Valikute mitmekesisus ja liialt individuaalne lähenemine rikuvad lapsed?

[Arnold 76]

Tagasi artikli juurde

Tõsi on, olen vankumatul veendumusel, et liigne vabaduste ja valikute andmine õpilastele ja lastele üldiselt hakkab vaikselt taluvuse piire ületama. Ma olen ise laps olnud, mul on omal lapsed ja ma töötan päevast päeva koos lastega. Seega ei saa mind sugugi võhikuks pidada või inimeseks, kes ei tea, mida räägib. See, mida ma väidan, kehtib nii mikro ? kui makrotasandil, nii koduses miljöös kui ühiskonna tasandil. Kuna töötan koolis, siis puutun selle, minu jaoks probleemiga kokku loomulikult peamiselt oma töö juures. Ent, probleemi alge iseenesest ei ole kindlasti...

Lisan: seini kuni ärksam osa eestlasi mõtleb nii nagu Janar, pole meil oma rahvuse tuleviku pärast vaja muret tunda.

Või mida teie arvate?

[nightq 9]

Janar paneb ühe asjaga siiski puusse: inimesed on de facto erinevad ja seda ei saa muuta ehk teisisõnu kunstnikust matemaatikut ei saa, nagu ka kehalise kasvatuse õpetajast programmeerijat. Elu on näidanud, et pole mõtet piinata noori ainetega, milles neil loomulikku annet pole ja millele kulutatud aeg lihtsalt tühja jookseb.

[Mart Muru 17]

Olen isegi seda "individuaalset" lähenemist koolis tunda saanud. Eriti just kehalises kasvatuses.

Näide:

Murdmaajooksus ehk siis 1000m jooksin ühel kevadel isikliku rekordi 3,02 min. Minu kohta oli see väga hea aeg, sest teen üldse sprinditrenni ning vastupidavusalad pole minu tugevam külg. Sain sel korral hindeks 5. Üks klassivendadest jooksis midagi 5 min ja sai hindeks 3!!

Sügisel või siis järgmisel kevadel tuli uuesti murdmaajooks. Olin sel ajal hoopis väga heas sprindivormis ning jooksin kiireid aegu. Samas vastupidavust polnud just kõige rohkem. Aeg tuli 3,15 või 3,20m midagi. Sain hindeks 3!! Klassivend aga otsustas veidi rohkem pingutada ning jooksis kuskil 4-4 ja poole min sisse. Sai hindeks 5 !!! Oi kui tubli ta ikka oli, tõesti ületas ennast ja roomas veidi kiiremini kohale...

Ma ei mõista seda hindamissüsteemi. Hinded pole ju karistamiseks. Hinded peaksid näitama õpilase võimekust mingi normi järgi.

Näiteks 20 lõuatõmmet = hinne 5 ja eranditult kõik saavad ainult siis 5 kui tõmbavad 20 lõuga ära, mitte nii, et mingi magu punnib lõpuks oma 1 korduse ära ja 5 lendab.

[AlanBStard 126]

Vähemalt 10% inimesi k.a siin foorumis ja ka tantsukursustel ei usu annetesse ja nende puudumisse

Ma usun aga võibolla on see minu viga

[nightq 9]

Olen isegi seda "individuaalset" lähenemist koolis tunda saanud. Eriti just kehalises kasvatuses.

Näide:

Murdmaajooksus ehk siis 1000m jooksin ühel kevadel isikliku rekordi 3,02 min. Minu kohta oli see väga hea aeg, sest teen üldse sprinditrenni ning vastupidavusalad pole minu tugevam külg. Sain sel korral hindeks 5. Üks klassivendadest jooksis midagi 5 min ja sai hindeks 3!!

Sügisel või siis järgmisel kevadel tuli uuesti murdmaajooks. Olin sel ajal hoopis väga heas sprindivormis ning jooksin kiireid aegu. Samas vastupidavust polnud just kõige rohkem. Aeg tuli 3,15 või 3,20m midagi. Sain hindeks 3!! Klassivend aga otsustas veidi rohkem pingutada ning jooksis kuskil 4-4 ja poole min sisse. Sai hindeks 5 !!! Oi kui tubli ta ikka oli, tõesti ületas ennast ja roomas veidi kiiremini kohale...

Ma ei mõista seda hindamissüsteemi. Hinded pole ju karistamiseks. Hinded peaksid näitama õpilase võimekust mingi normi järgi.

Näiteks 20 lõuatõmmet = hinne 5 ja eranditult kõik saavad ainult siis 5 kui tõmbavad 20 lõuga ära, mitte nii, et mingi magu punnib lõpuks oma 1 korduse ära ja 5 lendab.

Noh, ma olingi omal ajal paks teismeline, kes ei suutnud lõuga tõmmata, aga kedagi justkui ei huvitanud, et kaaluvahe klassi spordipoistega nii 40kg ja kriipsujukudel seda olulisemalt kergem teha oli. Praegu sõimaks sellised õpetajad ilmselt läbi või rakendaks füüsilist vägivalda, mida ma tegelikult taunin, aga kui mõni lihtsalt selline jobu on, siis ei jää muud üle

Kehaline kasvatus on aine, kus saab aegu või korduseid vaid iseenda varasemate tulemustega võrrelda, 100% individuaalne.

Cooperi test oli teine asi, mille mõttekusest ma siiani aru ei saa.

Muudetud Juuli 9, 2011 kasutaja nightq poolt

[daemonium 18]

Olen isegi seda "individuaalset" lähenemist koolis tunda saanud. Eriti just kehalises kasvatuses.

Näide:

Murdmaajooksus ehk siis 1000m jooksin ühel kevadel isikliku rekordi 3,02 min. Minu kohta oli see väga hea aeg, sest teen üldse sprinditrenni ning vastupidavusalad pole minu tugevam külg. Sain sel korral hindeks 5. Üks klassivendadest jooksis midagi 5 min ja sai hindeks 3!!

Sügisel või siis järgmisel kevadel tuli uuesti murdmaajooks. Olin sel ajal hoopis väga heas sprindivormis ning jooksin kiireid aegu. Samas vastupidavust polnud just kõige rohkem. Aeg tuli 3,15 või 3,20m midagi. Sain hindeks 3!! Klassivend aga otsustas veidi rohkem pingutada ning jooksis kuskil 4-4 ja poole min sisse. Sai hindeks 5 !!! Oi kui tubli ta ikka oli, tõesti ületas ennast ja roomas veidi kiiremini kohale...

Ma ei mõista seda hindamissüsteemi. Hinded pole ju karistamiseks. Hinded peaksid näitama õpilase võimekust mingi normi järgi.

Näiteks 20 lõuatõmmet = hinne 5 ja eranditult kõik saavad ainult siis 5 kui tõmbavad 20 lõuga ära, mitte nii, et mingi magu punnib lõpuks oma 1 korduse ära ja 5 lendab.

Sul on tõesti raske.Mingid maod töllerdavad muudkui jalus.

No on ikka vastikud.

[matroxx 22]

Teie ärge oma mõtteid üle ka forsseeriga!

[Janar Rückenberg 172]

Esmalt ma küsin, et kui palju ja mida sa paksu teismelisena selle heaks midagi tegid, et oma test vähemalt kolmele tehtud saada? Palju sa lõuatõmbeid harjutasid või palju ja mida tegid selle heaks, et ülekaal ei oleks probleemiks??? Mitu korda nädalas käisid jooksmas, nägid selleks kurja vaeva, et kaalust vähemaks saada ja lõuatõmbed paraneksid? Või sa eeldasidki, et niisama ühel hetkel hakkad jõudma, selleks mitte midagi tegemata. Aga kulla mees, kui sa midagi selleks ei tee, siis on ju rumal eeldada, et sa midagi jõuaksid. Ja võin juba ise eos ära vastata, et sa ei teinud selleks mitte midagi, et sa midagi paremini jõuaksid, nii nagu seda ei tee sajad ja sajad noored, kel selliste asjadega on probleeme. Miks siis nutta? Ma ei jõua, aga midagi ei tee ka. Küsin veelkord, käisid sa nädalas 3 - 4 korda jooksmas, üritasid MÕNE KUU JOOKSUL KASVÕI NATUKENEGI TOITUMIST MUUTA? Üritasid olla kehaliselt väga liikuv, et oma kaalu alla saada ja testid tuleval aastal ikka paremini teha? Tegid õhtuti kätekõverdusi, proovisid lõuga kasvõi poole korduse võrra tõmmata, kasvõi natukene ainult staatiliselt hoida?

Ei saa Cooperi testi mõttest aru??? See ongi põhjus, miks nii sina teismelise eas, aga ka paljud teised õpilased ei saa seda tehtud. Igasuguste testide mõte ongi see, et selle eelseisva testi valguses võtad sa ennast kätte ja hoiad ennast regulaarselt ja aastaringselt vormis/tasemel. Ja kui ei ole sellisel tasemel, siis viid ennast rahuldava hinde konditsiooni. On naeruväärne eeldada, et kahe kooli kehalise kasvatuse tunniga saadakse sellisesse vormi, et see test ära teha. Selge see, mõni teeb kohe, mõnele on antud rohkem. Teisele on vähem antud, seega tuleb selleks ka rohkem vaeva näha. Huvitav ongi see, et selle üle, et näiteks matemaatikas on ka õpilaseti taseme vahe tuntav ja nähtav, ei nurise keegi. Mõnel ei jää kodus kunagi midagi teha, sest ta jõuab koolis kõik tunnis alati tehtud. Teisel jääb alati kodus midagi teha, sest ta ei ole nii kiire taibuga. Huvitav, miks kehalises seda ei arvestata.

Selles osas ärge tulge minuga vaidlema. Olen praktik ja nende probleemidega nii palju kokku puutunud. See, mida siin tullakse individuaalsust taganõudes õigustama on ainult alibi leidmine oma tegemata jätmistele. Olge ise õpetajad, siis räägite teist juttu. Siin on nii palju nüansse, mida ette ei nähta, mida ei arvestata ja millest saaks omakorda probleemid.

Kui me soovime, et riiklik hindamissüsteem võtaks hindamise ja hinnangute andmise aluseks õpilaste kaasatöötamise, suhtumise, püüdlikkuse tunnis ning individuaalsed iseärasused, tuleks nii lapsel, aga ka lapsevanemal garanteerida see, et laps annab endast alati parima. Kas me suudame seda tagada? Seda ei saaks mina küll isegi oma laste suhtes kunagi lubada, ilmselt mitte ükski lapsevanem.

See „kaasatöötamise ja püüdlikkuse hindamine“ tundub teoorias nii õiglase ja „ilusana“. Tegelikkuses oleks see aga veelgi halvem variant, kui tagasiside andmine erinevate nõuete alusel. Miks? Sellepärast, et siis muutuks hindamine puhtalt subjektiivseks. Õpilane võib öelda, et ta püüab maksmaalselt, kuid võib – olla õpetaja, aga ka mõni teine õpilane näevad selgelt, et see laps ei pinguta ega püüa tunnis tegelikult kohe üldse mitte. Minu kui õpetaja silmis ta tõesti ei püüdnud maksimaalselt. Ikka ju jama, sest sellest subjektiivsest nägemusest siis vastavalt ka hinne. Või kuidas kujutada ette sellisel juhul 3, 4 või 5 kriteeriumite täitmist? Püüab natuke saab 3, püüab veidi rohkem saab 4, püüab palju, saab 5 – kas see liialt abstraktseks ei lähe? Kust jookseb piir „püüab natukese“ ja „püüab veidi rohkem“ vahel? Kui on konkreetne arvestus, siis ei ole mingit mitmetimõistmist, tegemist on õppkava alusel adekvaatselt koostatud arvestusliku nõudmisega. Vahe on vaid selles, et tugev õpilane täidab nõude võib – olla kiiresti ära, nõrgem peab lihtsalt rohkem vaeva nägema ja teeb seda suurema eeltöö tulemusena. Ükski õpetaja ei koosta sedavõrd utoopilisi arvestusnõudeid, et neid pole võimalik isegi maksmaalse soovi korral omandada. Minu senine praktika näitab seda, et pärast esmast ühtede ja kahtede sisseladumist on alati nii lapsevanemate, laste kui ka teiste pedagoogide poolt palju kära, kuid järeleaitamise tundides likvideeritakse sisuliselt 100% oma mitterahuldavad sooritused ja saadakse kokkuvõttev hinne vähemalt rahuldav. Tõsist püüdlikkust näeb järjest vähem ja kahjuks näen seda alati alles siis, kui e-kool ühtedest ja kahtedest „punane“ on.

Veel. Kehalise kasvatuse tund ei ole mõeldud füüsilise mahajäämuse likvideerimiseks. Kahe tunniga nädalas ei jõua õpilane ette areneda ega ei ole võimalik mahajäämust vähendada. Selleks peab õpilane tegelema spordiga ka pärast kohustuslikke koolitunde. see ongi igasuguste testide ärategemise eeldus ja mõte, stimuleerida ennast koguaeg harjutama.

Küsiksin nii lapsevanematelt, aga ka õpilastelt endilt, et kui palju tegeletakse kooliväliselt aktiivse spordiga, et tundides asjad ladusamalt sujuks? Mõelge sellele. Tegutsedes ise võistlussportlasena ja olles spordirajatiste juures näen väga hästi, kui palju keegi spordile vaba aega kulutab. Neid ei ole just meeletult palju, kuid olgu öeldud, et need, kes spordile panustavad, neil ei ole ka tundides ükskõik milliste nõudmistega erilisi probleeme. Kooliväline sportlik aktiivsus oleks samuti väga suureks eelduseks ja abiks, et tundides probleeme ei tekiks. Õigupoolest sisaldub see eeldus ka kehalise kasvatuse hindamisjuhendis. Miskipärast ei pöörata sellele kunagi tähelepanu.

Hindamisjuhendites sätestub väga selgelt ja ühemõtteliselt:

Kehalise ja motoorse arengu seisukohalt on väga tähtis õpilaste endi aktiivsus – oma oskuste - võimete taseme teadmine ja soov end arendada loovad eeldused regulaarsele harjutamisele/treenimisele.

Kui palju seda arvestatakse ja sellest kinni haaratakse küsiksin ma?

Kodune osa ja kodutöö on ka kehalises kasvatuses, see on niisama elementaarne kui aamen kirikus. Puudutagu see siis testi sooritamist või mõne elemendi selgeks saamist. Kui tunniajasest nominaalajast ei piisa, tuleb võimaluse korral harjutada ka kodus (paljusid võimlemise asju saab ka kodus harjutada – poomikava selgeks, kätelseis seina najal, tiritamm, põhiasendid, kätekõverdused õlavöötme tugevdamiseks jne) ning käia harjutamise aegadel koolimajas harjutamas!

Mis me räägime lapsevanemate kärast ja pahameelest, kui isegi paljud kaaskolleegid ei saa veel aru, et ka kehaline kasvatus on tund nagu kõik teisedki tunnid. Ka matematikas ei saa lapsed selle eest hindeid, et lahendavad õpetajaga koos tahvli ees ülesandeid. Mis siis, et kõik teevad tunnis kaasa ja PÜÜAVAD. Ei panda püüdlikkuse eest hinnet ära. Ikka on nii, et võetakse uus osa, mõned tunnid õpitakse, harjutatakse ja korratakse ning omandatu kontrollimiseks järgneb tunnikontroll või kontrolltöö. Nii on ka kehalises kasvatuses. Ei nõua keegi kuskil, et kohe peab midagi vastama või ühe tunniga selgeks saama. Iga asja selgeks saamiseks või harjutamiseks antakse õpilastele aega ja nõuded on enamasti teada.

Paljude arusaamade kohaselt on kehalise kasvatuse tund nagu laste mängunurgake kaubanduskeskuses. Ema läheb shoppama ja viib oma maimukese nii kauaks hullama. Nii käsitlevad üsna selgelt kehalise kasvatuse tundi ka paljud lapsevanemad, lapsed ise, kahjuks ka teised pedagoogid. „Saadame lapsed tõsiste tundide vahepeal paariks tunniks sinna spordipoolele rahmeldama ja hullama. „Tõsised pedagoogid saavad siis vahepeal võtta ka mõne muu klassi oma tundi“. Ei sooviks kuidagi olla iroonitsev, ent nii see suhtumine tegelikkuses väljendub.

Lõpetuseks küsiksin nii:

Miks nn. oskusaineid ei peaks hindama või ei peaks kõigile viisi panema? Miks matemaatikas ja eesti keeles tohivad olla hindenormid, aga muusikas või kehalises mitte?

Vähesed lapsed on üldandekad, enamikul on tugevam üks või teine külg, mõni asi jälle nõrgem. Ühel on keelevaist, teisel hea arvutamisanne, kolmas peab hästi viisi, neljas on tubli spordis. Miks mõnda võimet võib objektiivselt hinnata, mõnda mitte? Miks halva edasijõudmise pärast matemaatikas minnakse järeleaitamistundi või võetakse koduõpetaja, aga keegi ei pusi peale tundi käsitööd teha või ei jookse staadioniringe?

Miks muudes ainetes tublil lapsel ei või kehaline tunnistust ära rikkuda, aga tublil viisipidajast spordipoisil, kes lisaks veel hea meistrimees, võib eesti keele hinne tunnistuse ära rikkuda?

Kehalises ei tohi sellepärast norme jälgida ja (halbu) hindeid panna, et see võtab liikumisrõõmu? Aga arvutamislusti (halbade hinnetega) tohib rikkuda?

Ütlen päris lõppu veel vaid seda, et kogu kehalise kasvatuse probleemide jada lõpetaks see, kui abituuriumi lõpul oleks kõikidel kohustuslik kooli eksam, mille hindel on kaalu. Ja näeksite, kuidas noorte, teismeliste kehaline aktiivsus ja jõudlus kasvab kolinalt tagasi üles.

Tahate minguga edasi vaielda, siis teeme seda. Mul tervelt 9 A 4 pikkune avaldatud argument kehalise kasvatuse hindamisest ja hindamisjuhenditest. Loete selle läbi, siis ehk jutt muutub!!!

See jutt individuaalsusest hoidke vaka alla, see on laisa inimese lorin. Nõustun, et on olukordi, kus tuleb olla paindlik, teha järelendmisi ja kohelda õpilast erinevalt ja seda teen oma tundides ka mina, kuid selliste õpilaste hulk on tilk meres. Seni kuni ei anta enda poolt mamsimumi, seni on põhjendamatu midagi ka nõuda. Mõeldes kasvõi nendele samastale testidele...selleks, et midagi saada, selleks tuleb midagi ka anda. Iseasi, kas tahetakse saada ja anda. Nii on igas elu valdkonnas, huvitav, et kehalist selles osas koguaeg erandlikuks tehakse!!!

[MoloM 14]

Cooperi test oli teine asi, mille mõttekusest ma siiani aru ei saa.

Kui ei saa cooperi testi mõttekusest aru, siis veel harimise ruumi on... Edu õpingutel

[matroxx 22]

Oskar,esimese osaga pole kahjuks nõus.kehalise tunnid ongi selleks,et aidata hoida mingisugust füüsilist vormi ning tekitada huvi sportimise vastu.olgu selleks siis lihtalt tervisesport või tippsport.sinna vahele jääb veel muidugi teisigi varjante.

Toitumise muutmine,treening harjutuste sisse toomine on sellises vanuses liiga palju tahetud.ainult läbi mängu ja suunamise on võimalik seda algatada.omal käel suudavad seda vähesed.

juhul kui laps peab mingiteks normideteks eraldi trenni tegema ja vaeva nägema siis kindlasti kaob ka motivatsioon ning tahe.Paljud näeks seda karistusena.lapsed näevad kehalist kasvatust ja ka sporti kui eelkõige mängulist tegevust.

Kuigi mulle see ei meeldi,tõsi on,et me elame EDU ühiskonnas,ning väärtustatakse eelkõige vaimseid võimed.väga raske on hakkama saada ilma hariduseta.see ei tähenda,et sportlane ei võiks ega peaks olema haritud,vaid hakkama saamiseks on vaja suuta midagi toota,ettevõtta.

see on üldiselt pigem ühiskonna probleem , nö läänelik mõtteviis.

seepärast arvangi,et lähenemine peaks olema individuaalSEM ning õpilase võimed ning olukorda arvestav.nõuda saab kõigilt ainult kaasa tegemist ja välja kujunenud üldsusele vastuvõetavate normide täitmist.

Muudetud Juuli 10, 2011 kasutaja matroxx poolt

[nightq 9]

Just nii! Minule tekitas see piinatund pigem pikaajalise põlguse igasuguse spordi suhtes ja tahtsin ma jee edaspidi vabatahtlikult oma füüsist parandada. Kui midagi peale surutakse, siis selle psühholoogiline effekt on tihtipeale vastupidine ja kui õpetaja ei saa aru, et õpilased väga erineva füüsisega on, siis ta ei tohiks õpetaja olla. Tasub mõelda ka kehvemate õpilaste pikemaajalistele kahjustustele enesekindluse vallas ja faktile, et paljudel pole sellist raha, et vabal ajal jõusaalis või mõnes muus trennis käia.

[ROtter 198]

(paljusid võimlemise asju saab ka kodus harjutada – poomikava selgeks, kätelseis seina najal, tiritamm, põhiasendid,

Kehalise kasvatuse filosoofia on valedel alustel. Kellele neid sinu poolt nimetatud asju esmapilgul vaja on, eks? Aga õpetage koolis alustuseks võitluskunste ja kui mõni pidevalt kaotab, siis tekib tal huvi tugevaks saada, aga selleks on vaja jõudu - lõuatõmbeid, kätelseisu seina najal; osavust - poomikava; vastupidavust - jooksmine. Ja siis hakatakse neid harjutusi tegema juba vabatahtlikult.

Oled nõus?

Muudetud Juuli 10, 2011 kasutaja ROtter poolt

[Mart Muru 17]

Kui midagi peale surutakse, siis selle psühholoogiline effekt on tihtipeale vastupidine ja kui õpetaja ei saa aru, et õpilased väga erineva füüsisega on, siis ta ei tohiks õpetaja olla

Kogu kool on ju peale surutud. Kes sinna lapsena ikka vabatahtlikult õppima tahab minna?

Ja lisaks "Miks matemaatikas ja eesti keeles tohivad olla hindenormid, aga muusikas või kehalises mitte?" !!

[nightq 9]

(paljusid võimlemise asju saab ka kodus harjutada – poomikava selgeks, kätelseis seina najal, tiritamm, põhiasendid,

Kehalise kasvatuse filosoofia on valedel alustel. Kellele neid sinu poolt nimetatud asju esmapilgul vaja on, eks? Aga õpetage koolis alustuseks võitluskunste ja kui mõni pidevalt kaotab, siis tekib tal huvi tugevaks saada, aga selleks on vaja jõudu - lõuatõmbeid, kätelseisu seina najal; osavust - poomikava; vastupidavust - jooksmine. Ja siis hakatakse neid harjutusi tegema juba vabatahtlikult.

Oled nõus?

Kusjuures, välismaal on katsetatud kehalise kasvatuse väljavahetamist tantsutrennide vastu ja tulemused on siiani väga head olnud. Meeldib nii poistele (pärast algset kohmetumiseperioodi) kui ka tüdrukutele; ja antud juhul mõtlen just paaristantsu, kuid mitte ilmtingimata klassikalist. Tantsutrennid annavad väga hea füüsilise koormuse, ravivad depressiooni ja õpetavad suhtlemisoskust, viisakust ning õiget kehahoiakut.

Ma ise olen Ladina tantsude treener al aastast 2008 ja kiidan sellise lähenemise väga heaks

Muudetud Juuli 10, 2011 kasutaja nightq poolt

[nightq 9]

Kogu kool on ju peale surutud. Kes sinna lapsena ikka vabatahtlikult õppima tahab minna?

Ja lisaks "Miks matemaatikas ja eesti keeles tohivad olla hindenormid, aga muusikas või kehalises mitte?" !!

Mina küll tahtsin

[ROtter 198]

Kusjuures, välismaal on katsetatud kehalise kasvatuse väljavahetamist tantsutrennide vastu ja tulemused on siiani väga head olnud. Meeldib nii poistele (pärast algset kohmetumiseperioodi) kui ka tüdrukutele; ja antud juhul mõtlen just paaristantsu, kuid mitte ilmtingimata klassikalist. Tantsutrennid annavad väga hea füüsilise koormuse, ravivad depressiooni ja õpetavad lisaks ka viisakust ning õiget kehahoiakut.

Ma ise olen Ladina tantsude treener al aastast 2008 ja kiidan sellise lähenemise väga heaks

Milliseks kehaline kasvatus koolis kujuneb sõltub sellest, millise eelneva sportliku taustaga on õpetaja.

[Mart Muru 17]

Mina küll tahtsin

Ma oleks ka tahtnud, et matemaatika ja füüsika asemel oleks olnud hoopis male ja kabe. Miks küll ei arvestatud minu vajadustega

[Janar Rückenberg 172]

Matroxx, mina ei saa jälle sinu lause esimese poolega nõustuda , füüsilise vormi hoidmisega ei ole kehalise kasvatuse tundides küll miskit pistmist. Tõsi, tekitada huvi, tutvustada erinevaid alasid ja tutvustada sportimise põhimõtteid, see peab paika, ent 90 minutiga nädalas, mis tihtipeale on veel kaheks eraldi tunniks jaotatud ehk siis 2 x 45 minutit ei ole võimalik kindlasti kedagi milleski paremaks muuta, kedagi treenida või mingit taset hoida. See ongi kõik kodutöö. Lisame veel sissejuhatuse ja lõpetamise, mis võtavad veel aega maha ning reaalset aega ei jäägi midagi. Kui harjutustest ja elementidest mingit aega jääbki, siis selle annan pigem lastele selleks, et saaks koos midagi mängida.

Aga testidest veel, räägime jälle, sellest samast Cooperist, neist kätekõverdustest või rööbaspuude arvestusest, mida mul teevad võimlemisveerandil muide ka tüdrukud. Igasugused testid ongi teatud mõttes tugipunktid, mille positiivne või isegi rahuldav sooritus õpilase poolt ongi teatava taseme indikaator, aga ka vajalik teatud uute asjade omandamiseks ja edasiminekuks. No võtame kätekõverduste testi. On väga selge seos kätekõverduste testi positiivsele hindele sooritajatel ja rööbaspuudel hakkama saamisel. Siit omakorda, need kes saavad hakkama kätekõverdustega, sellest tulenevalt ka rööbaspuude elementidega on oluliselt osavamad ka näiteks tiritamme õppimisel ja kätelseisul. Viimaste elementide oskamine on omakorda eelduseks sellele, et me saaks teha kombineeritud võimlemiskavasid, püramiide ja paarisharjutusi. Jne jne, kõik õpitav on tegelikult nagu ahelraktsioon, omavahel seostuv ja teineteist täiendav. Kõik need elemendid ja tegevused on omakorda jõudu, kiirust, koordinatsiooni ja vastupidavust tõstvad, mis kulub jälle omakorda ära sportmängudes. Ei ole võimalik mängida näiteks indiacat või võrkpalli, kui sa ei liigu platsil, ei suuda kiirendada, muuta suunda või reageerida kiiresti, et pallile rasketest olukordades alla lüüa ja see tagasi toimetada.

Kui te küsite, et milleks lõuatõmbed ja kätekõverdused, siis...ka minu artiklitest on kordi läbi käinud, lõuatõmbed on sama nagu ülakeha kükk, niisamuti kätekõverdused, tegemist on ülakeha baasharjututega, mis annavad väga kiiresti ja selgelt õpilase tasemest ülevaate. Alakeha taseme indikaatoriks ei pane kooliõpilast keegi kükkima, selleks on palju muid erinevaid võimalusi, süstikjooks, erinevad paigalt kauguse variandid jne.

Pealegi, tihtipeale ei nõua keegi, ükski õpetaja kunagi kohe, et vot tee, absoluutselt kõik on juba ammu teada, see on õpetaja kohus teavitada. Mina oma õpilastele teatan näiteks juba septembri algul, et aasta lõpus ehk siis teise veerandi lõpus tuleb üks hinne lõuatõmmete eest. See teeb kokku aega 3.5 kuud, millega on tahtmise korral võimalus imesid korda saata. Olen veel oma lõuatõmmete nõuded viinud nii alla, et näiteks III kooliastmes pole vaja muud kui 5 eest 5 lõuga tõmmata. 4 lõuga 4 jne, no ikka ei saa, ikka jõulude ajal on küll ja küll neid, kes tulevad ja natuke ennast kangi küljes võdistavad ja see ongi kõik, mis tuleb. No kes on selles süüdi või kas on puberteedieas poisilt nõuda palju 5 korralikku lõuatõmmet. Ma leian, et on ju hea olla tugev, on hea suuta, on hea jõuda. Olengi poistele ikka öelnud, et kui vanasti viis mees naise pulmaööl süles üle uksepaku tuppa, siis tänapäeval hakkavad vist asjad vastupidi minema.

Muidugi, alati võib ju ikka ja jälle küsida, et milleks neid asju üldse teha ja vaja on...

[Janar Rückenberg 172]

Täpselt nii Rotter. Ja muide see ongi minu kooli laste "häda", et ma ise suudan paljusid asju teha, suudan ette näidata, olen ise sedavõrd visa ja suure tahtejõuga natuur. Enne mind pole meil siin väga palju selliseid asju tehtud. No näiteks võimlemine, mind on konkreetselt süüdistatud selles, et ma nõuan või viin II - l ehk võimlemisveerandil läbi võimlemist. Kang, rööbaspuud, rõngad, kits, poom, kasutan ringmeetodit, igal vahendil on oma elemendid, mis jõukohaselt hindekriteeriumiteks koostatud. "Aga teistes koolides ei tehta üldse selliseid asju", nii on öeldud. , jumalukene võtkem kehalise kasvatuse ainekava lahti, kõik see on ju programmides sees ja see, et teistes koolides tegemata jäetakse ei ole ju ometi minu viga. Minu süü ja probleem ei ole ju see, et ma õpetan seda, mida peab õpetama. Olen ikka öelnud, et teate minul on kõige kergem veeretada pall ukse vahelt sisse ja "mehed tõmmake" ise nii kuis jaksate. Ise lähen rahulikult õpetajate tuppa arvutisse. See oleks minule ju kõige kergem variant, kuid ma ei tee nii.

[matroxx 22]

Sellega olen täitsa päri,et puberteediealistele tuleb tamp peale panna.Paljud oma ülbuses ei suvatsegi teha.Ilmselt kõik mis sa ütlesid on õige aga lähenemine ei peaks olema ainult hinnetest vaid ka reaalsetest vajadustest lähtudes.

Kui ei viitsita kodus end liigutada siis sellest ei olene VAID hinne vaid tema enda tervis.Pidev seostamine eluliste näidetega on hea.ilmselt te seda ka teete ja kiidan teid tubli töö eest.

Muudetud Juuli 10, 2011 kasutaja matroxx poolt

[Janar Rückenberg 172]

Jah, eks kokkuvõttes kõik taandubki sellele, et oma tervis, välimus ja enesetunne oleksid head. Paraku, see seos, et "tee sporti, sport on tervisele kasulik" jääb neile väga kaugeks. See on sama nagu viieaastasele öelda, et ära pane kätt kuuma pliiti raua peale ja nad küsivad, et miks. Küsivad nii, kuna puudub võime abstraktselt mõelda ja seoseid luua.

Elulistest näidetest rääkides olen just tüdrukutele üritanud selgitada seda, et miks peaks sportima või selle sportimise pisiku ikka sisse saama. Nimelt, me teame kõik, kui raske on midagi tegema hakata, kui ei ole midagi harjunud tegema. Ehk, kui noores ja oma õitsvas eas regulaarset sportimise harjumust ei teki, siis hiljem, kui ülekaalu probleemid käes ja aastad vegeteerides mööda saadetud, on ennast väga raske, suisa isegi võimatu kokku hakata võtma, et ennast vormi saada.

Olen ikka öelnud, et praegu puudute tundidest, kaasa teha ei viitsi, otsite vabastustõendite abil haledaid vabandusi, teile ei saagi füüsiline tegevus kunagi meeldima, te ei harjugi sellega. Samas needsamad türdukud, kes võib - olla 7., 8. ja 9. klassis vilistavad mu jutule, naeravad ja mõtlevad, et "vana" ajab mingit järjekordset "tee sporti, sport on kasulik juttu", tulevad juba paari aasta pärast abituuriumis mu käest küsima, et mida ma peaksin tegema, et reitelt rasva vähemaks saaksin või kuidas ma saaksin kehakaalu vähemaks jne jne jne. Hea kui tullakse siis ja minu käest, siis on abi tasuta ja pole hilja alustada. Aga tihtipeale oodatakse veel kümmekond aastat ja minnakse siis mõne eratreeneri jutule või hakatakse üüratut raha maksvaid kavasid tellima, mis viivad tegelikult ikka ja jälle kõik tagasi ühe asjani...tuleb lihtsalt ennast liigutama hakata. Ühesõnaga, üks kummi venitamine ja kaua ei saada lihtsalt aru, et see tuleb omale kasuks. Tuleb kasuks kui teil on sportimise harjumus ja te armastate ennast liigutada.

[daemonium 18]

See on täiesti õige lähenemine - roomavad maod tuleb panna kangile rippuma ja mitte enne süüa anda ,kui norm täis tõmmatud.

Ja niikaua laduda rskdele "kahtesid".

Niikuinii on maod ise kõiges süüdi - on end jämedaks õginud.Igasugu viited "geneetilisele soodumusele" on jama.

Juba kenjaalne Nõukogude teadlane Trofim Lõssenko ütles ,et geneetika on väärteadus!

Need aga ,kes vaatamata kõigele joosta ei jõua või lõuga ei tõmba - nende koht ei ole normaalsete inimeste hulgas.

Nende jaoks tuleb luua erikoolid - nagu Kaagvere või Puiatu.

Muudetud Juuli 10, 2011 kasutaja daemonium poolt

[matroxx 22]

ei saa nõustuda.on ka kindlasti erandeid.kel kaasa sündinud tervise häiri või miskit.ka kodustest probleemidest tingitud jamad.

see ei tähenda,et nad alati lollid ja laisad on ning esimesel võimalus tuleks kuskile ära saata.

muideks selline mentaliteet oli mingi aega tagasi vägagi laialt levinud.

[nightq 9]

See on täiesti õige lähenemine - roomavad maod tuleb panna kangile rippuma ja mitte enne süüa anda ,kui norm täis tõmmatud.

Ja niikaua laduda rskdele "kahtesid".

Niikuinii on maod ise kõiges süüdi - on end jämedaks õginud.Igasugu viited "geneetilisele soodumusele" on jama.

Juba kenjaalne Nõukogude teadlane Trofim Lõssenko ütles ,et geneetika on väärteadus!

Need aga ,kes vaatamata kõigele joosta ei jõua või lõuga ei tõmba - nende koht ei ole normaalsete inimeste hulgas.

Nende jaoks tuleb luua erikoolid - nagu Kaagvere või Puiatu.

Olid trennis, kui kainet mõistust jagati?

[daemonium 18]

Olid trennis, kui kainet mõistust jagati?

Ei ,ma tutvusin siis eugeenikaga ,

Võiks veel rakendada ka K.Pätsi novembridektreeti aastast 1936. ja laiendada seda ka paksudele ...