetavalt 89kcal, millest R 3,3/V 22/S 0,3, makrote järgi tuleks kaloraažiks 3,3 x 9 + 22 x 4 + 0,3 x 4 ehk 118,9! Ei tea kas panevad mööda mõne makroga või ongi kaloraaž nii mööda?
  13. Annaliisa fitnessi teekond

    Kaal, miks sa ei lange?! Tänaseks olen olnud defitsiidis juba 12 päeva ja uskuge või mitte, aga mu kaal on sama, mis alustades! Korra nagu kukkus, aga püsivalt ei midagi. Täiesti uskumatu, sest ma panin dieedi algul oma kaloraaži 1900 peale, mis minu puhul peaks ikka paarisajaga defitsiidis olema. Arvestades, et kannan praegu pulsikella, kuid trennis pulsivööd peale ei pane, vaid kell jälgib niisama mu päevast aktiivsust ja sellest tulenevat kalorikulu, milleks on mul olnud hetkel 2300-2400, siis arvasin et kaal hakkab kohe kolinal kukkuma, aga tundub, et mu keha pole selle plaaniga nõus. Ma isegi ei usu, et mu kell kaloritega üle pakub, sest tõesti liigun palju ja keskmiselt teen päevas 18 000- 26 000 sammu tänu oma karvapallile ja niisama ühistranspordi vihkajana läbin paljud vahemaad jalgsi ja nii need sammud kogunevad. Lisaks on saanud meeldivaks harjumuseks iga trenni alguses teha 15-20min kas ellipsit või kallakul kõndimist ja trennid on ka intensiivsed, olen suutnud veel isegi raskuseid tõsta, seega ei oska kuidagi loogiliselt välja mõelda, miks mu keha defitsiidile ei reageeri. Kolmapäeval otsustasin teha "cheat" päeva ja seekord tõesti mitte hommikust õhtuni rämpsu süües, vaid lihtsalt suured korralikud portsud toitaineterikast toitu, et oma ainevahetus ja organism käima saada. Nautisin suurt portsu kana-riisi rooga, mugisin erinevaid puuvilju, küpsetasin omale valguvahvleid ja õhtul lubasin endale kinos natuke popcorni ja date-night lõpetuseks siis vapianos veel mõnusa kreemise avokaadopasta ja šokolaadikoogi. Võrreldes minu tavaliste patupäevadega, oli see ikka väga vaoshoitud ja kontrolli all, kuigi tean, et kaloraaz läks ikka mõnusalt üle. Huvitav on see, et kolmapäevane vabatoitumise päev ei teinudki nagu väga midagi, ainevahetusele mõjus natuke turgutavalt, kuid kaalunumber üllataval kombel täpselt sama, ei tulnud juurde midagi, ega läind maha midagi. Ei oska mingit seisukohta võtta ja otsustasin eile oma kaloraaži 1800 peale tõmmata juba. Ainult 99 päeva on ju jäänud! Ja selle ajaga on vaja 6kg maha saada, pole väga enam aega siin loota, et ehk hakkab ise maagiliselt langema. Hetkel on siis umbes 14 nädalat aega ja kui ma tahan 2 nädalat enne võistlusi juba ettenähtud kaalunumbrini jõuda(igaksjuhuks, et oleks eksimisruumi), siis on mul nüüd iga nädal vaja pool kilo kenasti alla saada. Üritan hetkel mitte üle mõelda ja vaatan kuidas 1800kcal peal keha järgmine nädal reageerib... Igaljuhul täna sai külastatud ka PERH-i, kus sain lõpuks täpselt teada, mis olukord tegelikult on ja millest ma õigupoolest siis tehtud olen Tuleb välja, et polegi üleni suhrkust ja jahust ja maasikavahust. A mis seal ikka häbeneda, panen siia ka oma täpsed tulemused üles, siis kõigil põnev vaadata Kes piltidesse süveneda ei viitsinud või kvaliteedi tõttu midagi välja ei loe, siis hetkel on mu kaal 61kg, millest rasv 12,9kg ja puhas lihas 45,4kg ning üldine rasvaprotsent on 22,2%. Luud olevat mul ka terved ja tugevad Ega ma ise ei oskagi midagi väga arvata oma hetkeseisust, sest ei ole millegagi võrrelda. Tean kindlalt, et olen paremas seisus, kui eelmist dieeti alustades, kuid lootsin sisimas, et rasvaprotsent on veidi madalam. Eks kevadel saab jälle uuesti selle teha ja vaadata, kuidas keha muutunud on selle ajaga, kui palju olen suutnud oma lihast säilitada rasva põletades. Kui kaaluseisak välja jätta, siis tunne on superhea, mul on jõudu ja energiat ning olen oma peegelpildiga üldjoontes väga rahul. Isegi mingeid kokreetseid isusid ei ole ja saan oma kaloritega suurepäraselt hakkama. Valetan, kaks asja mind siiski on ahvatlenud ja need on need saatana reklaamid tänavatel, üks on kebabi hotdog ja teine on mingi koorekohvi šokolaad -Selle šokolaadi ma kavatsen kuidagi millalgi omale makrotesse igaljuhul mahutada! Täielik reklaamiohver olen ikka Õnneks on poelettidel praegu nii palju uut tervislikku ahvatlevat kraami, et muu ei jõuagi väga isutadagi. Saan oma magusaisud kõik ohjeldatud tänu erinevatele valgutoodetele ja magusatele kalorivabadele jookidele. Ma ei saa üle ega ümber nendest kohukestest! Suussulavalt kreemised ja ainult 112 kalorit! Maitsevad nagu täiesti õiged karumsi kohukesed Minu puhul dieedi ajal suht elupäästjad, sest ükskõik, mis mu kaloraaž ka poleks, üks kohuke peab mu makrotesse alati ära mahtuma. Kevadplaanidele mõeldes, siis bikiinid on juba välja valitud! Seekord teen koostööd Victorybikiniga ja nad on mu positiivsete emotsioonidega täiesti üle valanud. Sain nendega eelmine nädal kokku ja kohtumine läks suurepäraselt. Nii tore õhkkond ja jessus, kui professionaalne suhtumine, bikiinid, kangad ja soovitused. Superlahe! Valisime välja lõike, konnektorid, kivikesed ja ka värvi!! Kõik see prepp on juba selleks kõike seda väärt, et lihtsalt nendes imelistes bikiinides lõpuks särada saaks. Järgmine nädal saame uuesti kokku ning vaatame täpsemalt kõik mõõdud ja lõiked üle Samal ajal tuleb nüüd aga kõvasti trenni teha ja toitumisega vaeva näha, et nende bikiinide jaoks vääriline vorm kevadeks luua. Annan endast parima ja loodame, et kaal hakkab ka kunagi lõpuks langema. Öeldakse, et stressi ei tohi minna, sest siis ei hakkagi kaal langema, aga kui ta järgmine nädal ka samaks jääb, siis olen ma küll täiesti nõutu... Uue ülevaate oma kaaluseisakuga maadlemisest annan juba järgmine nädal ja loodetavasti veidi positiivsemates toonides. Seniks aga olge vahvad ja hoidke silm peal ka minu instagramil
  14. "Foodporn"

×